15. juuni on ülemaailmne eakate väärkohtlemise teadvustamise päev.
Eakate väärkohtlemine jääb sageli varju, sest sellel ei pruugi olla nähtavaid jälgi. See võib väljenduda halvustamises, hoolimatuses, otsustusvabaduse piiramises või majanduslikus ärakasutamises. Abi küsimist võivad takistada häbi, hirm ja sõltuvus väärkohtlejast.
Ühiskonnas, kus hinnatakse kõrgelt noorust ja edukust, kipuvad eakate mured jääma tagaplaanile. Sageli on väärarusaam, et eakate mured on vähem tähtsad, juurdunud ka eakates endis. Eakas võib olla harjunud oma muret pisendama või karta, et koormab teisi. Vaikimine ei tähenda aga, et probleemi ei ole. Vägivalda, mida ei märgata ja millest ei räägita, on lihtsam jätkata.
Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul kogeb aasta jooksul väärkohtlemist või vägivalda ligikaudu iga kuues vähemalt 60-aastane väljaspool hoolekandeasutust elav inimene, kuid teada antakse vaid 4% juhtumitest.
Eestis pöördus 2025. aastal abi saamiseks ohvriabitöötaja poole ainult 26 üle 65-aastast inimest, mis teeb 5% kõigist pöördumistest. Valdav osa neist pöördumistest oli seotud peresisese vägivallaga.
Väärkohtlemisel on mitu nägu
Väärkohtlemisel ja vägivallal on mitu nägu: see võib olla füüsiline, vaimne, majanduslik. Väärkohtlemine tähendab ka hooletusse jätmist, eaka vajaduste ja soovide eiramist, ilma arusaadava põhjuseta tema otsustusvabaduse piiramist. Koduseinte vahele isoleeritud eakad sõltuvad sageli vägivallatsejast nii hoolduse kui sissetuleku poolest.
Kahjuks tuleb eakate vastast vägivalda, hoolimatust ja väärkohtlemist ette ka hoolekandeasutustes. Väga valusad on need lood, kus vägivalla ohvriks on langenud dementsust või muud neurodegeneratiivset haigust põdev eakas. Kui eakas ei mõista ega oska mõtestada, mis temaga juhtus, ei pruugi ta ise abi paluda. Sageli ei lase juhtunust rääkida ja abi paluda ka häbitunne.
Väärkohtlemise märgid ei pruugi olla alati nähtavad. Vägivalla mõju võib avalduda ka aastaid hiljem ja väga erineval moel: depressiivsuse, ükskõiksuse, endasse sulgumise, apaatsuse, oma tervise hooletusse jätmise või siis vastupidi ärevuse ja agressiivsusena. Raske väärkohtlemine võib oluliselt vähendada eaka eluaastaid.
Eakate suitsiidirisk on mitmesuguste füüsiliste ja vaimse tervise vaevuste tõttu sageli suurem kui noorematel, kuid lähisuhte-, seksuaalvägivalla või muu kuriteo ohvriks langemine mitmekordistab riski.
Küsi, kuidas tal läheb
Hoia oma eaka lähedase või hoolealusega sidet ning tunne tema käekäigu vastu huvi. Kui miski teeb sind murelikuks, räägi temaga rahulikult ja võimaluse korral omavahel olles. Küsi, kuidas tal läheb, ja anna aega vastata. Ära survesta teda rääkima, vaid anna mõista, et oled valmis kuulama ja aitama.
Kui märkad eaka kehal verevalumeid, luumurde, põletusi või hooletusse jätmise märke, ära jää ootama, vaid sekku ning teavita abivajavast eakast usaldusväärset lähedast, kohalikku sotsiaaltöötajat, perearsti või otsese ohu korral politseid.
Tuge võib vajada ka ohvri lähedane
Eaka vaimset heaolu, toimetulekut ja enese eest hoolitsemist ei mõjuta ainult temaga endaga juhtuv. Teda võib sügavalt puudutada ka laste või lastelaste peres toimuv väärkohtlemine või lähedase sattumine mõne muu kuriteo ohvriks. Ka siis, kui eakas ei ole ise otsene ohver, vajab ta märkamist, kuulamist ja tuge.
Kogetud vägivallast taastumine on sageli aastaid kestev protsess. Tervenemise teekond algab siis, kui suudad juhtunut teadvustada ja sellest rääkida. Kuivõrd eakate vaimse tervise mured käivad käsikäes muude terviseprobleemidega, jääb kogetud trauma sageli märkamata või suuremate tervisemurede varju. Siin on oluline roll lähedastel, perearstil, hoolekandetöötajal – võtke teadlikult aega ja rääkige oma kalli eaka lähedase või hoolealusega.
Abi on olemas
Ohvriabi vahendusel saavad perevägivalla, seksuaalvägivalla või muu kuriteo ohvriks langenud inimesed taotleda vaimse tervise abi. See hõlmab psühholoogilist nõustamist ja psühhoteraapiat. Sotsiaalkindlustusameti lepinguliste partnerite pakutav abi aitab leevendada traumakogemuse mõju ning toetab igapäevaellu naasmist.
Teenus on tasuta nii otsesele ohvrile kui ka tema lähedastele. Vanus ei ole abi saamisel takistus – kogetud või pealt nähtud vägivald võib mõjutada nii last kui ka eakat.
Psühholoogilise abi saamiseks pöördu lähima ohvriabitöötaja poole, kontaktid leiad ohvriabi veebilehelt palunabi.ee. Ohvriabitöötaja hindab su abivajadust ning nõustab sobiva ohvriabiteenuse valimisel. Kui selleks on psühholoogiline abi, aitab ohvriabitöötaja sul valida psühholoogi või psühhoterapeudi, kelle vastuvõtule pöörduda.
Ohvriabi poole võib pöörduda ning abivajajast teavitada ka lähedane, hoolekandja, naaber, kogukonnaliige. Seda saab teha ka anonüümselt.
Ära jäta tähelepanuta oma lähedast, last või eakat, kes ei oska või ei suuda ise abi küsida, ning aita neil jõuda vajaliku abini. Märka, kuula, aita!
📞 Ohvriabi kriisitelefon 116 006
💬 veebivestlus: palunabi.ee
