Kuna kõik siin maailmas on energia, siis on ka karma lihtsalt energiavorm, mis on tekitatud igal konkreetsel juhul eelnevalt karma „kandja” poolt, olgu selleks siis üksikisik, perekond, suguvõsa, rahvus, riik, mingi muu inimgrupp või kogu inimkond. Lihtsustatud kujul võime vaadata karmat kui keerukat, suhteliselt stabiilset „magnetvälja”, mis tõmbab ligi ehk magnetiseerib selle kandjale sarnast energiat. Viha tõmbab ligi viha ja hirm magnetiseerib hirmu.
Kuidas me tekitame karmat?
Meie mistahes tegu, emotsioon, mõte, ettekujutus, motiiv, identiteedimäärang jne (edaspidi valikud), tuleneb alati meie selle hetke teadvusseisundist. Oluline osa meie valikutest ei ole neutraalsed, vaid omavad kas positiivset või negatiivset tagajärge kellelegi teisele või meile endile. Iga kord, kui teeme mingi valiku, me transformeerime meie käsutuses olevat eluenergiat kas madalamasse või kõrgemasse vormi. Nn negatiivne karma tekib valikute tulemusena, mil energia transformeeritakse madalamale sagedusele — kui me kasutame oma eluenergiat „valesti”. Näiteks ähvardame (emotsionaalne viis), valetame ja manipuleerime oma teadmistega (mentaalne viis), madaldame teiste või enda identiteeti, nimetades kedagi näiteks idioodiks (identiteedi madaldamise viis) või lihtsalt teeme kellelegi füüsiliselt viga.
Energia ei saa tekkida mitte millestki ega lihtsalt kaduda olematuks. Kord madalamaks transformeeritud energia jääb selliseks määramatuks ajaks, kuni ta jälle transformeeritakse kõrgemale sagedusele. Universaalsete seaduste kohaselt vastutab selle eest ALATI vastava energia transformeerija ning see negatiivne energia, mida tunneme karmana, jääb senikauaks vastutava isiku energiavälja osaks, kuni selle looja seda energiat enesele teadvustab, oma valikute aluseks olnud teadvusseisundit tõstab (ehk teeb teadlikult vastupidise valiku) ja energia kõrgemale sagedusele transformeerib.
Mis toimub meie energiaväljas, kui teeme energiat madaldava valiku?
Madaldades meie käsutuses olevat eluenergiat, jaguneb see piltlikult kaheks. Üks osa jääb seisulaine kujul meie energiavälja magnetina toimima, tõmmates ligi olukordi, mis võimendavad meie valiku aluseks olevast teadvusseisundist tulenevaid nähtusi. Selline võimendamine toimub kasvavalt, kuni me lõpuks oleme nurka aetud ja kaotanud oma valikuvabaduse. Probleemide süvenemine ja isikliku valikuvabaduse vähenemine kestab, kuni loobume „probleemi” ignoreerimisest ja oleme valmis „nägema” meie elus olevate olukordade aluseks olevat piiratud teadvusseisundit ning tegema paremaid valikuid selle teadvusseisundi ületamiseks.
Teine osa energiast suundub meist välja universumi avarustesse, et mingi aja (päevade, kuude, aastate või mitme kehastuse) pärast meie juurde tagasi pöördudes panna meid eelneva valiku poolt loodud sündmuse vastuvõtvasse poolde (näiteks kunagine tapja saab nüüd tapetud).
Miks toimub karma ajalise viitega?
Tänase teadvusseisundi juures hävitaksime ennast väga kiiresti, kui peaksime koheselt tunda saama oma valikute tagajärgi. Kaoks võimalus õppida ja areneda. Kui me mõistame oma viga ja püüame seda edaspidi vältida, siis karma seadus ei rakendu (vähemalt täies mahus ja kiiresti). Kui aga oleme eelneva teadvusseisundi täielikult ületanud, siis meie „karistamisel” puudub igasugune mõte ning vastava teo karma meile enam ei rakendu.
Teiste sõnadega — karmale reageerimine sama teadvuse seisundiga toob kaasa ühe suurema karmaspiraali, kuid reageerimine karma lainele kõrgema seisundiga võib karmast vabastada. Me oleme vabad valima, aga see n-ö VABA tähendab ikkagi piiratust omaenese teadvusega.
Karma teistega ja karma endaga
Karma seadus toob meile tagasi kõik valikud, mis me teeme teiste suhtes, aga samuti toob ta meile nähtavale ka valikud, mida me enda suhtes teeme. Ütlus „kõik, mida teed teistele, teed ka endale” kehtib mõlemat pidi – „kõik, mida teed endale, teed ka teistele”. Seega ainult osa meie karma koormast on meil tekkinud suhetest teiste inimestega. Olulise osa meie kantavast karmast oleme tekitanud läbi valikute, mis puudutavad meid endid, näiteks enese süüdistamine, vihkamine või alavääristamine, ületöötamine, enesetapp jne. Tinglikult võib öelda, et 51% meie karmast on seotud teistega ja 49% iseendaga.
