Piimapukk on tee ääres asuv astmetega pukk, millele 1960.–1980. aastail asetati maamajapidamistes piimanõud, kust piimaauto piima kogus.
1950. aastail Eestis piimapukke polnud, lehmapidajad viisid oma piima ise kogumispunktidesse.Piimapukid hakkasid Eesti maastikku ilmestama 1960. aastate lõpus (teistel andmetel 1970. aastate algul), mil oli maaperedes kombeks pidada üht-kaht lehma. Eralehmade piima kogusid maal kuni 200 kilomeetri pikkusi ringsõite tegevad piimaautod. Suvel koguti piima iga päev, talvel üle päeva. Et piim nõudes ei jäätuks, keerati nõude ümber kasukad ja kampsunid.
Loe lisaks:Piima-klimbisupp- söök, mida vihatakse ja samas armastatakse
Ajapikku piimapukkide ehitus muutus. Algselt oli tegemist astmeteta puust pukiga, piimaautot juhtiva piimamehega kaasa sõitval laborandil oli oma kolme pulgaga redel kaasas. Hiljem hakati piimapukkidele lisama treppe, mis kergendasid piimanõude ülesvinnamist. Pärnumaal hakati tegema varjualustega pukke, Viljandimaal vintsiga ja mõnikord isegi mootoriga pukke. 1980. aastail valmistati pukke ka metallist. Olulised detailid olid ka refleksklaas puki märkamiseks pimedal ajal ja piimaraamatute kastike.
1990. aastate algusest hakkasid piimapukid kaduma, kuna piimatootmise ja sanitaarnõuete muutumise tõttu ei kogutud enam üksikute lehmade piima, tänapäeval on aga talunikel piimajahutid. Samas aitas mõnel pool piimapukkide säilimisele kaasa, et need täitsid muidki funktsioone: piimapukkide juures peatusid kauplusautod ja kohalikud bussid, neile kinnitati kuulutusi ning ka postkaste. Puki juures kohtuti ja vahetati uudiseid.
Vikipeedia.ee
