Suhtes olemine peaks andma inimesele tunde, et teda nähakse, kuulatakse ja väärtustatakse. Ometi võib juhtuda midagi kummalist: inimene on suhtes, elab koos partneriga, räägib temaga iga päev ja jagab temaga oma elu, kuid tunneb end ikkagi sügavalt üksikuna.
Kõige valusam üksindus ei pruugi olla see, kui oled päriselt üksi. Mõnikord on kõige raskem olla kellegi kõrval ja tunda, et sinu kohalolu ei lähe talle tegelikult korda.
Terve suhe ei tähenda seda, et partner peab kogu aeg sinuga nõus olema või kõiki sinu probleeme lahendama. Oluline on aga tunne, et sinu mõtted, tunded, rõõmud, mured ja vajadused on teise inimese jaoks olulised.
Kui suhtes hakkab tekkima tunne, et oled nähtamatu või kuuldamatu, võib puudu olla viiest väga olulisest asjast.
1. Huvi sinu kui inimese vastu
Üks armastuse olulisemaid vorme on siiras huvi.
Mitte ainult küsimus „Kuidas töö läks?“, vaid päriselt soov teada, kes sa oled ja mis sinu sees toimub.
Millest sa unistad? Mis sind praegu muretsema paneb? Milline oli sinu lapsepõlv? Millised inimesed on sulle olulised? Mis sind õnnelikuks teeb? Mida sa tahaksid tulevikus proovida?
Terve suhte puhul ei kao inimene paarisuhtesse ära. Mõlemal partneril on endiselt oma sõbrad, huvid, töö, unistused ja isiklik maailm. Just selle maailma vastu võiks partner huvi tunda.
Kui partner ei tunne vähimatki huvi sinu elu vastu väljaspool suhet, võib aja jooksul tekkida tunne, et ta armastab pigem suhet kui sind ennast.
Võid hakata mõtlema:
„Kas ta tunneb mind päriselt või lihtsalt elab minuga koos?“
See on väga suur erinevus.
Inimene tahab tunda, et tema partner tunneb tema vastu uudishimu ka pärast aastaid koos olemist.
2. Keegi, kes kuulab, mitte ainult ei lahenda
Kui räägid oma partnerile, et sul oli halb päev, ei pruugi sa alati soovida lahendust.
Mõnikord tahad lihtsalt, et keegi kuulaks.
Sa tahad öelda, mis juhtus, väljendada oma pettumust ja tunda, et teine inimene on sinu kõrval.
Aga kui iga sinu mure peale tuleb kohe:
„Sa peaksid tegema seda.“
„Miks sa siis nii tegid?“
„Lihtsalt ära mõtle sellele.“
„Mina oleksin sinu asemel…“
võid lõpuks lõpetada rääkimise.
Mitte sellepärast, et sul poleks enam midagi öelda, vaid sellepärast, et oled õppinud, et sinu tunded ei jõua kunagi päriselt kohale.
Mõnikord ei vaja inimene nõuannet. Ta vajab tunnet, et tema emotsioon on lubatud.
Võib-olla piisaks lausest:
„Ma saan aru, miks see sulle haiget tegi.“
Või:
„Ma olen siin, räägi mulle.“
Kuulamine ei tähenda, et partner peab sinuga alati nõustuma. See tähendab, et ta võtab aega, et mõista, mida sa tegelikult öelda tahad. YourTango käsitleb just sellist emotsionaalset toetust ühe olulise osana suhtest, kus inimene tunneb end nähtuna ja kuulatud.
3. Oluliste hetkede märkamine
Mõni asi võib sinu partneri jaoks olla väike, kuid sinu jaoks väga oluline.
Sünnipäev.
Tööalane saavutus.
Uus töökoht.
Eksami läbimine.
Treeningueesmärgi saavutamine.
Raske perioodi üleelamine.
Või isegi lihtsalt päev, mil said millegi jaoks väga palju vaeva näha.
Kui partner märkab neid hetki ja tunneb sinu üle rõõmu, tekib tunne, et ta elab sinu elule kaasa.
Kui aga sinu olulised hetked mööduvad pidevalt tähelepanuta, võib tekkida väga valus tunne: „Miks ma üldse talle räägin?“
Olulise hetke tunnustamine ei pea tähendama kallist kingitust või suurt pidu.
Mõnikord piisab kallistusest.
Mõnest ilusast sõnast.
Lilledest.
Sõnumist.
Või lihtsalt sellest, et partner ütleb: „Ma olen sinu üle uhke.“
Inimesed vajavad tunnet, et nende rõõmud ei ole ainult nende enda rõõmud. Me tahame jagada olulisi hetki inimestega, keda armastame.
4. Kompromiss, mis liigub mõlemas suunas
Igas suhtes tuleb teha kompromisse.
Ühel päeval otsustatakse ühe inimese soovide järgi, teisel päeval teise järgi.
Probleem tekib siis, kui kompromiss hakkab tähendama ainult ühe inimese järeleandmisi.
Kui sina valid pidevalt tema soovitud restorani, tema puhkusekoha, tema sõpradega kohtumise aja ja tema elukorralduse, samal ajal kui sinu soovid jäävad alati tahaplaanile, ei ole see enam tasakaalus kompromiss.
See võib alguses tunduda tühine.
„Pole hullu, valime seekord tema.“
Aga kui see kordub aastaid, koguneb pahameel.
Ühel hetkel ei ole küsimus enam restoranis või puhkusekohas.
Küsimus on:
„Kas minu soovid on selles suhtes sama tähtsad kui sinu omad?“
Terve kompromiss ei tähenda, et mõlemad saavad alati täpselt seda, mida tahavad. See tähendab, et mõlemad tunnevad, et nende vajadustega arvestatakse.
Mõnikord annab üks.
Mõnikord annab teine.
Ja mõnikord leitakse kolmas lahendus, millega saavad mõlemad rahul olla.
5. Vastutuse võtmine siis, kui midagi läheb valesti
Kõik inimesed eksivad.
Ka armastavad inimesed teevad teineteisele haiget.
Ka hea partner võib öelda midagi, mida ta hiljem kahetseb.
Suhe ei saa olla ideaalne.
Oluline pole mitte see, kas vigu tehakse, vaid mida tehakse pärast vea tegemist.
Kas inimene suudab öelda:
„Ma eksisin.“
„Ma saan aru, et tegin sulle haiget.“
„Mul on kahju.“
„Ma püüan seda edaspidi teisiti teha.“
Või hakkab ta kohe ennast õigustama?
„Sina panid mind nii käituma.“
„Kui sina poleks seda teinud, poleks mina midagi öelnud.“
„Sa oled liiga tundlik.“
„Kõik on sinu süü.“
Kui inimene ei suuda kunagi oma käitumise eest vastutust võtta, muutub iga konflikt väga kurnavaks. Vigade parandamise asemel hakatakse otsima süüdlast.
Tegelikult ei vaja enamik inimesi suhtes täiuslikku partnerit.
Nad vajavad partnerit, kes suudab oma vigu tunnistada ja neid parandada.
Kõige valusam tunne ei ole alati armastuse puudumine
Mõnikord võib partner sind armastada ja sa võid ikkagi tunda end nähtamatuna.
Ta võib sind armastada, kuid mitte osata kuulata.
Ta võib sinust hoolida, kuid olla liiga keskendunud iseendale.
Ta võib soovida sinuga koos olla, kuid mitte märgata, mida sina suhtes vajad.
Armastus üksi ei lahenda alati neid probleeme.
Suhe vajab ka tähelepanu, kohalolu, austust, huvi ja valmisolekut teise inimesega päriselt ühenduses olla.
Sest armastatud olemine ei tähenda ainult seda, et keegi ütleb sulle „ma armastan sind“.
See tähendab ka seda, et sa tunned:
„Ta märkab mind.“
„Ta kuulab mind.“
„Minu tunded lähevad talle korda.“
„Minu rõõmud on talle olulised.“
„Minu vajadused ei ole vähem tähtsad kui tema omad.“
„Kui ta mulle haiget teeb, on ta valmis seda tunnistama.“
Kui tunned end suhtes nähtamatuna, räägi sellest
Kõige lihtsam oleks öelda: „Kui ta mind päriselt armastaks, saaks ta ise aru.“
Aga inimesed ei oska alati meie vajadusi ära arvata.
Seetõttu võib mõnikord olla vaja need välja öelda.
Mitte süüdistades:
„Sa ei kuula mind kunagi.“
Vaid ausalt:
„Kui ma räägin sulle oma muredest ja sa hakkad kohe lahendusi pakkuma, tunnen, et minu tundeid ei kuulata. Ma vajaksin vahel lihtsalt seda, et sa kuulaksid.“
Või:
„Kui minu jaoks olulised sündmused jäävad märkamata, tunnen, et need ei ole sinu jaoks tähtsad. Ma sooviksin, et sa jagaksid neid hetki minuga.“
Selline vestlus võib olla ebamugav, kuid see annab partnerile võimaluse mõista, mida sa tegelikult vajad. Ka algallikas rõhutab, et vajadustest tuleb suhtes rääkida, sest partner ei pruugi neid ise teada.
Aga mis siis, kui sa oled rääkinud ja midagi ei muutu?
See on kõige raskem osa.
Kui inimene ei teadnud, mida sa vajad, võib aus vestlus palju muuta.
Aga kui oled korduvalt rääkinud, selgitanud, palunud ja oma vajadusi väljendanud ning partner ei näita vähimatki soovi olukorda parandada, tuleb vaadata mitte enam tema sõnu, vaid tema tegusid.
Sest inimene võib öelda:
„Ma saan aru.“
„Ma muutun.“
„Ma proovin.“
Aga suhte tegelik kvaliteet näitab ennast selles, mis juhtub pärast neid sõnu.
Kas midagi muutub?
Kas ta kuulab rohkem?
Kas ta tunneb sinu elu vastu huvi?
Kas ta hakkab sinu olulisi hetki märkama?
Kas kompromissid muutuvad tasakaalukamaks?
Kas ta võtab oma vigade eest vastutuse?
Kui vastus on pidevalt „ei“, võib probleem olla palju sügavam kui üks halb periood suhtes.
Sa väärid suhtes tunnet, et oled olemas
Suhe ei peaks muutma inimest väiksemaks.
Sa ei peaks pidevalt mõtlema, kas sul on õigus midagi tunda.
Sa ei peaks kartma oma vajadustest rääkida.
Sa ei peaks kerjama tähelepanu.
Sa ei peaks võitlema selle eest, et sind kuulatakse.
Ja sa ei peaks olema suhtes olles üksildasem kui siis, kui olid päriselt üksi.
Terve suhe ei tähenda täiuslikkust. Mõlemad inimesed võivad olla väsinud, eksida, ärrituda ja vahel teineteisest mööda rääkida.
Oluline on see, et mõlemad tahavad uuesti ühendust leida.
Sest lõpuks ei vaja inimene suhtes mitte ainult kedagi, kes tema kõrval elab.
Ta vajab kedagi, kes teda näeb, kuuleb, mõistab ja väärtustab.
Ja võib-olla ongi ühe hea suhte kõige lihtsam kirjeldus see:
„Ma saan sinu kõrval olla täielikult mina ise ja ma tean, et sa päriselt märkad mind.“
