“Relvadega on ikka nii, et need võivad nii kaitsta kui ka hävitada. Meedia on tark, see tunneb inimeste nõrku kohti ning viise, kuidas tähelepanu pälvida ja mõju saavutada,” lausub eluaegne telemees Hagi Šein (76) intervjuus Pealinnale. “Seda targem peab igaüks meist meediaga vastakuti seistes ja seda kasutades olema. Igaüks orjastab end sotsiaalmeedias ise.”
Telekorüfee Hagi Šein esitles hiljuti oma uut raamatut “Digiajastu teleraamat”, milles kirjeldab viimase 20 aasta muutusi telemaastikul ja analüüsib uut digitaalset maailma. Eesti filmi- ja teleauhindade galal pälvis Šein raamatuga ka elutööpreemia. Pealinn uuris Šeini enda käest, kuidas on televisioon ja ajakirjandus viimastel aastakümnetel muutunud ja milline roll on selles temal endal.
Tänapäeval kummitavad sotsmeedias igal pool libauudised ja -uuringud, mis aeg-ajalt jõuavad tõena ka peavoolumeediasse. Kas kogu selles info paljususes polegi enam võimalik tõelisi terasid välja filtreerida?
Aga loomulikult, meedia on muutunud. Tulnud nii uute hüvede kui hädadena. Tagasi vanasse purki seda enam ei aja.
Ikka on, aga see pole enam kerge, tuleb rohkem pingutada, olla kriitilisem, teha arukaid valikuid. Aga loomulikult, meedia on muutunud. Tulnud nii uute hüvede kui hädadena. Tagasi vanasse purki seda enam ei aja. On arvamuste ja tõdede paljususe aeg, sellega koos tuleb lihtsalt õppida elama. Meedia killustumine on paratamatu, seda mõistlikum on otsida kohti, kus oma kultuuri, ühisosa ja identiteeti tajuda ja jagada. Ka teistmoodi mõtleva naabrimehega tuleb ikkagi osata koos elada, muidu ei saa.
Kuidas on sotsiaalmeedia meie inimesi orjastanud?
Inimesed orjastavad end ikka ise. Aga selge on, et digimeedia muudab meid ja maailma. Meedia on tark, tunneb inimeste nõrku kohti ning viise, kuidas tähelepanu pälvida ja mõju saavutada. Seda targem peab igaüks meist meediaga vastakuti seistes ja seda kasutades olema.
Kui võimas relv on sotsiaalmeedia inimeste meelsuse muutmiseks? Kuuldavasti aidati sellega üks USA president võimule…
Kui relva metafoori kasutada, siis relvadega on ikka nii, et need võivad nii kaitsta kui ka hävitada. Iseenesest ei ole sotsiaalmeedia ei hea ega halb, üheks või teiseks muudavad selle inimesed. Reguleerida tuleks ainult seda, et ligimestele ei saaks kahju teha ja sulid saaks vastutusele võtta. Kurikaelu peaks kõigest hoolimata siiski püüdma korrale kutsuda.
Õppisite veel seitsmekümne aastaselt programmeerimist koos kahekümneaastaste tüdrukutega. Milleks see vajalik oli ja miks põnev tundus?
Olen Eesti filmi andmebaasi peatoimetaja. Tallinna Ülikoolis hakati õpetama digihumanitaariat ja selle juurde kuulus ka infotehnoloogiate õppimine. Tegin jõukohaselt kaasa. Soovitan kõigil, east sõltumata, teada saada, kuidas pugeda arvuti hinge ja panna ta tegema seda, mida sina tahad. See on uhke tunne.
Millal te üldse avastasite, et on olemas selline asi nagu televisioon?
Olin siis koolipoiss. Ühel päeval nägin koju minnes elutoa jääklaasist ukse taga salapärast helendust. See tuli televiisorist, millega isa meid üllatas. Selle ekraan oli postkaardi suurune ja seal käis ees suurendusklaas. Suurenduskaalsi sees oli destilleeritud vesi, mida pidi aeg-ajalt juurde valama. Käisime siis seda vett apteegist toomas, pärast õppisime ise tegema. Tolleaegseid saateid küll ei mäleta enam, aga väga huvitav tundus tabel, mida näidati kõige rohkem, sest saatepäev kestis ju ainult mõned tunnid.
Millal ise televisooniga suhte lõite? Nüüd näeme, et see suhe on teil olnud eluaegne…
1967. aastal astusin telemaja uksest sisse, et seal tööle hakata. Telemaja oli siis juba olemas. Minust sai Aktuaalse Kaamera režisööri abi. See on niisugune jooksupoisi amet – kõike tuua ja kõike viia. Tuli palju fotodega tegeleda, panna neid nõeltega kinni, et saaks kaameraga näidata. See oli niisugune aeg, mil televisioonis kasutati palju fotosid. Tõin ka muuseumist parditopiseid ja igasuguseid muid asju saadete jaoks. Igal juhul oli see mulle väga põnev ja olen väga tänulik saatusele, et mu elu televisoonis just niimoodi algas. Ei ma teadnud siis, et kord jõuab kätte aeg, mil mul endal tuleb selle maja tööd juhtima hakata. Aga on hea, et alustasin nii-öelda rohujuure tasandilt. Alati tuleb kasuks, kui sa kõike tead.
Aktuaalse Kaameraga jäite te seotuks veel hiljemgi?
Jah, pärast olin ma pikki astaid filmimonteerija sealsamas Aktuaalses Kaameras. Siis jõudsid õpingud ülikoolis nii kaugele, et hakkasin tõsiselt sotsioloogiaga tegelema. Ma läksin küll õppima ajalugu, lootes õppida just kunstiajalugu, aga üsna ruttu sattusin Lotmani suvekoolides ja Tartu Ülikooli sotsioloogialaboris vaimustusse semiootikast ja sotsioloogiast. Televisioonis oli auditooriumi uurimise osakond, ma läksin sinna tööle. Tegime küsitlusi ja auditooriumi uuringuid. Minust sai televisiooni sotsioloog.
Milline oli kuuekümnendate aastate televisiooni õhkkond? Kuidas sel ajal televisiooni tehti?
Raske on seda lühidalt kokku võtta. Ütleme nii, et siis oli nõukogude televisioon oma üsna karmide ideoloogiliste piirangutega. Aktuaalne Kaamera oli just eriti kontrollitud saade. Nööri mööda see asi kõik tollal ikka käis.
Aga üldine õhkkond telemajas ei olnud ju sugugi halb, vaatamata sellisele tsensuurile?
Eks me, ajakirjanikud, õppisime ka midagi olulist konteksti panema. Vahel tsensorid tabasid selle ära, vahel ka ei tabanud.
Seda loomulikult. Esiteks me kõik valdasime seda tolleaegset ajakirjanduslikku loogikat. Ma olen ka varem öelnud, et ega tol ajal valetama kedagi ei sunnitud. Sageli oli küll juhtumeid, mil tõtt oli keeruline rääkida, või siis ei saanud kogu tõtt välja öelda. Aga kedagi lausavalet või otseselt punast juttu rääkima ka ei survestatud. Eks me, ajakirjanikud, õppisime ka midagi olulist konteksti panema. Vahel tsensorid tabasid selle ära, vahel ka ei tabanud. Kui läks läbi, siis oli meil alati rõõmupidu.
Aga kelle poolt toonased telemaja ülemused olid?
Eks oli karmimaid ja vähem karme ülemusi. Nemad pidid ka oma kohta hoidma.
Aga kui tagantjärele sellele ajale vaadata – väga suur hulk ajakirjanikke läks poliitikasse, kui Eesti vabaks sai. Kui nad oleksid olnud selgelt valepuhujad, siis neid poleks usaldatud. Eks piiri peal ikka käidi, aga ma arvan, et oma rahva teenimise tunne oli kõigil, kes televsiooni tegid. Otsest valet ei levitatud, mõni asi jäi lihtsalt välja ütlemata. Seda püüti siis öelda kuidagi teisiti.
Peale Glavliti nimekirjas olevate otseste keeldude olid ka kirjutamata tabud, mida ülemused pidi välja rookima?
Väga isamaaliste asjadega ei saanud ka välja tulla. Aga eks me torkisime seda suurt elevanti nii palju, kui me saime oma tõe kahvliga.
Muidugi olid mingid tabud, mida tajuti, kuid mis ei olnud otseselt riigivastased. Kui Glavliti otseseid keelde kõik vastutavad toimetajad teadsid, siis teisi asju kuidagi tunnetati õhust. Need tabud olid teinekord väga imelikud. Noh nagu sõna Eestimaa kasutamine, millega oli alati probleem. Väga isamaaliste asjadega ei saanud ka välja tulla. Aga eks me torkisime seda suurt elevanti nii palju, kui me saime oma tõe kahvliga. Just nii valusalt, nagu igaühe südametunnistus lubas.
Professionaalsus oli Eesti Televisoonis ikka väga hinnas, ja eetilistest kriteeriumidest lähtuti alati. Kolleegid ju suhtlesid omavahel ja kõik mõistsid olukorda ning oskasid ka hinnata teiste tööd ja pingutusi. Saadi väga hästi aru, mis raamides keegi tegutseb ja kuidas endast parima annab. Pea maas mööda telemaja kõndida ei saanud. Tuli ikka inimestele julgelt silma vaadata.
Nii palju kui ma mäletan, olid teie enda saated alati kantud mõttest valgustada vaatajat, anda talle uusi teadmisi ja sedakaudu tuge elus.
Jah, üldiselt küll. Ka sotsioloogina olin ma suhteliselt ühiskonnakriitiline. Eks me kogu aeg püüdsime ikka midagi parandada. Nõukogude aja lollus käis väga närvidele küll. “Ajurünnak”, “Kodulinn”, “Mõtleme veel” ja teisedki minu saated olid suunatud sellele, et midagi muuta. Et teha elu mõistlikumaks. Ma arvan, et see on olnud minu ajakirjanduslik missioon.
Te olete teinud tosinkond dokumentaalfilmi. Aga juba esimese puhul, mille pealkiri oli “Dialoog”, tekkisid suured pahandused ja film keelati alul päris ära ning teie aadressil kõlasid üsna karmid süüdistused. Miks?
Eks see oli jälle üks piiride katsumine. “Dialoog” oli ühest brigaadist, mille liikmed galvaniseerisid täiesti lootusetult roostes torusid, et neist saaks ehitada lapsevankreid. Seal oli väga vahva eestlasest bigadir, kelle meeskond koosnes peaasjalikult venelastest. Töö ise oli neil must ja räpane, kohutav keemilne protsess, millele vastandusid jälle väga helged ja hingelt ilusad inimesed. Nad rääksid kaamera ees väga karmi tõtt. Film oli 26 minutit pikk ja kui ma lõpuks välja lõiganud oleks, mis kõik kästi välja võtta, oleks saanud seda 23 minutit. Me otsustasime, et ei puutu seda filmi, ärgu siis seda parem näidatagu. Pidime kuulma ränki süüdistusi. Ostsime selle peale meelepaha maandamiseks veini ja jõime looduses ära.
Aga sel ajal vahetus Moskvas võim. Ja siis ei läinud paari nädalatki, kui äkki kutsuti meid välja ja öeldi, et “Dialoog” on väga hea film… natuke aega tagasi oli mul kästud oma parteipilet lauale panna. Nii et igasuguseid naljakaid asju juhtus.
Ütlesite just äsja, et Eestimaa sõna kasutamisega oli probleeme, samas oli juhtiva partei kohaliku organisatsiooni nimi just Eestimaa Kommunistlik Partei. Kuidas teie sattusite selle partei ridadesse?
(Ohkab). Noh, see juhus mitmel põhjusel. Mu vennas (tuntud arhitekt Harry Šein – toim) kolis ära Iisraeli. Siis oli minu jaoks ka niisugune hetk, et kas ma jään või lähen ka. Ei tahtnud minna. Ja selle parteisse astumise sammu ma tegin. Mäletan, et Mererajooni komitees pidin ma parteisse astudes mingi komisjoni ees aru andma. Vanemad vene seltsimehed siis küsitlesid mind seal, lõpuks vaatas üks neist mulle altkulmu otsa ning lausus, et tema küll ei usu, et mina tahan kogu hingest nende parteisse astuda.
Eks ma paistin talle läbi. (Naerab.) See oli pragmaatiline samm, ma sain jääda televisooni tööle, mind ei kihutatud minema. Mitmed minu juudi sõbrad pidid sel ajal telemajast lahkuma. Ma ise olen arvanud, et ju neil oli ühte positiivset näidet vaja. (Naerab.). Ja kuna mina olin ainsana ekraanil, ülejäänud olid tehnilise poole peal, siis ei paistnud see minema löömine ka avalikkusele nii väga välja. Mina ekraaninäona jäin alles ja sai alati öelda, et ei ole mingit kiusamist rahvuse tõttu.
Varsti tulid suured muutused ja te hakkasite ka ETV-s uurima, mis asi on avalik-õiguslik televisioon. Mida tõid rahvusinghäälingusse muutuste tuuled?
Gorbatšovi perestroika ajal hakati teleinimesi kutsuma välismaale igausgustele konverentsidele. Mart Siiman ja Peeter Sookruus käisid ühel Põhjamaade konverentsil ja tulid sealt tagasi terve pataka dokumentidega. Mina lugesin siis nendest paberitest esimest korda elus, et on üldse olmas niisugune asi nagu avalik-õiguslik televisioon. Siis me hakkasime seda uurima, tegime selgeks selle toimimese põhimõtted. Kõik tundus loomulik, aga oli üksnes teooria. Hoopis teine asi oli hakata vana laeva pöörama ja uuele kursile seadma.
Teil oli toona koos Rein Järlikuga saade “Mõtleme veel”. Mis sellest kõige eredamalt meelde on jäänud? Kas saade, milles Savisaar käis välja Rahvarinde loomise idee, või midagi muud?
Ega me siis ei saanud aru, millega see kõik lõpeb. Lihtsalt tundus mõistlik teha niisugune pöördumine võimude ja rahva poole.
Siis, kui see saade toimus, loodigi sisuliselt Rahvarinne ja kõik jäid ööseks telemajja kirjutama selle kohta deklaratsiooni. Ega me siis ei saanud aru, millega see kõik lõpeb. Lihtsalt tundus mõistlik teha niisugune pöördumine võimude ja rahva poole. Nõukogude filosoofiaajakirjades oli mõtet avaldatud, et muutused sünnivad siis, kui neil on rahva toetus. Tundus loogiline, et Rahvarinne saab olla see jõud, mis niisuguse toetuse annab.
Ega sel hetkel keegi ei aimanud, et lõpuks toob see ka meile vabaduse. Asi läks nagu lumepall veerema ja see vast oligi elus kõige ilusam hetk. Ja muidugi kogu see ärkamise aeg üldse. Kõik need rahvakogunemised, mida me Rein Järlikuga sattusime juhtima. Oli delegaatide saatmine Moskavasse lauluväljakul, oli “Eestimaa laul”, oli arvukalt Rahvarinde üritusi… see oli vaimustav ning uhke aeg. Vabaks saamise aeg. Olen väga tänulik saatusele, et ta mulle niisuguse asja pakkus.
Ja pärast seda tuligi teil televisioon pöörata demokraatlikuks ehk avalik-õiguslikuks.
Miskipärast jah riigikogu otsustas, et mina võiksin seda teha, eks kandidaate oli tookord mitmeid. Programm ja meeskond olid mul olemas küll. Oli niisugune deklaratsioon, mis kõneles Eesti Televisooni kohast rahvuskultuuris, mille juba 1988. aastal Lohusalus tegime. Me olime selle hästi läbi mõelnud ja poliitikud otsustasidki anda meile võimaluse see asi ära teha.
See oli üksainuke kord, mil riigikogu valis ERR-i juhatuse eismehe. Pärast tuli rahvusringhäälingu seadus, mis ütleb, et organsiatsiooni tegevjuhi määrab nõukogu.
Mismoodi need vaba Eesti televisooni algusaastad minema hakkasid? Kas väga suure kriginaga ja raskelt?
No muidugi oli raske! Isegi väikeste asjade muutmise korral lähevad inimesed sageli ärevaks. Ei taheta, et mingid muutused, kuigi olulised, nende elu pisiasju puudutavad. Igasugune reformimine on alati raske.
Üheksakümnendate alguses tekkis ka konkurents, telemaastikule ilmusid erakanalid. Algasid telesõjad, välisraha tuli Eestisse. Käis võitlus reklaamituru eest. See kõik oli üsna hull. (Ohkab.) Jah, üsna hull. Ikka tõsine kahurituli!
Aga mis muutus teletegijate igapäevaelus? Kas alkohol keelati telemaja kohvikus ära ja Kungla baaris enam keegi ei käinud?
Ma ei ütleks, et see olmeline pool oleks eriti muutunud. Kungla baaris ikka käidi edasi. Muidugi, kes käis, kes ei käinud. (Naerab.) See olenes ikka rohkem inimesest. Tõsi, baaris käimine minu arvates enam ei domineerinud. Pigem oli ikka vaimustumise aeg. Väga paljud tabuteemad olid nüüd avanenud ja see oli tegijatele huvitav. Tulid uued saated, uued teemad, tuli uus käsitlusviis. Ekraanile jõudis väga palju teemasid, millest enne ei räägitud. Eriti rahvuskultuuri puudutavad saated. Aga lõpuks ei maksa unustada, et saabus kapitalism. See oli üks üleüldine suur muutus ju.
Milline juht te olite? Kas andsite inimestele nii vabad käed kui võimalik, et nad saaksid ise oma töö üle rohkem otsustada ja tunda isetegemise rõõmu?
Minu põhimõte on ikka olnud, et inimesed jõuaksid ise arusaamisele, mis on nende töös oluline.
Küllap jah nii oligi. Minu põhimõte on ikka olnud, et inimesed jõuaksid ise arusaamisele, mis on nende töös oluline, väärtuslik. Ega sunniga väga hästi midagi ära ei tee. Ütleme siis, et töö on tegija materjalist. Nii head, kui me kõik oleme, nii hea see tulemus kokku tuleb. Ikka headuse ja mõistmisega jõuab kaugemale. Minus ei ole autoritaarse juhi geeni. Aga selle poole, mida tahan saavutada, olen ma kogu aeg ikka püüelnud. Ja kui sellise konsensusega ei suudeta maksimumi saavutada, eks siis tuleb sellega leppida.
Nõukogude ajast saime päranduseks suure vastasseisu igausugu parteiliste natšalnikutega. Kas 1990ndatel tahtsid riigi suured ülemused endiselt telefoni teel ringhäälingu juhile juhtnööre anda?
Väga häirivaid seiku ma küll ei mäleta. Samas ma ei usu, et muutus kõigi poliitikute peas ka praeguseks on toimunud. Nad arvava juba selle pärast, et on poliitikud, kuidas ETV peaks nende huvisid teenima. See ikka lööb vahel läbi. Tiit Vähiga oli mul üks väike intsident. Ta väitis, et mis ajast AK otsustab, mida tema kui peaminister räägib. Kord tõrjusime ju Vähi AK saatest välja. Toimetuse arvates ei olnud see üldse oluline, millest ta soovis parajasti rääkida.
Samas olen rääkinud ka minu järel ametit pidanud telejuhtidega, et niisugust telefonis kamandamist – tee nii või tee naa, enam ei olnud. Omavahelistes vestlustes muidugi tehti vahel ka märkusi ja öeldi, et ärge nii tehke. Aga need ei mõjutanud kuidagi ringhäälingu sõltumatust. Ma julgen küll öelda, et Eesti Televisioon on sõltumatu meediaorganisatsioon. Kes tahes võib väljastpoolt küll kõva häält teha, aga otsused tehakse ikka selles organisatsioonis endas. Ja nii peabki olema.
Teie kunagised tudengid on tuntud telenäod, nagu varalahkunud Arne Rannamäe aga ka Vahur Kersna, Katrin Saks jt. Kas tänu neile kooruski välja see televisiooni selgroog, et igale riigitegelase telefonikõnele pole vaja reageerida?
Eks paratamatult seisavad järeltulijad eespool minejate õlgadel. Ikka üksteiselt õpitakse ja võetakse üle kogemusi. Ja sõltumatu organistasioon seisab ka tegijate õlgadel. Eks selle tõttu on tulnud ka mingis mõttes lõivu maksta, ma mõtlen just rahvusringhäälingu rahastamise poolelt, mis pole mõnikord… (teeb mõttepausi) ikka enamasti kõige soodsam olnud.
Televisoon on ikka niivõrd tähtis institutsioon ühsikonnas, mille kiratsemine pole kellegi huvides.
Ühelt poolt muidugi kammitseb võimaluste piiratus, teisalt jälle ringhäälingu enda poliitiline positsioon. See viimane on takistanud niisuguse toetuse andmist ringhäälingule, mis annaks võimaluse teha palju väga häid asju. Jah, igapäevaste saadete voog on televisioonile antud vahenditega tehtav, aga kultuuris püsivaid asju on suhteliselt raske toota. Ja see on olnud nii kõigi nende 30 vabaduseaasta jooksul. Ning praegu seda enam. Süvakäsitlused ja seriaalide kaudu ka kultuuri tüvitekstide tootmine on pärsitud, nende tegemiseks praegu jõudu ei jätku. Nüüd on ka kanaleid rohkem ja platvorme on rohkem, kõik see nõuab ka rohkem raha.
Televisoon on ikka niivõrd tähtis institutsioon ühsikonnas, mille kiratsemine pole kellegi huvides. Aga eks kultuuriga on meil üldse nagu on. Sellega on veel palju teisigi muresid.
Kas konkureerivad eestikeelsed telejaamad on ETV-le peale sundinud rohkem meelelahutuse teed minemist, nagu teevad nemad?
Meelelahutuse üle on palju arutletud ja vaieldud. Et see olevat nagu eratelevisioonide ratsu ja ärgu ETV sinna üldse sekkugu. Sellele väitele on nii poolt- kui vastuargumente. Üks argument on see, et teleprogramm peab olem terviklik, see ei saa koosneda üksnes hariduslikest, poliitilistest ja informatiivsetest saadetest. Sinna hulka kuulub ka meelelahutus. Teisiti poleks programmil seda kaalu, mida ta kandma peab.
Paljude inimeste jaoks on ETV esmane kanal, isegi ainukanal. Meelelahutust avalik-õiguslikust televisioonist välja pühkida oleks rumal tegu. Alati on küsimus selles, mis mahus ja milline peaks see meelalahutus olema. Siin on läinud nii ja naa, vahel paremini, teinekord halvemini. Pole kerge leida sobivat meelelahutusuvormi. Sellega on alati olnud probleeme.
Teine argument on ka see, et kui rahva raha eest tehakse televisooni ja seda vaatab liiga vähe inimesi, siis oleks raha justkui tuulde visatud. Sageli toob meelelahutus rohkem vaatajaid kui tõsised probleemsaated. Oleneb ka muidugi ajast.
Telekanal tunneb ka vastutust, et ta peab inimesteni jõudma, ja hea meelelahatusega on seda lihtsam teha. Ega meelelahautus ei pea olema tühine. Ta võib pakkuda ka sügavat esteetilist naudingut. Ta võib ka harida ning rahvast koos hoida. Need on ka meelelahutuse olulised ülesanded.
Mis on tänapäeval avalik-õigusliku televisiooni ülesanne?
Minu arust on avalik-õiguslik ringhääling nagu riigi haldusteenus. Meil on armee, meil on haridussüsteem, on tervishoiusüsteem. Ja avalik-õiguslik ringhääling on samas reas. Ta peab olemas olema ka siis, kui keegi teda väga ei vaja. Inimene, kes on suurema osa elust terve ega vaja arstiabi, ei tohi ju öelda, et temal seda vaja ei lähe. Või selline näide: mis sest, et minu elu jooksul pole sõda olnud, ega see ei tähenda, et riigil pole vaja kaitseväge ja kaitsevõimet.
Niisamuti on ka avalik-õigusliku ringhäälinguga. Ta peab olemas olema, sest teenus, mida ta pakub, on omaette väärtus. Selle taga on rahvas ja tema kultuur. Selle taga on kultuurikeskkonna püsimine.
Kas rahvustelevisioon peaks seisma ka Eesti kultuuri ja keele eest?
Keel on üks nendest komponentidest. Sinna juurde tuleb panna veel kultuurikeskkond, ühise mõtteruumi tekitamise keskkond. See on inimeste kooshoidmine, nende ühisosa kasvatamise keskkond. See kõik lisandub harimisele ja meelelahutuse pakkumiselele. Ehk siis see on rahvuskehandi koos hoidmine. Televisioon on nendest kõrgetest kunstidest justkui välja arvatud, aga väga paljud asjad televsioonis on küündinud ka kunstiteoste tasemele.
Võrrelge, kui paljud iniesed loevad ühte raamatut ja kui paljud vaatavad ühte telesaadet. Või võrdleme publiku hulka teatris ja teleteatris. Need on võrreldamatud suurused.
Näiteks muusika tippsaated, tippseriaalid, aga ka ajakirjanduslikud tippkäsitlused, need kõik on telekunstiteosed. Me võib-olla pole harjunud niimoodi mõtlema. Aga televisioon on osa meie kultuurist. Ehk küll rohkem populaarkultuurist, aga ikkagi kultuurist, mida väga paljud inimesed vajavad. See on väga oluline funktsioon. Võrrelge, kui paljud iniesed loevad ühte raamatut ja kui paljud vaatavad ühte telesaadet. Või võrdleme publiku hulka teatris ja teleteatris. Need on võrreldamatud suurused. Seda kõike peab arvestama, kui hinnata televisiooni kohta kultuuris.
Kas teie arvates võib kunagi korduda ka see, et me peame jälle televsiooni abiga end vabaks võitlema nagu laulva revolutsiooni päevil?
Niisugune riigikaitseline eesmärk on avalik-õiguslikul televisioonil raudselt olemas. Ja selleks hetkeks. kui seda on tarvis, peab televisioon valmis olema. Ma olen isegi kasutanud emapuu metafoori. Et kui on vaja, peab olema mitu kohta, kuhu kokku tulla. Ja mida rohkem neid kohti on, seda parem. Need kohad peavad olema nii füüsilised kui ka virtuaalsed. Üks koht, kus me koos käime, on lauluväljak. Aga televisioon on väga võimas emapuu, kus me samuti koos käime.
Kui tegite saadet, kas kujutasite siis ette, et teid vaatab parajasti mitte üks, vaid mitu lauluväljakutäit rahvast?
Igapäevatöös ei mõtle niisuguste asjade peale. Aga kui kaaluda saate mõtet, ideed, vajadust, teemat, käsitlusviisi, eesmärki või funktsiooni, siis niisuguste asjade peale avalik-õiguslikus meedias ikka ju mõeldakse. See kuulub professiooni juurde. Kuigi avalik ringhääling peab tegema ka väiksemale vaatajaskonnale mõeldud nišisaateid, mõtlema ka vähemustele. Aga laia avalikkuse teenimine on ikka laiem ülesanne. Ikka tahad, et võimalikult suurem hulk inimesi sind näeks ja kuuleks. Vastus on seega ikka jah, mõtlesin ka sellele.
Kuidas olete Aktuaalse Kaameraga praegu rahul?
Üldiselt arvan, et see on päris korralik saade, millel on professionaalne tegijaskond, kes teeb oma tööd väga korralikult. See on meie kultuuriruumis midagi olemuslikku. Tema olemasolu üldse on tähtsam kui see, mida ta igal hetkel teeb.
Mõned vaatajad siiski ei ole rahul, et uudisteankrud segavad saatekülalistele agressiivselt vahele. Kuidas sellesse suhtuda?
No vahel on seda juhtunud, et mingisugune piir ületatakse. Tean, et kõiki neid juhtumeid, mil on liiale mindud, on ka korralikult analüüsitud. Nendest juhtumitest ka õpitakse ja viimasel ajal on seda suhteliselt vähe. Televaatajal on ka suhteliselt keeruline asuda saatejuhi positsioonile, kes on ehk asja rohkem uurinud ja tahab tõe välja pigistada ka nende käest, kes seda eriti öelda ei taha. Oma ajakirjanduslikke vahendeid võib selleks ju proovida alati.
Kui ma Aktuaalselt Kaameralt midagi rohkem tahaksin, siis seda, et mindaks rohkem süvitsi mingite põhjuste ja tagajärgede analüüsimisel, mitte ainult sündmuste pealispinda katsuda, vaid ka natuke süvitsi minna. Aga see on ka sageli ressursipuuduse taha jäänud.
Teie uue raamatu vooruseks on objektiivsus ja asjalik käsitlusviis kõigi Eestis olevate või kunagi mingitki piuksu teinud telejaamade kohta. Kuidas te kogu meie telemaastikku hindate?
See pilt on olnud üsna huvitav. Ja mida kindlasti tahaksin rõhutada, on see, et avalik-õiguslike telekanalite kõrval on erakanalite roll samuti väga vajalik. Nendel on oma töö teha ja vaataja vajab neid. Selle eest, et meil on nii palju telekanaleid, mida saab eesti keele vahendusel jälgida, peame tänusõnu ütlema rootslastele ja norrakatele. Nad on pikkade aastate vältel rahaliselt nende telekanalite olemasolu toetanud, kuigi see pole alati olnud majanduslikult tulutoov. Nüüd on paljud kanalid ka Eesti omanike käes. Loodame, et nad suudavad konkurentsis püsida.
Kui päris aus olla, siis ainult suured kontsernid, kellel on ka muud majandustegevust, suudavad neid telekanaleid elus hoida.
Meediamaastik on nii kirjuks muutunud, et nii telekanaleid ja internetis vaatamist on nii palju, et läheb silme ees kirjuks. Aga kes neist alles jäävad, seda otsustavad need, kes vajutavad telekapuldi nuppe või interneti lehitsejaid.
Kas lineaarne televsioon üldse elab üle kõik praegused muutused?
Ilma otsetelevsioonita ei saa me nähtavasti veel väga pikka aega hakkama. Õige televisioon ei ole konserv.
Vahetegemine, mis on väärtuslik ja huvitav ja mis on saast, on nüüd pigem vaataja otsustada. Aga pakutakse mida iganes. Igaühel on võimalik ise oma teleprogramm kokku panna ja vaadata kõike enda jaoks sobival ajal. Lineaartelevisiooni mõttekus on tõesti üks praegusaja küsimustest. Kui palju seda siis peaks üldse olema? Kas piisab ainult mõnest õhtutunnist? Teiselt poolt on televisioon ikka reaalelu peegeldav kunst ja selle tegija peab ka elu sees olema.
Ilma otsetelevsioonita ei saa me nähtavasti veel väga pikka aega hakkama. Õige televisioon ei ole konserv. See konserv on ikka mingi teine meedia. Iseasi, milline saab olema otsetelevisiooni optimaalne maht. Neli-viis tundi näib isegi meie rahaliste võimaluste juures olema optimaalne.
Kuidas te end praegu tunnete? Kas olete ikka endiselt vormis?
Noh, väike pingelang peale raamatuga maha saamist on, aga järgmised tööd juba kõik ootavad. Ülikoolis tuleb loenguid lugeda ja mul on teoksil veel üks televisiooni andmebaas. Raamatust jäi väga palju mterjali üle, sellest saab üks veebiandmebaas. Ma loodan, et kahe-kolme kuu pärast on see kõigile kättesaadav ja sealt saab lugeda televisiooni kohta veel väga paljut, mis raamatusse ei mahtunud. Ja seesama tegijate leksikon, mis on raamatus, läheb nüüd veebiversioonis edasi. Seda saab siis kogu aeg täiendada vastavalt sellele, mis sünnib. Uusi nimesid tuleb juurde. Mina ilma tööta ei oska olla. Nii kaua kui jõudu on, ikka rabelen edasi.
Noorte inimeste keskel tunnete vist ka ennast noorena? Kas see paneb teid ka ülikoolis meediat õpetama?
Ma olen ikka öelnud, et sa pead oma õpilastest parkümmend raamatut eespool olema. Asi on nii kirjuks läinud, et kõike jälgida muutub üha keerulisemaks. Aga teistmoodi paraku õpetada ei saa, kui sa pead noortest hulka maad eespool olema ja tundma ennast ka noorena noorte keskel. Kui nööri otsast lahti lased, siis vist ongi kõik.
Õppima peab kogu aeg. Ma olen endale lubanud, et iga päeva loen vähemalt ühe artikli läbi, enne magama ei lähe. Üksipäini ju kõike välja ei mõtle. Ikka koos teiste teadlaste ja kolleegidega. Kamba peale alles tuleb midagi tõsisemat välja.
Kas teil kodus toimetamiseks ka aega jääb? Kuulsin, et tegite oma raamatu tiimile tööga lõpulejõudmise puhul uhkeid juudi rahvustoite, mida kõik kiitsid…
Toidu tegemine on ju väga põnev. Ma ei tee seda väga sageli, aga tuleb siiski ette. Ema mind kunagi kööki tiris ja õpetas neid asju etegema. Ei saa ju kogu aeg ainult arvuti ees istuda. Minu abikaasa arvab ka, et võiksin rohkem aega kodule pühendada, ja tal on ilmselt õigus. Aga veel peab jõusaali jõudma ja maale, natuke peenardega tegelema. Jah, kõike peab jõudma. Väga üksluiseks ei saa oma elu muuta, kuni tervis ikka vastu peab.
Millised on tarkused ja väärtused, mida saite oma perest ja annate edasi nooremale põlvkonnale?
Tee iga päev üks heategu, pere peab vähemalt kord päevas koos ühe laua taga sööma, ema ja vanaema peale häält ei tõsteta ning ema peab teadma, millal laps tagasi kodus on…
Jah, ma ikka üritan siiani teha ühe heateo päevas. Eks ma olen kärbse õue lasknud, selle asemel, et teda ajalehega maha lüüa.
Miks need tarkused ja väärtused vajalikud on? Eks ikka selleks, et teistest hoolida ja osata koos elada.
Õpetab Tallinna ülikoolis meediakultuuri
• Hagi Šein asus 1967. aastal tööle Eesti Televisiooni, kus töötas Aktuaalse Kaamera tootmisassistendina ja seejärel filmimonteerijana ning sotsioloogi, saatejuhi ja kommentaatorina (1971-1988).
• Šein lõpetas 1973. aastal cum laude TRÜ ajaloo ja sotsioloogia erialal, seejärel oli teleajakirjanduse ja telesotsioloogia alal Moskva Riikliku Ülikooli ajakirjandusosakonnas aspirantuuris.
• 2001. a sai ta TRÜ-s magistrikraadi ajakirjanduse alal, 2001-2007 oli samas doktorantuuris teleajaloo ja meediapoliitika alal.
• Eesti Televisiooni peadirektori asetäitja 1990-1992, peadirektor 1992-1997, ringhäälingu- ja rahvusringhäälingunõukogu liige 2000-2012, rahvusringhäälingu nõukogu esimees 2010-2012.
• Šein on õpetanud televisiooni eriala TRÜ-s 1976-1986. Töötanud ka Concordia ja Audentese ülikoolis ning Balti filmi- ja meediakoolis õppedirektori ja direktori kohusetäitjana. Tänavu sügisest on ta Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi telekultuuri külalisprofessor.
• Ta on ka Eesti filmi andmebaasi peatoimetaja ning Eesti filmi instituudi nõukogu esimees, Tallinnfilmi nõukogu ja rahvusarhiivi nõukogu liige.
• Šein on stsenaristi ja režissöörina teinud 12 dokumentaalfilmi.
Ülemustele tuli saated enne eetrit ette mängida nagu teatris
Eesti televisiooni algusaegadel ei saanud saateid veel salvestada. Selleks, et neis midagi riigivastast poleks, tuli need nagu lavastused enne eetrisse jõudmist läbi mängida.
“Saated mängiti enne läbi ning ülemused vaatasid, et kõik oleks korras,” meenutas Hagi Šein. “Selleks olid saate proovid enne eetrisse minekut. Kui ülemused jäid rahule, siis võis saade eetrisse minna. Vahel aga ei jäädud rahule ja siis tuli kõik märkused arvesse võtta ning uus proov teha. Niisugune saadete eelnev läbivaatus kestis nõukogude ajal ikka väga kaua. Erand oli Aktuaalne Kaamera, mida polnud aega läbi mängida, see läks kohe eetrisse ja toimetajate vastutus oli suur.”
Ja kui hiljem tuli juba salvestamise võimalus, vaadati ikkagi enne salvestust kogu saade läbi. “Montaažiseadmed olid siis küll väga kohmakad, parandusi oli üsna raske teha, aga midagi sai ometi välja lõigata, kinni katta, korrigeerida,” rääkis Šein. “Samas Aktuaalne Kaamera läks ikka kogu aeg otse eetrisse. On olnud ainult paar juhtumit ajaloos, mil seda saadet on püütud ka salvestada. Apse ikka juhtus ja kõige suuremaid just keskkomitee tegelastega. Ükskord oli Karl Vaino pea alaspidi eetris.”
Niisiis oli toimetuse enda kontroll juba tugev, enne kui tehtu jõudis riikliku tsensuuri Glavliti ametniku ette. “Tsensor vaatas veel omakorda kõik üle,” märkis Šein. “Alles kaheksakümnendate lõpus hakkas see muutuma.”