Sotsiaalmeedia on muutunud meie igapäevaelu lahutamatuks osaks. Ärkame hommikul ja haarame telefoni järele sageli enne, kui oleme jõudnud voodist tõusta. Kontrollime teateid, loeme kommentaare, vaatame teiste inimeste pilte ja jälgime, mis maailmas toimub. Õhtul võib telefon olla viimane asi, mida enne uinumist vaatame. Sageli lubame endale, et kontrollime sotsiaalmeediat vaid korraks, kuid märkamatult on möödunud pool tundi või isegi mitu tundi.
Miks on sotsiaalmeedial meie üle nii suur mõju? Kas probleem on meie nõrgas tahtejõus või on need keskkonnad loodudki selliselt, et me ei suudaks neist kergesti eemalduda? Vastus peitub mõlemas, kuid suurem osa vastutusest ei lasu ainult kasutajal. Sotsiaalmeediaplatvormid tunnevad inimese psühholoogiat väga hästi. Nende eesmärk on hoida meid võimalikult kaua ekraani ees, sest meie tähelepanu tähendab neile raha.
Sotsiaalmeedia pakub pidevalt väikeseid preemiaid
Inimese aju otsib loomulikult meeldivaid kogemusi ja tasu. Sotsiaalmeedias võib selleks tasuks olla meeldimine, kommentaar, uus jälgija, sõnum või teadmine, et keegi on meie postitust jaganud. Iga selline märguanne võib tekitada väikese rahulolutunde.
Probleem seisneb selles, et me ei tea kunagi täpselt, millal järgmine meeldiv üllatus saabub. Mõnikord ei ole telefonis midagi uut, teinekord ootab meid mitu teadet korraga. Just selline ettearvamatus muudab kontrollimise eriti harjumuspäraseks. Me loodame iga kord, et äkki on keegi meile kirjutanud, meie pilti hinnanud või meie mõttega nõustunud.
See toimib sarnaselt õnnemängule. Inimene proovib uuesti mitte sellepärast, et ta saaks alati tasu, vaid seetõttu, et ta võib selle saada. Kui iga telefoni avamine annaks täpselt sama tulemuse, kaotaksime kiiresti huvi. Ettearvamatus hoiab aga ootuse elus.
Me kardame millestki ilma jääda
Paljud inimesed tunnevad, et kui nad mõneks ajaks sotsiaalmeediast lahkuvad, jäävad nad millestki olulisest ilma. Äkki juhtub midagi tähtsat? Äkki sõbrad korraldavad ürituse? Äkki ilmub uudis, mida kõik teised juba teavad? Äkki tekib arutelu, milles peaksime samuti osalema?
Seda nimetatakse ilmajäämise hirmuks. Me ei taha tunda, et teised elavad, suhtlevad ja kogevad midagi ilma meieta. Sotsiaalmeedia süvendab seda tunnet, sest seal näeme pidevalt teiste inimeste valitud hetki. Keegi reisib, keegi tähistab, keegi ostis uue kodu ja keegi saavutas tööalase edu. Meile võib tunduda, et kogu maailm liigub edasi, kui meie korraks peatume.
Tegelikult ei näe me teiste tervet elu. Näeme üksnes neid hetki, mida nad otsustasid avalikult näidata. Me ei näe nende muresid, vaikseid õhtuid, ebaõnnestumisi, võlgu, tülisid ega üksindust. Ometi võrdleme sageli oma täielikku ja keerulist elu teise inimese hoolikalt valitud hetkega.
Me vajame teiste heakskiitu
Soov kuuluda ja olla tunnustatud on inimese loomulik vajadus. Me tahame tunda, et meid märgatakse, kuulatakse ja väärtustatakse. Varem saime suure osa sellisest tagasisidest perekonnalt, sõpradelt, töökaaslastelt ja kogukonnalt. Sotsiaalmeedia on muutnud heakskiidu nähtavaks ning mõõdetavaks.
Meeldimiste, jälgijate ja kommentaaride arv võib hakata tunduma inimese väärtuse mõõdupuuna. Kui postitus saab palju tähelepanu, tunneme ennast olulisena. Kui reaktsioone tuleb vähe, võime hakata kahtlema oma välimuses, mõtetes või tähenduses teiste jaoks.
Selline sõltuvus välisest heakskiidust võib muutuda kurnavaks. Inimene ei postita enam seda, mida ta ise oluliseks peab, vaid seda, millele loodab saada kõige rohkem reaktsioone. Ta hakkab jälgima, milline foto töötab paremini, milline arvamus tekitab rohkem vastukaja ja millal on kõige kasulikum midagi avaldada. Eneseväljendusest võib tasapisi saada esinemine kujuteldava publiku ees.
Lõputu sisu ei anna loomulikku peatumiskohta
Raamatul on viimane lehekülg, filmil lõputiitrid ja ajalehel viimane artikkel. Sotsiaalmeediavoog aga ei lõpe kunagi. Alati on võimalik allapoole liikuda ja leida järgmine postitus, video või kommentaar.
Kui tegevusel puudub loomulik lõpp, peab inimene ise otsustama, millal peatuda. See nõuab enesekontrolli, mida on väsinuna, stressis või emotsionaalselt haavatavana palju raskem kasutada. Platvormid teavad seda ning pakuvad meile automaatselt järgmist videot või postitust enne, kui jõuame teadlikult otsustada, kas tahame jätkata.
Märkamatult tekib olukord, kus meie ei vali enam sisu, vaid sisu valib meid. Üks video viib teiseni, üks kommentaar järgmise aruteluni ja üks uudis uue teemani. Algne põhjus, miks telefoni avasime, võib juba ammu meelest minna.
Algoritmid õpivad meie nõrkusi tundma
Sotsiaalmeedia ei näita kõigile inimestele sama sisu. Algoritmid jälgivad, mille juures peatume, mida avame, millele reageerime ja mida teistele saadame. Nad õpivad tundma meie huve, hirme, soove ja ärritajaid.
Kui inimene vaatab pikemalt terviseteemalist videot, hakatakse talle näitama rohkem samalaadset sisu. Kui ta reageerib vihaselt poliitilisele postitusele, võib tema voogu jõuda veelgi rohkem vastandlikke ja ärritavaid arvamusi. Algoritmi jaoks ei ole kõige tähtsam see, kas sisu teeb meid õnnelikuks. Oluline on, kas see hoiab meid platvormil.
Seetõttu levib sotsiaalmeedias sageli eriti hästi sisu, mis tekitab tugevaid emotsioone. Viha, hirm, kadedus ja pahameel hoiavad inimese tähelepanu sama tõhusalt kui rõõm. Mõnikord isegi tõhusamalt. Me võime arvata, et jälgime sotsiaalmeediat uudishimust, kuid tegelikult võib meid seal hoida pidev emotsionaalne ärritus.
Sotsiaalmeedia aitab ebamugavaid tundeid vältida
Me ei kasuta telefoni ainult meelelahutuseks. Sageli haarame selle järele siis, kui tunneme igavust, üksindust, ärevust, kurbust või ebakindlust. Telefon pakub kiiret võimalust ebamugavast tundest eemalduda.
Kui ootame järjekorras, avame sotsiaalmeedia. Kui vestluses tekib vaikus, vaatame telefoni. Kui tööülesanne tundub raske, kontrollime teateid. Kui õhtul tuleb peale üksildus, hakkame teiste inimeste elu jälgima.
Sellisel hetkel ei lahenda sotsiaalmeedia meie tegelikku tunnet. See lükkab sellega tegelemise lihtsalt edasi. Igavus ei õpeta meid enam iseendale tegevust leidma, üksindus ei sunni kedagi päriselt üles otsima ja ärevus ei saa võimalust loomulikult vaibuda. Iga ebamugavus summutatakse kiiresti uue sisuga.
Mida sagedamini seda teeme, seda raskemaks muutub vaikuse talumine. Aju harjub pideva stimulatsiooniga ning rahulik hetk võib hakata tunduma tühja või isegi ähvardavana.
Me otsime ühendust, kuid võime jääda veel üksildasemaks
Sotsiaalmeedia suurim lubadus on inimeste ühendamine. Selle kaudu saab hoida sidet lähedastega, leida mõttekaaslasi ja suhelda inimestega, keda pole võimalik sageli näha. Probleem tekib siis, kui pealiskaudne veebisuhtlus hakkab asendama sügavamat inimlikku kontakti.
Sadade inimeste postituste jälgimine võib tekitada tunde, et oleme teiste eluga kursis. Ometi ei pruugi me teada, kuidas meie lähedasel tegelikult läheb. Meeldimine foto all ei asenda vestlust. Sünnipäevaõnnitlus seinal ei pruugi asendada telefonikõnet. Südame märk ei pruugi tähendada, et keegi on valmis raskel hetkel meie kõrval olema.
Inimene võib olla sotsiaalmeedias pidevalt ümbritsetud teistest ning tunda end samal ajal sügavalt üksikuna. Ta näeb teiste inimeste tegevusi, kuid ei koge ise tõelist lähedust. See vastuolu võib panna teda veel rohkem sotsiaalmeediat kasutama, sest ta loodab sealt leida ühendust, mida senine kasutamine pole suutnud anda.
Konflikt ja pahameel seovad meid samuti ekraani külge
Me ei ava sotsiaalmeediat alati meeldiva sisu pärast. Mõnikord läheme tagasi vaatama, kas keegi vastas meie kommentaarile või kas vaidlus jätkub. Negatiivne tähelepanu võib muutuda sama haaravaks kui positiivne.
Kui keegi meiega ei nõustu, võime tunda vajadust ennast kaitsta, oma seisukohta selgitada või viimast sõna saada. Iga uus vastus hoiab konflikti elus. Isegi pärast telefoni sulgemist jätkame vaidlust oma mõtetes ning koostame järgmist vastust.
Sellised olukorrad kulutavad emotsionaalset energiat. Võõra inimese üks kommentaar võib rikkuda tuju terveks päevaks, kuigi me ei tunne teda ega pruugi temaga kunagi päriselus kohtuda. Sotsiaalmeedia muudab iga arvamuse nähtavaks, kuid nähtavus ei muuda kõiki arvamusi väärtuslikuks.
Harjumusest saab automaatne käitumine
Sotsiaalmeedia kasutamine võib muutuda nii automaatseks, et inimene ei märka enam telefoni avamise otsust. Käsi liigub ekraanile enne, kui teadlik mõte jõuab tekkida. Mõnikord sulgeme ühe rakenduse ja avame selle mõne sekundi pärast uuesti, kuigi midagi uut pole jõudnud juhtuda.
Harjumus koosneb tavaliselt märguandest, tegevusest ja tasust. Märguandeks võib olla igavus, telefoniheli, keeruline tööülesanne või lihtsalt ekraani nägemine. Tegevuseks on rakenduse avamine ning tasuks uus info või hetkeline eemaldumine ebamugavast tundest.
Kui see kordub kümneid kordi päevas, kinnistub käitumine sügavalt. Seepärast ei pruugi paljas lubadus „kasutan vähem” toimida. Keskkonda ja harjumuse käivitajaid tuleb teadlikult muuta.
Millal muutub kasutamine probleemiks?
Sotsiaalmeedia kasutamine ei ole iseenesest halb. See võib pakkuda teadmisi, tööd, meelelahutust, inspiratsiooni ja olulisi suhteid. Probleem tekib siis, kui inimene ei kontrolli enam kasutamist, vaid kasutamine hakkab kontrollima inimest.
Ohumärk võib olla see, kui sotsiaalmeedia vähendab und, segab tööd, rikub suhteid või põhjustab pidevat ärevust. Samuti tasub tähelepanu pöörata sellele, kui telefoni puudumine muudab inimese rahutuks, ta varjab oma tegelikku ekraaniaega või avab rakendusi olukordades, kus see võib olla ohtlik.
Küsimus pole ainult tundide arvus. Mõni inimene töötab sotsiaalmeedias ja veedab seal paratamatult palju aega. Olulisem on see, kas kasutamine on teadlik ja eesmärgipärane või automaatne ning kurnav. Kas inimene läheb platvormile midagi kindlat tegema või avastab end jälle lõputult sisu vaatamast?
Kuidas kontroll tagasi saada?
Täielikust loobumisest ei pruugi olla kasu ega pruugi see olla kõigi jaoks võimalik. Eesmärk võiks olla teadlikum kasutamine. Selleks tuleb vähendada olukordi, kus telefon otsustab meie eest.
Kõigepealt tasub välja lülitada ebavajalikud teavitused. Iga heli ja ekraanile ilmuv märk katkestab tähelepanu ning kutsub rakendust avama. Kui teade pole kiireloomuline, ei pea see sinuni jõudma samal sekundil.
Kasulik on eemaldada sotsiaalmeediarakendused telefoni avaekraanilt. Mida rohkem teadlikke samme peab rakenduse avamiseks tegema, seda suurem on võimalus automaatset harjumust märgata. Mõne rakenduse võib telefonist üldse kustutada ja kasutada seda ainult arvutis.
Samuti tasub määrata kindlad ajad, millal sotsiaalmeediat kontrollida. Näiteks hommikul pärast oluliste tegevuste lõpetamist, lõuna ajal ja õhtul. Kui rakenduste avamine ei ole terve päeva jooksul pidevalt lubatud, hakkab aju tasapisi harjuma sellega, et iga mõte ei vaja kohest reageerimist.
Magamistuba võiks jääda võimalikult telefonivabaks. Kui telefon on voodi kõrval, on väga lihtne lõpetada ja alustada päeva teiste inimeste mõtete, uudiste ja probleemidega. Äratuskella kasutamine telefoni asemel võib tunduda vanamoodne, kuid aitab luua vajaliku piiri.
Oluline on leida sotsiaalmeedia asemele midagi, mitte jätta ainult tühimikku. Kui telefon oli vahend igavuse, üksinduse või stressi leevendamiseks, tuleb leida uus tegevus, mis täidab sama vajadust tervislikumalt. Selleks võib olla jalutamine, lugemine, muusika kuulamine, treenimine, sõbrale helistamine või lihtsalt mõni minut vaikuses olemist.
Teadlik küsimus enne rakenduse avamist
Üks lihtsamaid viise automaatse kasutamise vähendamiseks on küsida enne rakenduse avamist: „Miks ma praegu siia lähen?”
Kas soovid vastata konkreetsele sõnumile? Avaldada postituse? Kontrollida üht vajalikku asja? Või põgened ebamugava tunde, raske ülesande või vaikuse eest?
Kui eesmärk on selge, täida see ja välju rakendusest. Kui eesmärki pole, jäta rakendus avamata. See väike paus aitab tuua otsustamise tagasi inimese enda kätte.
Sotsiaalmeedia pole tasuta, sest maksame oma tähelepanuga
Sageli räägitakse sotsiaalmeediast kui tasuta teenusest. Tegelikult maksame selle eest oma aja, tähelepanu, isikuandmete ja emotsioonidega. Platvorm teenib rohkem siis, kui jääme sinna kauemaks, näeme rohkem reklaame ja anname oma käitumise kaudu rohkem teavet.
Me ei pea sotsiaalmeediat kartma ega täielikult vältima. Peame aga mõistma, et see pole neutraalne keskkond. See on loodud meie tähelepanu püüdma ja hoidma. Kui me seda teame, saame hakata tegema teadlikumaid valikuid.
Sotsiaalmeedia peaks olema tööriist, mida kasutame oma eesmärkide saavutamiseks. See ei tohiks olla koht, kuhu anname ära kõik vaiksed hetked, tähelepanu ja võime iseendaga olla.
Tõeline vabadus ei tähenda tingimata konto kustutamist. See tähendab võimalust panna telefon käest ilma rahutuseta, olla vaikuses ilma vajaduseta uut sisu otsida ning mõista, et meie väärtust ei määra meeldimiste, jälgijate ega kommentaaride arv. Kõige tähtsam elu toimub endiselt väljaspool ekraani.
