Inimeste arusaam heast ja edukast elust on viimaste aastakümnetega tugevalt muutunud. See, mida 1960., 1970. ja 1980. aastatel üles kasvanud inimestele õpetati kui loomulikku eluteed, ei pruugi tänapäeva noorematele põlvkondadele enam sama oluline tunduda.
Vanemate põlvkondade jaoks tähendas turvaline elu sageli oma kodu, kindlat töökohta, püsivat suhet, lapsi, pikaajalist karjääri ja valmisolekut aastaid pingutada selle nimel, et kunagi tulevikus oleks parem. Nooremad inimesed vaatavad paljudele nendele eesmärkidele aga hoopis teise pilguga.
See ei tähenda, et noored ei tahaks kodu, perekonda või head tööd. Pigem on muutunud küsimus, kui palju ollakse valmis nende eesmärkide nimel oma vabadusest, ajast ja heaolust loobuma. Ka YourTango käsitleb just seda põlvkondlikku erinevust, tuues välja üheksa eesmärki, mida varasematele põlvkondadele sageli õpetati, kuid mida nooremad inimesed enam tingimata enda elu keskmesse ei sea.
1. Oma maja ostmine iga hinna eest
Paljudele 60ndatel, 70ndatel ja 80ndatel üles kasvanutele oli oma kodu üks elu tähtsamaid eesmärke. Üürimist võidi näha ajutise etapina, kuni saab lõpuks osta oma maja või korteri.
Oma kodu tähendas turvatunnet, stabiilsust ja tunnet, et oled elus midagi saavutanud. Mida vanemaks inimene sai, seda tugevamaks muutus sageli soov omada kohta, mille eest ei pea kellelegi teisele maksma.
Noorem põlvkond ei vaata kodu omamisele alati samamoodi. Eluasemete hinnad ja laenukoormus võivad muuta kodu ostmise väga raskesti saavutatavaks ning osa noori eelistab selle asemel paindlikkust. Nad võivad olla valmis elama üürikodus, kolima teise linna või riiki ning kasutama oma raha rohkem kogemustele kui ühe kinnisvara külge sidumisele.
See ei tähenda, et noored oma kodu ei tahaks. Pigem ei ole see enam kõigi jaoks elu edukuse mõõdupuu.
2. Abiellumine ja laste saamine kindlas vanuses
Varasematel aastakümnetel oli elul justkui ette kirjutatud järjestus: lõpetad kooli, lähed tööle, leiad kaaslase, abiellud, ostad kodu ja saad lapsed.
Tänapäeval on see järjestus palju vabam.
Mõni inimene ei taha üldse abielluda. Mõni soovib lapsi alles palju hiljem. Mõni valib teadlikult lastetu elu ning mõni eelistab pikaajalist kooselu ilma ametliku abieluta.
Noorem põlvkond küsib üha sagedamini: „Kas ma päriselt tahan seda või tahan ma seda ainult sellepärast, et minult seda oodatakse?“
See on suur muutus.
Varem võis vallaliseks jäämist või lastetust tajuda kui midagi, mis vajab teistele seletamist. Tänapäeval on üha rohkem inimesi valmis tunnistama, et õnnelik elu ei pea kõigi jaoks olema ühesuguse ülesehitusega.
3. Karjääriredelil võimalikult kõrgele jõudmine
Vanemate põlvkondade jaoks võis olla väga oluline töötada ühes ettevõttes aastaid või isegi aastakümneid. Edutamine tähendas tunnustust ja kõrgem ametikoht oli märk sellest, et oled oma elus edasi jõudnud.
Tänapäeval ei pruugi noorem inimene unistada sellest, et veeta 30 aastat ühe ettevõtte karjääriredelil ronides.
Paljude jaoks on olulisem töö, millel on tähendus ja mis jätab piisavalt aega ka päris eluks.
Kõrge ametinimetus ei pruugi olla väärt seda, kui selle saavutamiseks tuleb loobuda puhkusest, sõpradest, perest ja iseendast.
Noorem põlvkond võib olla valmis töökohta vahetama, kui töö ei sobi enam tema väärtuste või elustiiliga. Karjäär ei pea olema üks sirge joon ülespoole. See võib olla hoopis mitme erineva töö, ameti ja eluetapi kombinatsioon.
4. Suur ja kallis pulm
Kunagi oli suur pulm paljude jaoks elu üks tähtsamaid sündmusi ning selle nimel võidi säästa aastaid.
Suur saal, sajad külalised, kallis kleit, uhked ehted, professionaalne fotograaf ja pikk pidu pidid muutma abiellumise meeldejäävaks.
Tänapäeval küsivad paljud noored hoopis, kas on mõistlik kulutada ühe päeva peale tohutu summa raha.
Mõni eelistab väikest pulma ainult kõige lähedasemate inimestega. Mõni abiellub reisil. Mõni kulutab pulmade asemel raha kodu sissemakseks, reisiks või ühise elu alustamiseks.
Pulm võib endiselt olla oluline, kuid selle suurus ei pea enam tõestama armastuse suurust.
5. Kindel töökoht kellast kellani
Kindel töökoht, regulaarne palk ja üheksast viieni töötamine võisid varasematele põlvkondadele tähendada turvalist elu.
Tänapäeval ei pruugi sama mudel enam kõigile sobida.
Kaugtöö, paindlik tööaeg, projektipõhine töö ja võimalus töötada eri kohtadest on muutnud inimeste ootusi. Nooremad töötajad võivad olla valmis loobuma isegi mõnevõrra kõrgemast palgast, kui selle eest saab rohkem vabadust ja paindlikkust.
Töökoht ei pea enam olema koht, kuhu minnakse iga päev kindlal ajal ja kust lahkutakse alles õhtul.
Paljude jaoks on oluline hoopis see, mida töö võimaldab ülejäänud eluga teha.
6. Elu ohverdamine pensionipõlve nimel
Üks vanemate põlvkondade tugevamaid mõtteviise oli: tööta praegu kõvasti ja naudi elu hiljem.
See tähendas aastaid säästmist, tagasihoidlikku elu ja paljudest soovidest loobumist, et pensionipõlves oleks rohkem raha ja vabadust.
Nooremad inimesed võivad sellele mõelda hoopis teisiti.
Kui elu on ebakindel ja tulevik tundub kauge, ei taheta alati loobuda tänasest elust selle nimel, et võib-olla kunagi 30 või 40 aasta pärast paremini elada.
Seetõttu väärtustatakse rohkem väikeseid kogemusi praegu – reis, kontsert, nädalavahetus sõpradega, uus hobi või lihtsalt võimalus teha tööd viisil, mis jätab aega iseendale.
Samas ei tähenda see, et pensioniks säästmine oleks kadunud. Pigem on muutunud tasakaal tuleviku kindlustamise ja tänase elu nautimise vahel.
7. Töötamine kurnatuseni, et kunagi oleks rohkem vabadust
Vanematele põlvkondadele õpetati sageli, et töökus on voorus ja pikk tööpäev näitab inimese iseloomu.
Kui inimene töötas palju, võis seda pidada isegi uhkuseasjaks.
„Ma töötasin kogu elu kõvasti“ oli lause, millega võis kaasneda suur eneseväärtustunne.
Nooremad inimesed on hakanud sellele lähenemisele vastu vaidlema.
Nad ei taha tingimata töötada vähem. Nad tahavad töötada teistmoodi.
Kui töö põhjustab pideva läbipõlemise, uneprobleemid, stressi ja olukorra, kus inimesel pole enam aega oma elu elada, ei pruugi noorem põlvkond seda enam pidada edukuse märgiks.
Töö peaks toetama elu, mitte elu täielikult töö ümber keerlema.
8. Kogu elu ülesehitamine töökoha ümber
Varem oli väga tavaline valida elukoht töökoha järgi.
Kui töö oli teises linnas, koliti sinna. Kui töö nõudis pikka sõitu, lepiti sellega. Kui karjäär nõudis isiklikust elust loobumist, peeti seda sageli vajalikuks ohvriks.
Tänapäeval on olukord teistsugune.
Kui sobiv töökoht asub teises linnas või isegi teises riigis, võib noorem inimene olla valmis kolima. Samuti võib kaugtöö tähendada, et inimene ei pea enam oma elu ühe kontori ümber korraldama.
Töö peab sobituma eluga, mitte vastupidi.
See on üks suurimaid muutusi tänapäeva tööelus.
9. Suhtes püsimine ükskõik mis hinnaga
Võib-olla on see kõige suurem põlvkondlik erinevus.
Varasematel aegadel võis suhtest või abielust lahkumist pidada väga tõsiseks läbikukkumiseks. Inimestele õpetati kannatlikkust, kohusetunnet ja vajadust „pidada vastu“.
Mõnikord tähendas see, et inimesed jäid suhetesse ka siis, kui nad ei olnud enam õnnelikud.
Noorem põlvkond on hakanud palju rohkem väärtustama emotsionaalset heaolu.
Kui suhe muutub pidevalt hävitavaks, kontrollivaks või vaimselt kurnavaks, ei pruugita enam mõelda: „Ma pean vastu pidama, sest oleme nii kaua koos olnud.“
Pigem küsitakse: „Kas see suhe on mulle hea?“
Pikk kooselu ei ole iseenesest põhjus jääda olukorda, mis inimesele haiget teeb. Samuti ei tähenda see, et nooremad inimesed loobuvad suhetest kergemini – pigem on muutunud arusaam sellest, mida suhtelt oodatakse.
Mida need erinevused tegelikult näitavad?
Põlvkondade erinevusi on lihtne muuta võistluseks, kus üks põlvkond on „õige“ ja teine „vale“. Tegelikult on mõlemad kujunenud väga erinevates tingimustes.
60ndatel, 70ndatel ja 80ndatel üles kasvanud inimesed said oma väärtushinnangud maailmast, kus stabiilsus oli väga oluline. Kindel töö, oma kodu ja pikaajaline suhe andsid turvatunnet.
Nooremad põlvkonnad elavad aga maailmas, kus töö, suhted, elukohad ja majanduslik olukord võivad muutuda palju kiiremini. Seetõttu väärtustatakse rohkem paindlikkust, isiklikku vabadust ja võimalust oma elu ümber kujundada.
Vanem põlvkond küsis sageli: „Kuidas ma saan endale kindla elu ehitada?“
Noorem põlvkond küsib sagedamini: „Kuidas ma saan ehitada elu, milles ma päriselt tahan elada?“
Need ei ole tegelikult vastandlikud küsimused. Mõlemad otsivad sama asja – õnnelikku ja turvalist elu –, kuid jõuavad sinna erinevat teed pidi.
Mõned vanad eesmärgid ei kao kunagi
Hoolimata põlvkondade erinevustest tahavad inimesed endiselt armastust, turvatunnet, lähedasi suhteid, piisavat raha ja tunnet, et nende elul on tähendus.
Muutunud on pigem see, millise hinnaga neid asju soovitakse saavutada.
Noorem inimene ei pruugi tahta suurt maja, kuid ta võib väga soovida oma kodu.
Ta ei pruugi tahta traditsioonilist abielu, kuid ta võib väga soovida sügavat ja turvalist suhet.
Ta ei pruugi soovida 30 aastat sama tööandja juures töötada, kuid ta võib soovida teha tööd, mille üle saab uhke olla.
Ta ei pruugi soovida oodata 65. eluaastani, et hakata elu nautima.
Ja võib-olla on just siin kõige suurem erinevus.
Vanemad põlvkonnad õppisid sageli elama tuleviku nimel. Nooremad tahavad rohkem õppida elama ka olevikus.
Lõppkokkuvõttes pole ükski neist lähenemistest automaatselt parem. Kõige olulisem on leida enda jaoks tasakaal – ehitada piisavalt kindel tulevik, kuid mitte ohverdada selle nimel kogu tänast elu.
