See on lugu sellest, kes sa ei ole, ja ühtlasi sellest, kes sa päriselt oled. Tõenäoliselt oled isegi sellele mõelnud ja nõustud, et sa ei ole oma keha, välimus, töö, lapsed, omatavad asjad, elusaavutused, sõbrad, kodu, igapäevategevused, arvamused ja tõekspidamised või midagi muud, mis võib tunduda osana sinust. Võib-olla oled ka märganud, et sa ei ole oma mõtted ja tunded – koged neid enda sees, aga nende läbi ei saa sind defineerida. Sina oled ikka midagi muud. Ometi käitume tavaliselt nii, justkui oleksime kõike seda – nagu eelpoolnimetatu oleks kuidagi seotud meie olemusega. Selline samastumine ja enda pidamine millekski, mida me päriselt ei ole, tekitab tohutult kannatusi, suuri ja väikeseid, mida saab vabastada lihtsalt tajudes, kes ma päriselt olen. Sellepärast ka see lugu – võib-olla saad selle abil kas või korrakski kontakti oma pärisolemusega ja mõistad, et päris suur osa sellest, mille pärast igapäevaselt muretseme, pole üldse muret väärt.
Kui küsiksin sinu käest, kas sa oled oma käekott, siis ilmselt vastaksid, et ei ole. Ometi võib tekitada kaunis imetlustväärt käekott minus tunde, et olen teistest kuidagi parem ja üle. Või kui mul on vana nässakas kott, võin tunda ennast alaväärsena. Kui see nii on, siis mingi osa minust peab seda käekotti osaks endast, mille abil saab kuidagi minu väärtust paika panna. Sellisel juhul olen oma käekotiga samastunud. Sarnane lugu võib olla kõige muuga, mida siin elus kogeme, omame või kasutame. Kas sa oled oma auto? Aga on sul grammikenegi väärtuslikum või üleolekutunne, kui sul on uhke ja kallis auto ja kõrval on mõni odavam või tunned sa ennast halvasti, kui pargid mõne veel ägedama auto kõrvale? Kas sa oled oma lapsed? Aga kas sa tunned uhkust ja ennast kuidagi paremana, kui räägid oma laste saavutustest? Kas sa oled oma töö? Aga kas tunned ennast puudutatuna, kui keegi kritiseerib sinu tööd või lihtsalt ei hinda seda sinu meelest piisavalt? Või tunned ennast hästi ja väärtuslikuna, kui saad tehtule positiivset tagasisidet? Kas sa oled oma looming? Oled sa häiritud, kui ei saa oma loodule soovitud tagasisidet või keegi annab mõista, et see pole piisavalt hea. Tunned sa siis ennastki väärtusetuna? Kas sa oled oma arvamused ja seisukohad? Aga kas sa hakkad ennast kaitsma ja õigustama, kui kellelgi on teistsugune seisukoht? Kas sulle tundub, et sind rünnatakse või pead tõestama, et sul on õigus? Kas sa oled oma keha? Kas sa võrdled enda keha teiste kehadega, tunned ennast väärtuslikumana, kui näed välja kaunis või väärtusetuna, kui keegi on sinu meelest ilusam? Kas sa oled oma elulugu, oma minevik ja tulevik? Kas räägid meelsasti minevikust, oma läbitegemistest, kannatustest ja saavutustest või sellest, mis sind tulevikus ees ootab? Kas nende juttude rääkimine tekitab sinus kuidagi väärtuslikuma tunde või hoopis kurbust ja alaväärsust, kui sinu elulugu pole selline, nagu tahaksid?
Seda nimekirja võiks jätkata lõputult, sest asju, millega samastuda ja oma väärtust siduda, on lõputult. Põhimõtteliselt võime samastuda kõigega, mida siin elus mingis vormis kogeme. Ja tihtipeale seda teemegi, kui ei ole teadlikud, et selline protsess meie sees toimub. Kuidas märgata, et olen samastunud millegagi, mis ma ei ole? Seda saab märgata tunde kaudu, mida mingites olukordades kogen. Kui millegi omamine, näitamine, kasutamine, kogemine tekitab minus tunde, et olen kuidagi parem ja väärtuslikum (eriti tuleb see välja võrdluses teistega, et olen kellestki teisest kuidagi parem) või vastupidi olen alaväärsem, ei saa hakkama, teistest kehvem, siis olen samastunud millegagi, mis ma ei ole. Väga täpne indikaator on ka hirm. Kui kardan millestki ilma jääda (nt staatus, asjad, kellegi hinnang, midagi minu välimuses, mõni suhe), siis olen sellega samastunud. Kui olen kontaktis sellega, kes päriselt olen, siis tajun, et mulle ei kuulu mitte midagi. Olen ise vormitu ja pole võimalik, et saaksin päriselt midagi omada. Niisiis pole mul ka vaja hirmu tunda, et midagi kaotan. Midagi ei kuulugi mulle. Võin lihtsalt kasutada kõike, mida mul on vaja kasutada, kogeda, mida antakse kogeda, ja lasta lahti, kui on aeg lahti lasta.
Kuidas siis praktiliselt kogeda, kes ma päriselt olen? Kõigepealt sellest, kuidas kogeda, kes sa ei ole. Kahjuks on nii, et samastumismustrid on meile nii omaseks ja loomulikuks saanud, et nõuab suurt teadlikkust neid märgata. Nii kui sa märkad, et oled millegagi samastunud, lõpeb samastumine automaatselt. Sa said teadlikuks ja saad olla teadlikkus sellest kehvast tundest, mis tekkis, kui näiteks sinu tööd kritiseeriti. Teadlikkus ei tunne ennast halvasti, ta lihtsalt märkab ja tajub, et miski minu sees tunneb ennast halvasti. Hoida oma tajud erksana ja märgata neid olukordi, kus tekib samastumine ning seeläbi väärtuslikum või väärtusetum olemise tunne, ongi üks võimalus, kuidas kogeda, kes ma ei ole. See on vabanemine. Veelgi suurem vabanemine toimub aga siis, kui suudad tajuda, kes sa oled.
