Sotsiaalministeeriumi värske analüüs näitab, et kodused kukkumisjuhtumid koonduvad peamiselt suurematesse omavalitsustesse, samas kui enamikus omavalitsustes esineb neid vaid üksikjuhtudena. Seetõttu ei ole lahendusena mõistlik luua igasse omavalitsusse eraldi ööpäevaringset reageerimisvõimekust. Olulisem on parandada info liikumist kukkunud inimesele appi läinud politsei- ja päästeametnike ning omavalitsuse sotsiaaltöötajate vahel.
Sotsiaalministeerium viis pärast arutelusid Siseministeeriumiga läbi analüüsi, et hinnata, kas ja millistel tingimustel on põhjendatud muuta senist reageerimiskorraldust olukordades, kus inimene on kodus kukkunud, ei saa ise püsti ning kutsub appi politsei või päästjad. Fookuses olid väljakutsed, kus inimene ei vajanud meditsiinilist abi. Eesmärgiks oli välja selgitada, kas osa sellistest juhtumitest saaks lahendada teisel viisil, nii et abi oleks endiselt sama hästi kättesaadav ja kvaliteetne.
Analüüsi tulemustest selgub, et suur osa abi vajavatest olukordadest on seotud korduvate kukkumistega. Häirekeskuse andmetel puudutas 39 protsenti registreeritud sündmustest inimesi, kes olid abi vajanud rohkem kui üks kord ja mõnes omavalitsuses olid need peamised väljakutsed.
„Kukkumine võib olla esimene märk sellest, et inimene ei tule enam kodus iseseisvalt toime. Seetõttu ei peaks kukkumisjuhtum lõppema ainult inimese püsti aitamisega, vaid andma võimaluse hinnata, kas ta vajab täiendavat tuge või teenuseid,“ ütles Sotsiaalministeeriumi sotsiaaltöö korralduse poliitika juht ja analüüsi üks koostajatest Gerda Kiipli-Hiir. „Analüüs näitab, et suurim arengukoht ei ole uue reageerimissüsteemi loomine, vaid olemasolevate osapoolte parem koostöö. Selle eelduseks on, et info abi vajanud inimese kohta jõuaks operatiivteenistustelt ka kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajani. Täna see teadmine kahjuks tihti sotsiaaltöötajani ei jõua, ehkki politsei- ja piirivalveameti ametnikel on see info võimalik väga lihtsalt infosüsteemi kaudu edasi saata.“
2025. aastal registreeriti Eestis 898 kodus toimunud kukkumisjuhtumit, kuhu kutsuti appi operatiivteenistused. Enamik neist toimus suuremates linnades ja mõnes üksikus omavalitsuses. 83 protsendis omavalitsustest tuli selliseid väljakutseid vähem kui üks kord kuus.
Analüüsi peamisi järeldusi on, et probleem on sügavam kui üksikud olukorrad, mida näitab korduvjuhtumite suur osakaal. Seega on suurem mõju ennetuses ja paremas infovahetuses, mitte uue, kuluka ja õiguslikult keeruka uue reageerimisüksuse loomises kohaliku omavalitsuse juurde, mille maksumus võib hinnanguliselt olla umbes 37 miljonit eurot aastas.
“Saadud tulemused annab meile hea aluse, et partneritega edasi töötada ja leida lahendus, mis tagab inimestele kvaliteetse abi ning kasutab avaliku sektori raha mõistlikult,” ütles Kiipli-Hiir.
Analüüsi koostamiseks viis Sotsiaalministeerium koostöös Eesti Linnade ja Valdade Liiduga tänavu kevadel läbi küsitluse kohalike omavalitsuste seas, kus 78-st omavalitsustest vastas 67 ja kohtus erinevate osapooltega. Lisaks võeti aluseks Häirekeskuse ning Politsei- ja Piirivalveameti statistilised andmed.
Lähemalt saab analüüsiga tutvuda SIIN
