- Inimene on segatoiduline. See tähendab, et tervisliku tasakaalustatud toitumise puhul peaks loomset osa toidus olema 15–25% ja taimset osa 75–85%. Loomulikult on selline vahekord üldistatud ja keskmistatud. Seetõttu pole vaja seda iga toidukorra ajal ülitäpselt järgida ning mõnele võib sobida ka natuke teine vahekord. Peab aga meeles pidama, et ükskõik kas taimse või loomse toidukraami täielik ja kestev kõrvaldamine oma toidust on pikemas perspektiivis tervisele kahjulik ja ohtlik.
Loe liha kohta rohkem SIIT
- Loomsete valkude olemasolul toimub seedekulglas ka taimsete toitainete parem seedumine ning vabanevate koostisosade omastamine. See ongi tasakaalustatud ehk normaalse söömise üks aluseid, mis eeldab nii loomse kui ka taimse päritoluga toiduainete koos tarbimist.
- Liha on kõrgväärtuslik toiduaine, selle söömisel saame eluks vajalikke toitaineid ja energiat.
- Lihavalkude bioväärtus on väga kõrge. Need on bioloogiliselt kõrgväärtuslikud, kuna nende aminohappeline koostis ja vahekord on inimorganismile lähedane. Liha on bioloogiliselt täisväärtuslike valkude üks peamisi allikaid. Noore, intensiivselt kasvava organismi puhul on liha söömine absoluutselt vajalik.
- Lihast saadud asendamatud aminohapped võimaldavad meie organismil olulist ressursside ja energia kokkuhoidu. Eriti palju vajavad asendamatuid aminohappeid kasvavad organismid ja nende jaoks on liha äärmiselt vajalik toiduaine.
- Lihast saadavad mineraalained kindlustavad meie organismis mitmete elutähtsate ülesannete täitmise.
- Lihast omandatud mikroelemendid on vajalikud nii vereloomeks kui ka organismi kaitsesüsteemide funktsioneerimiseks.
- Liha osakaalu peavad oma menüüs suurendama need inimesed, kes teevad rasket kehalist tööd, on sportlikud või koormavad muul viisil intensiivselt lihaseid.
- Meie kliimas on sügisel-talvel liha söömata raske oma organismi energeetilisi vajadusi normaalselt rahuldada.
- Puhta taise sealiha tarbimine leevendab tihti ka mõningaid allergilisi vaegusi.
Lisaks
Liha on meie toiduks olnud läbi sajandite. Liha olulisust eestlaste toidulaual näitab ka see, et suuremate pühade ja tähtpäevade (vastlad, mihklipäev, mardipäev, jõulud, pulmad jne) puhul pakuti ikka kas liha või lihast valmistatud toite.
Liha väga kõrge bioväärtus kompenseerib tema pisut kõrgema hinna. See tähendab, et tuleb tegutseda korrektse info baasil ja majanduslikult ökonoomselt. Et kõrgväärtuslikku liha tuleb tarbida oluliselt vähem, kaasneb oskusliku tegutsemise puhul lisaks tervislikule söömisele tegelikult ka majanduslik kokkuhoid, st kasu on topelt. Samal ajal on vale söömise peale kulutatud raha kasutu kahekordselt, sest biokeemilised vajadused jäävad paljuski rahuldamata. Lihal on normaalse inimtoidu loomses osas kindel ja vajalik koht. Populistlikke loosungeid liha söömisest loobumiseks ei tasu võtta tõsiselt. Selline käitumine on pikemas perspektiivis enda (veelgi enam oma järglaste) tervisele kahjulik.
Liha tarbimise vajalikkust ei maksa mõista aga sundkohustusena süüa kogu aeg vaid ühte liiki liha (tuleks varieerida) ja kohustusena süüa liha absoluutselt iga päev.
Ja lõpuks – loomulikult on iga inimese õigus ja vabadus ise otsustada, mida süüa.
Professor Mihkel Zilmer
Tartu Ülikooli arstiteaduskonna biokeemia instituudi juhataja.
