Emotsionaalne intelligentsus ei tähenda lihtsalt seda, et inimene on „hea südamega“ või oskab teistega kenasti rääkida. See hõlmab muu hulgas oskust märgata ja mõista oma emotsioone, juhtida oma reaktsioone ning tajuda, mida teised inimesed võivad tunda. Uuringutes käsitletakse emotsionaalset intelligentsust mitme eraldi võimena, sealhulgas emotsioonide tajumise, mõistmise ja reguleerimise kaudu.
Seetõttu ei ole madal emotsionaalne intelligentsus alati kohe nähtav. Inimene võib olla väga tark, haritud, edukas või hea suhtleja, kuid jääda igapäevastes olukordades hätta oma tunnete ja teiste inimeste emotsioonide mõistmisega.
Oluline on ka meeles pidada, et üksik käitumine ei tähenda automaatselt, et inimesel on madal emotsionaalne intelligentsus. Kõik võivad olla vahel kannatamatud, kaitsvad, empaatiavõimetud või oma tunnetest segaduses. Tähelepanu tasub pöörata eelkõige sellele, kas teatud käitumismuster kordub pidevalt.
1. Nad reageerivad enne, kui mõtlevad
Üks kõige tavalisemaid märke on impulsiivne reageerimine. Keegi ütleb midagi ebameeldivat ja vastus tuleb hetkega. Keegi kritiseerib neid ning nad ründavad vastu. Keegi ei vasta sõnumile ja nad teevad kohe järelduse, et teine inimene ignoreerib neid meelega.
Kõigepealt tuleb reaktsioon ja alles hiljem mõte.
Emotsionaalselt teadlikum inimene suudab vähemalt mõnel hetkel teha väikese pausi ning küsida endalt: „Miks see mind nii tugevalt häiris? Kas ma sain olukorrast õigesti aru? Kas ma reageerin sellele, mis tegelikult juhtus, või sellele, mida ma arvan juhtunud olevat?“
Emotsioonide reguleerimine hõlmabki muu hulgas oskust oma reaktsioone jälgida ja valida sobiv viis nendega toime tulla.
Madalama emotsionaalse teadlikkusega inimene võib aga tunda, et tema reaktsioon on alati õigustatud, sest „teine alustas“.
2. Nad ei suuda tunnistada, et eksisid
Kõik inimesed eksivad. Erinevus seisneb selles, kuidas inimene oma eksimusele reageerib.
Emotsionaalselt küpsem inimene suudab öelda: „Jah, ma eksisin.“ See ei pruugi talle meeldida, kuid ta ei pea oma eneseväärtuse kaitsmiseks iga olukorda ümber seletama.
Madala emotsionaalse intelligentsusega inimene võib aga hakata kohe põhjuseid otsima.
„Aga sina tegid enne.“
„Ma pidin nii käituma.“
„Kui sina poleks seda öelnud, poleks mina nii reageerinud.“
„Kõik teevad seda.“
Selle asemel, et oma osa olukorras tunnistada, viiakse tähelepanu kellegi teise käitumisele.
See võib muuta konfliktid lõputuks, sest inimene ei jõua kunagi küsimuseni: „Mida mina oleksin saanud teisiti teha?“
3. Nad peavad kriitikat isiklikuks rünnakuks
Igasugune tagasiside ei ole rünnak.
Kui keegi ütleb, et sinu käitumine tegi talle haiget, ei tähenda see automaatselt, et ta peab sind halvaks inimeseks.
Madala emotsionaalse teadlikkusega inimesel võib aga olla raske eristada oma käitumise kritiseerimist enda kui inimese kritiseerimisest.
Selle tulemusena võib isegi rahulik tagasiside vallandada kaitsepositsiooni.
„Sa arvad, et ma olen halb inimene.“
„Sa pole kunagi minuga rahul.“
„Kõik, mida ma teen, on sinu arvates vale.“
Tegelikult võis teine inimene lihtsalt rääkida ühest konkreetsest olukorrast.
Oskus eristada „ma tegin midagi valesti“ ja „ma olen halb inimene“ on emotsionaalselt väga oluline.
4. Nad ei märka, kui nende käitumine teisi mõjutab
Mõnikord võib inimene olla täiesti üllatunud, kui talle öeldakse, et tema käitumine tegi kellelegi haiget.
Ta võib öelda: „Ma ei mõelnud seda nii.“
See võib olla täiesti tõsi.
Kuid kavatsus ja mõju ei ole alati sama asi.
Sa võid nalja teha ilma halva kavatsuseta, kuid teine inimene võib siiski haiget saada. Sa võid vestluse ajal pidevalt vahele rääkida, mõistmata, et teine tunneb end seetõttu ebaolulisena.
Emotsionaalne intelligentsus tähendab osaliselt võimet tajuda, kuidas sinu sõnad ja teod teistele mõjuvad. Empaatia ja emotsioonide reguleerimise vahel on uuringutes leitud seoseid, kuigi need suhted ei ole lihtsad ega tähenda, et üks omadus määraks automaatselt teise.
5. Nad annavad teiste tunnetele liiga kiiresti hinnangu
„Ära nuta.“
„Sa reageerid üle.“
„See pole ju mingi probleem.“
„Ole normaalne.“
Need laused võivad tunduda täiesti süütud, kuid inimene, kes neid pidevalt kasutab, võib tegelikult olla hädas teiste emotsioonide talumise ja mõistmisega.
Teise inimese tunnet ei pea heaks kiitma selleks, et seda tunnustada.
Sa võid arvata, et keegi reageerib liiga tugevalt ja samal ajal öelda: „Ma saan aru, et see oli sinu jaoks valus.“
See on suur erinevus.
Emotsionaalselt intelligentne inimene ei pea iga tunnet õigeks, kuid ta suudab tunnistada, et teise inimese tunne on tema jaoks päris.
6. Nad tahavad alati viimast sõna
Mõne inimese jaoks ei ole vestlus vestlus, vaid võistlus.
Kui teine inimene ütleb midagi, peab tema vastama. Kui teine tõstab ühe argumendi esile, peab tema leidma kaks vastuargumenti. Kui teine lõpetab rääkimise, peab tema ikkagi viimase kommentaari tegema.
Selline inimene võib isegi pärast tüli jätkata vaidlust sõnumite kaudu, sest talle on oluline mitte lihtsalt oma mõtet väljendada, vaid võita.
Emotsionaalselt intelligentsem inimene mõistab, et kõiki vaidlusi ei ole vaja võita.
Mõnikord võib kõige targem vastus olla: „Ma saan aru, et me näeme seda erinevalt.“
7. Nad kasutavad vaikimist karistusena
On suur erinevus selle vahel, kui inimene vajab pärast konflikti aega rahunemiseks, ja selle vahel, kui ta kasutab vaikimist teise inimese kontrollimiseks või karistamiseks.
„Ma vajan praegu natuke aega, räägime õhtul edasi“ on täiesti normaalne piir.
Teise inimese täielik ignoreerimine selleks, et teda kannatama panna, on midagi muud.
Emotsionaalne intelligentsus ei tähenda, et inimene peab suutma kõik konfliktid kohe ära lahendada. Vastupidi – mõnikord ongi vaja emotsioonidest eemalduda ja hiljem rahulikumalt tagasi tulla.
Oluline on see, miks inimene vaikib ja kuidas ta seda teeb.
8. Nad räägivad palju endast, kuid kuulavad vähe
Vestlus võib kiiresti muutuda ühepoolseks.
Sa räägid oma murest ja teine inimene hakkab rääkima enda probleemidest. Sa räägid millestki olulisest ja ta vaatab telefoni. Sa lõpetad lause ning ta ootab ainult hetke, mil saab oma loo juurde tagasi pöörduda.
Kuulamine ei tähenda lihtsalt vaikimist seni, kuni teine inimene lõpetab.
Päriselt kuulamine tähendab püüda aru saada, mida teine inimene tahab öelda.
Emotsionaalse intelligentsuse uuringutes on teiste emotsioonidega aktiivsemalt tegelemine seotud selliste protsessidega nagu vastuvõtlik kuulamine ja teise inimese väärtustamine.
Kui inimene kuulab ainult selleks, et ise vastata, jääb suur osa vestluse tegelikust sisust märkamata.
9. Nad süüdistavad oma halvas käitumises alati teisi
„Ma olen selline, sest inimesed on mind halvasti kohelnud.“
„Ma karjun, sest mind ei kuulata.“
„Ma olen külm, sest kõik on mulle haiget teinud.“
Minevik võib inimese käitumist mõjutada, kuid see ei tähenda, et inimene ei vastutaks selle eest, kuidas ta praegu teistega käitub.
Üks emotsionaalse küpsuse märke on võime öelda: „Ma saan aru, miks ma niimoodi reageerin, aga ma tahan õppida teisiti reageerima.“
See on väga erinev suhtumisest „mina pole süüdi, kõik teised põhjustavad minu käitumise“.
Oma tunnete põhjuste mõistmine on oluline, kuid sama oluline on õppida neid juhtima.
10. Nad ei oska öelda, mida nad tegelikult tunnevad
See võib olla kõige varjatum märk.
Küsimusele „Mis sul viga on?“ vastatakse: „Mitte midagi.“
Küsimusele „Kas sa oled vihane?“ vastatakse: „Ei.“
Aga inimene on nähtavalt pinges, eemaldunud või ärritunud.
Mõnikord ei ole probleem selles, et ta valetab. Ta ei pruugi päriselt ise ka aru saada, mida ta tunneb.
Kas see on viha?
Pettumus?
Häbi?
Kurbus?
Hirm?
Pettumuse ja viha vahele võib olla väga raske piiri tõmmata, kui inimene ei ole harjunud oma sisemisi seisundeid märkama.
Uuringud emotsionaalse teadlikkuse kohta näitavad, et oskus oma emotsioone täpsemalt märgata ja mõista on seotud sellega, kuidas inimene neid reguleerib.
Madal emotsionaalne intelligentsus ei tähenda, et inimene on halb
See on oluline vahe.
Emotsionaalne intelligentsus ei ole kaasasündinud „hea inimese“ või „halva inimese“ tempel. Inimese võime oma emotsioone mõista ja juhtida võib olla erinev ning neid oskusi saab arendada.
Samuti ei tähenda mõni ülaltoodud käitumine automaatselt madalat emotsionaalset intelligentsust. Ka väga empaatiavõimeline inimene võib olla stressis, väsinud või keerulises olukorras ning reageerida halvasti.
Kõige olulisem on muster.
Kas inimene suudab pärast konflikti mõelda, mis juhtus?
Kas ta suudab vabandada?
Kas ta on valmis kuulama?
Kas ta suudab tunnistada oma osa?
Kas ta tahab õppida?
Just need küsimused räägivad palju rohkem kui üks vihane reaktsioon.
Kõige suurem erinevus tuleb pärast konflikti
Emotsionaalse intelligentsuse tõeline proovikivi ei ole see, kuidas inimene käitub siis, kui kõik läheb hästi.
Kõige rohkem näitab inimest see, mida ta teeb pärast seda, kui ta on kellelegi haiget teinud, ise haiget saanud või kaotanud kontrolli oma emotsioonide üle.
Kas ta otsib süüdlast?
Või püüab mõista?
Kas ta õigustab ennast?
Või tunnistab oma osa?
Kas ta sulgeb ennast?
Või proovib rääkida?
Kas ta ütleb „mina olengi selline“?
Või ütleb „ma tahan selles paremaks saada“?
Need küsimused võivad olla palju olulisemad kui see, kui intelligentne või haritud inimene üldiselt on.
Emotsionaalne intelligentsus algab ühest lihtsast küsimusest
Järgmine kord, kui tunned, et keegi ajab sind väga vihaseks, ära küsi kohe: „Miks ta selline on?“
Küsi hoopis:
„Mis minus praegu toimub?“
Kas sa oled vihane, sest sind ei kuulatud?
Kas sa oled kurb?
Kas tunned end alandatuna?
Kas kardad millestki ilma jääda?
Kas tunned, et sind ei väärtustata?
Kui suudad oma emotsioonile nime anda, tekib sageli juba väike vahe tunde ja reaktsiooni vahele. Ja just selles vahes tekib võimalus valida, mida sa edasi teed.
Emotsionaalne intelligentsus ei tähenda, et sa ei vihasta, ei solvu ega kurvasta. See tähendab pigem seda, et emotsioon ei pea automaatselt sinu eest otsustama.
Ja võib-olla ongi kõige suurem emotsionaalse intelligentsuse märk mitte see, et inimene käitub alati õigesti, vaid see, et ta suudab pärast eksimist vaadata ausalt iseendale otsa ja öelda:
„Ma oleksin saanud paremini käituda. Ja järgmine kord proovin.“
