garaaziuksed hind

Vanad garaažid on kinnisvaraturul nõutud ja hinnas.

Uusi elumaju üha kerkib, aga nõukogudeaegseid garaaže enam juurde ei tule ja nende hind kinnisvaraturul on kasvanud kümme korda. Samas kui rahvas ostab garaaže panipaikadeks, tekib üha enam küsimus, mis saab neist olukorras, kus linnaruum on üha hinnalisem, aga paljud boksid lahmakates garaažlates seisavad ikkagi tühjana.

Justnagu maha jäetud ja rohtu kasvanud garaaži ukse nägemine tekitab alati romantilisi mõtteid. Mida roostes tabaluku taga varjatakse? On seal ehk kellegi luukered? Unustatud aare? Omanike poolt unarusse jäetud ja tolmune, kuid väärtuslik uunikumauto? Elu on muidugi märksa proosalisem ja sageli varjab uks vaid kellegi koluhunnikut.

Tallinnas asub kümneid tuhandeid garaaže. Omal ajal erastati neid EVP-de eest nagu kortereid ja tänapäeval on tegu püha ja puutumatu, samas ka üha hinnalisema omandiga. Sageli paiknevad garaažid aga linnaehituslikus mõttes väärtuslikes kohtades.

Hooneühistu asemel korteriühistu

“Eile oli just juhatuse koosolek ja otsustasime luua korteriühistu,” teatab Tammsaare tee 148 garaažlat juhtiv Viktor piduliku noodiga hääles.

Enne tegutseti hooneühistuna, mis tähendas, et garaažikompleksi lihtsalt majandati ja valitseti üheskoos. Nüüd vormistatakse igaüks reaalselt oma boksi omanikuks, mis tähendab Viktori arvates ka suuremat juriidilist kaitstust. “Inimesed on nõus panustama raha remondifondi, näiteks katuse parandamiseks ja juhtmete vahetuseks,” räägib Viktor. “Me kardame kõige rohkem, et tuleb mõni arendaja ja tahab meie garaažidest lahti saada. Me ei soovi, et garaažid maha lammutataks. Vastupidi: on inimesi kes soovisid garaaže juurde osta. Mulle helistatakse pidevalt ja küsitakse, kas pole mõnda garaaži müüa. See on ju investeering. Ka mina käsitlen oma garaažiboksi kui investeeringut. Isegi üks meie 93-aastane liige ei taha garaaži müüa, sest mis ta selle rahaga teeks.”

Võib täiesti ette kujutada, kuidas kinnisvarahaid keelt limpsavad. Kohe selle pika garaažlate rea naabruses paiknevad Mustamäel suured ostukeskused. Kas siis ka ei oleks keegi nõus müüma, kui pakutaks väga kõrget hinda? Viktor küsib vastu, et milleks müüa. Raha kaotab kiiresti väärtust.

Samas puistab ta nagu käisest investeerimishuvilisi mõtlema panevaid arve. Näiteks mõnikümmend aastat tagasi maksis garaažiboks praeguses rahas mõni tuhat eurot. Praegu on nende hind tõusnud korteritega samas tempos, ja kohati kiireminigi, olles jõudnud 20-25 000 euroni. Väärtus on tõusnud seega kümme korda, mille puhul tuleb muidugi arvesse võtta ka inflatsiooni.

Garaažid nagu seifid

Tõsi, nõnda palju maksavad paremad ja heas korras garaažid Mustamäel, kus need on umbes 21-ruutmeetrised. Neisse mahub, muide, ka täiesti kaasaegne ja suuremate mõõtudega auto. Lasnamäe omasid, mida ehitati mõni ruutmeeter väiksemana, müüakse odavamalt.

Samas leidub kinnisvaraportaalides näiteks 35 000-euroseidki pakkumisi. Mitte väga ammu sai taolise raha eest ühiselamutoa. Sellistele lisandub lisaks mõnekümneruudusele garaažipinnale ka 14-ruutmeetrine kelder. Paremate, maa-aluste garaažide 1500-eurost ruutmeetrihinda annab juba võrrelda korterite omaga – ehkki tegemist on vaid tühja primitiivruumiga.

Nagu ütleb 2019. a oma magistritöös garaažlaid uurinud Tarmo Richard Klamp, on neid võimalik leida üle maailma. Kuid suurima ulatuse ja tähenduse osaliseks said need just nõukogude ühiskonnas. Sotsialismiaeg tõi meie linnaruumi nii väiksemaid majade vahel asuvaid garaaže kui ka tohutuid eraldiseisvaid garaažlate piirkondi.

Mikrorajoonides kavandati 20-30 garaaži 1000 elaniku kohta. “Kohati sarnanes garaaž seifiga, kuhu paigutati tol ajal väärtuslik vara: auto,” ütleb Klamp. Jutud ülemustest, kes läksid pool kilomeetrit garaaži Volga järele, et järgmised 500 meetrit tööle sõita, sest seisus ju kohustas, pole vaid rahva keelepeks, vaid stseenid toonasest elust.

Klamp toob siin välja suurima meid seoses garaažlatega vaevava paradoksi. Näiteks Mustamäe on väga tihedasti asustatud linnaosa ja parkimisruumi kortermajade juures leidub napilt. Parkima tungitakse haljasaladele ning mupol on tööd palju. Samas on sealsed garaažlad hõivanud palju maad: neid kasutatakse vähe ja valdavalt panipaikadena. Kuid sama pildi leiame ka Põhja-Tallinnast.
Pensionär Gustav on just oma auto Ädala tänava garaaži sisse ajanud. Nõnda nagu tema – auto hoiukohana – kasutab garaaže uuringu järgi siiski vähe inimesi, vaid alla 10% nende omanikest. Gustav käib rõõmuga mõnisada meetrit kodumajani jala, sest nagu ikka, on see autodest umbes. “Paljudes boksides on lihtsalt laod,” selgitab Gustav, ja nuriseb, et pika boksiderea uksed on igaüks eri värvi. “Siin üks omanik elab Võrumaal, aga garaaži ära ka ei taha anda,” räägib Gustav väärikalt. “Ikkagi kinnisvara Tallinnas!”

Samamoodi nagu Mustamäe Tammsaare tee ühistus, kus Viktor vägesid juhib, ollakse nii Ädala tänava kui teistes gararaažikompleksides valvel. Kui Mustamäel ründavad garaažlaid kavandatavad uued ostukeskused ja korterelamurajoonid, aga ka teede-tänavate laiendused, siis Põhja-Tallinnas süveneb eliitsema kinnisvara pealetung.

Nii vaatavad Gustav ja teised garaažiomanikud kahtlustavalt naabrite, endise Hipodroomi ala poole. Seal ajab Stroomi metsa varjus juuri suurejooneline elu- ja ärikinnisvaraarendus. Tõsi, ühtegi konkreetset ostupakkumist pole veel tehtud.

Siiski ei maksa arvata, et nooremad põlvkonnad garaaže ei hindaks. Neid soetatakse nii enda väikefirma tooraine või toodangu hoidmiseks kui ka pere isiklike asjade ladustamiseks. Tammsaare tee äärset ühistut juhtiv Viktor on pahane naabergaraažla juhtide peale, kes lasevad tegutseda rehvivahetustöökojal. Vanad rehvid vedelevad hunnikus ja keegi võib tule otsa pista, on ta mures.

Garaažlaid uurinud endine Mustamäe vanema asetäitja Tarmo Richard Klamp ütleb, et suhtumine “me-ei taha-siia-midagi-muud” on üsna valdav. “Paljuski on garaažid pensionäride mälestustega seotud – neid ehitati ju aegadel, kui igaüks tassis materjale kohale, kust ainult sai,” selgitab ta. Osa garaaže ehitati praakdetailidest, mida ei saanud muudel ehitustel kasutada. Vaid vähem kui 7% mustamäelastest avab iga päev garaažiukse, et sealt autot välja ajada.

Tõsi, Siili tänava piirkonnas tegutseb garaažla, kus juhatus on sisekorra reeglitega ära määranud, et seal tohib hoida autosid ja ainult autosid, sest parkimisruumi ümbruskonnas napib. Kuid nii põhimõttekindlaid juhatusi leidub vaid üksikuid. Ja kui muutub juhatus, muutuvad reeglidki.

Ometi, kuigi kolmandik garaažidest seisab lihtsalt jõude ja neis pole väärtuslikumaid asjugi, nende hind kasvab. Uude elumajja kolides saad ju panipaigaks ehk vaid mõned ruutmeetrid, ja nii neid bokse kuhugi naabrusse ostetaksegi.

Erandiks on üllatavalt elujõuliste garaažlate seas vaid hiigelsuur, pooleteise tuhande ühikuga kompleks Paljassaares, mis tegutseb riigi maal. Seda pole lubatud erastada. Tegemist on omaette vaatamisväärsusega, kus võib kohata garaažla subkultuuri veel taolisel kujul, nagu see oli nõukogude ajal. Seal käib koos midagi putitamas ja vahel napsi võtmas hulk kirju elusaatusega inimesi. Kodutud on juba ammu välja kupatatud ja jäänud enam-vähem pinnal püsiv alaline kontingent. Legendid räägivad jõukatest ettevõtjatestki, kes oma limusiinid koju jätavad, roobad selga ajavad ja sinna anonüümsusesse ja nostalgiasse pagevad. Juhatuse liikmed seletavad alistunult, et nii kaua, kuni riik nendega rendilepingut hoiab, nad seal olla saavad.

Äri võidab, ühiskond kaotab?

Inimeste kõrval, kes kasutavad garaaže ladudena ja/või võtavad kui investeeringut, leidub nupukaid, kes ostavad neid kokku spekuleerimiseks. Eriti just arenemise mõttes kiiremates piirkondades. Leidub samas ka ettevõtjaid, kes on hulga garaaže soetanud üürile andmiseks. Kuid garaažlate juhatustes sellele hea pilguga ei vaadata, sest kardetakse võimupööret ja sokutamist arendajate saagiks.

Neid näiteid on ju olemas, kuidas arendajad on garaaže ostukeskuste rajamiseks kokku ostnud. Kuigi hindadest ajalugu vaikib, on pakkumised tehtud ilmselt turu tasemelt märgatavalt kõrgemalt.

Sütiste tee alguses neelas garaaže enda alla Magistrali keskus, Tammsaare tee 89a aadressil on nüüd aga nende asemel uus kortermaja. Mustamäe ostukeskuse parkla asemel olid samuti kunagi garaažid. Neid haukas ära ka Mustika keskus. Taolisi näiteid on veel. Samas tähendab garaažide lammutamine vahel hoopis probleemide juurde tekitamist. Võime rõõmustada, et vinge ärikeskus ja mõni koht saab kaasaegsemaks, aga ümbruskond maksab selle eest veelgi rohkem umbes tänavate ja hoovide kaudu.

Ehituseks soodne aeg

Tarmo-Richard Klamp ütleb, et kuigi garaaže kasutatakse autode hoidmiseks tänapäeval vähe, tähendaks nende lammutamine Mustamäelgi siiski vajadust leida parkimiskohad veel mõnele tuhandele sõidukile. Ja seda pole praegust ülepargitust arvestades sugugi vähe.

Näiteks on Sütiste tee ja Sõpruse pst ristmiku juures asuv Magistrali keskus juba tekitanud parklakohtade puuduse. Selle naabri, suure üheksakordse kortermaja juhatuse liige Terje räägib, et parkimisala neelas garaažla alla. Praegu on ühistu “Hoovid korda” toetuse raames rajanud maja teise külge parkimiskohti juurde, kuid neid on 144 korteri kohta ikkagi liiga vähe ehk 76.

Millised oleksid siin head lahendused, et garaažid poleks vaid peamiselt kellegi laoruumid, vaid teeniksid laiemalt ühiskonda? Oludes, kus nad on eraomandina pühad ja puutumatud, kuid haukavad suure hulga territooriumist ja linnas napib üha enam ruumi?

Teemat süvitsi uurinud Tarmo Richard Klamp toob ühe ideena esile, et maa-aluste garaažlate peale võiks omakorda rajada parklaid. Ka võiks osa garaaže võtta telefonirakenduse kaudu ristkasutusse. Omanikud, kes neid iga päev ei vaja, saaksid neid pikemaks või lühemaks ajaks teistele välja üürida. Parkimisruumi napib kõikjal. Eriti nendel, kellel väiksem auto, oleks lihtsam garaaž kodu lähedal üürile võtta kui vaevelda pidevalt koha leidmisega. Omanikud teeniksid väikest raha ning tänavate ääred ja hoovid saaksid puhtamaks. Samas võiks püüda ühistute juhatusi stimuleerida oma garaaže kasutama ainult garaažidena, mitte (koli)ladudena, pakkudes vastutasuks remonditoetusi vms. Kuid need on vaid mõned ideeidud.

Suurimates Eesti garaažlates on üle 1500 koha

  • 1099 omaniku põhjal tehtud uuringust nähtub, et garaažiomanikest meeste keskmine vanus on 59,1 ja naiste keskmine vanus 57,5 aastat.
  • Tänaseks on garaažla juhatuse liikme keskmine vanus 65,5. Üle 90% koosnevad juhatused meestest. Juhatustes osalevad endiselt inimesed, kes on olnud osalised nii garaaži ehituses kui ka pikaaegses juhtimises.
  • Garaažibokside arv suurimates garaažlates võis olla üle tuhande, näiteks Tartu Jaamamõisa garaažlas on see 1452, ja umbes sama suurusega on ka Tallinnas Paljassaares paiknev garaažla.

Garaažlad pakuvad nutikatele arendajatele põnevaid väljakutseid

“Garaažlatele on võimalik läheneda täiesti uudsel ja kaasaegsel viisil,” ütleb Tallinna strateegiakeskuse arhitekt-linnaplaneerija Jaak-Adam Looveer, kelle sõnul oleks loovateks lahendusteks siin ruumi küllaga. Pikemas vaates sellised garaažikompleksid püsima ei jää, olgu põhjuseks ehitustehniline, linnaehituslik või moraalne vanemine. Lihtsaim lahendus on tema sõnul olukorras, kus garaažla paikneb mõistlikus kohas, see ala planeerida ja hoonestada. Selliseid juhtumeid Tallinnast ka leiab – Mustamäelt või Maakri kvartalist. “Garaažlatele on võimalik läheneda ka täiesti uudsel ja kaasaegsel viisil,” sõnab Looveer, et märkimisväärseid näiteid on kahjuks veel Eestist vähe leida. Võimalik on leida arhitektuurseid lahendusi, kus säilib vajalik hulk parkimiskohti ja ehitatakse uus hoone, millega pakutakse piirkonnale vajalikke teenuseid.

Ühe loova lahendusena tõi ta esile Emajõe äärse sõudebaasi taha rajatud kaks mikromaja, mille autor on endine Tartu linnaarhitekt Tiit Sild. Põhimõtteliselt on paarile garaažiboksile teine korrus peale ehitatud ja nii sobiksid need elamiseks üksikule inimesele: tudengile või pensionärile. Tegemist on linnaehituslikus mõttes korrektse lahendusega. Nõnda nagu Tiit Sild ise ütleb, on taoline lähenemine kirjas ka üldplaneeringus. Tema sõnul võiks garaažlaid taolisel viisil ümber ehitada kommuuni sarnasteks elamukvartaliteks. Eksperiment on põnev, sest sealsamas kõrval tegutseb valdavalt Peipsiveerel askeldav Voronja galerii, kes on sinna samuti garaaži soetanud ja pakub kunstinäitusi.

Vaata ka:

taroskoop minuaeg.com

Taroskoop – Laupäev 2 märts 2024

Jäär (21. märts – 19. aprill) Kaart: Keiser. Täna on aeg võtta vastutus oma elu

armastushorokoopminuaeg.com

Armastuse Horoskoop – Laupäev 2 märts 2024

Jäär (21. märts – 19. aprill) Täna on suurepärane päev romantika jaoks. Teie energia on

error: Sisu on kaitstud!