Huvitavat

Täna on JÜRIPÄEV 23 aprill

Jüripäeva nimetus märgib kirikukalendris püha Jüri (Georgi) surmapäeva. Pühapiltidel sümboliseerib püha Jüri lohetapjana ristiusu võitu paganluse (lohe) üle. Eestlastel seostub Püha Jüriga enam metshaldja jooni, kes huntidele päitsed pähe paneb.

Rahvakalendris on jüripäev aasta suvepoole algustähis, karjalaske ja põllutööde alguse päev. Tehti jürituld, rohke maagiaga tagati talu edenemine, tõrjuti halbu jõude, õnnetusi, haigusi. Kardeti külalisi ja esemete väljalaenamist, sest eseme kaudu sai nõiduse peale panna. Taotleti põllu- ja karjaõnne, jälgiti loodusemärke. Siitpeale tohtis paljajalu käia ning maa peale istuda. Saabuvaid rändlinde esialgu peljati, kuna usuti neid naasvat teisest ilmast.
Lindude surmajõudu on püütud linnupette ning loitsimisega juhtida inimesest mujale
Kui lind su ikkagi on ära petnud, siis tuleb sel aastal ära kuivamise vältimiseks puud hammustada. Siis kuivab puu, ise ei kuiva.

Muuda oma kontodel salasõna, siis ei saa keegi nõidust peale panna.
Et selg ei valutaks, lase kukerpalli.
Kui tahad noort näonahka, pese konnakuduga. Lumi ja kasemahl sobivad samuti.


Tee Jüriga veebikõne ning lepi midagi toredat tulevikuks kokku!

Vaata jüripäevast veel: SIIT

Jüri nimi on tulnud kreeka Georgius’est, mis tähendab maaharijat, põllumeest. Jüripäeva enda nimetus pärineb kirikukalendrist, kus ta märgib pühakuks kuulutatud Püha Georgi surmapäeva.[1] Kuid nagu paljude teiste kiriklike pühakute nimedega seotud tähtpäevade puhul, on siingi ristiusueelne tagapõhi olemas. Püha Jüriga (eri rahvastel nimekujud Georg, Jegor, Juri, Yrjö jt.) on seostunud legend lohetapjast, kes ratsahobusel võitleb tütarlast ähvardava draakonitaolise koletisega, tapab selle ning päästab nii kogu linna hirmust.[2] Kiriku poolt tõlgitsetuna ja propageerituna levis legend kui näide kristliku kangelaslikkuse avaldusest ning ristiusu sümboolsest võidust kõige kurja üle kõigisse ristiusumaadesse.

Aegade jooksul on kujutelm Pühast Jürist endasse sulatanud kujutelmi muistsest põllu- ja karjahaldjast või -jumalusest. Lõuna- ja idaslaavlaste tavad on lähedased Balkani ja Kaukaasia rahvaste omadega, Püha Jüri on siin rohkem karjapatrooniks, kusjuures ratsu rõhutab tema kui hobuste jumaluse positsiooni. Põhjapoolsetel slaavlastel tulevad mõnevõrra rohkem ilmsiks Püha Jüri kui põllundusjumaluse jooned.[3] Jüripäev näib olevat liitnud endasse mingi vana looduse ärkamise püha. Ühtlasi on kõigile slaavi rahvastele omane inimese hea käekäigu taotlemine, aga ka mitmesugused ilmingud esivanemate kultusest.[4] Germaanlaste karjanduses ja põllunduses ei ole Püha Jüri osatähtsus nii valdav, üldse on neil jüripäeva traditsioonid suhteliselt heterogeensemad. Selle päevaga seostub kevade vastuvõtu tavasid nagu maikuu saabumise puhul, päevakorral on samuti inimsaatuse ennustamine ning ennete jälgimine, nõidusetõrje.[5]




Eestisse on Püha Jüri kultus tulnud nii läänest kui idast. Jüripäeva eriline tähtsus majanduselus ning ühiskondlikes suhetes hakkas välja kujunema juba maa alistamisega ristirüütlite poolt alates 13. saj. Olles sobiv kevadiste põllutööde alustamise tähtajaks, määrati jüripäev ühtlasi teotöö alguse, rendimaksmise, elukohamuutuse, teenistuslepingute jõusseastumise päevaks.[6] Need asjaolud tingisid kolme söömavahega tööpäeva sisseviimise alates jüripäevast. Nii kujunes jüripäev uue majandusaasta alguseks, varjutades ning sulatades endasse teisi tähtpäevi. Selle tähtsust rõhutatakse kirjapanekus Mihklist: „Vaat kebade on ikka nimetud pööripäe. Pööripäeva [kui sellist] õieti kebade ei ond, aga jüripäevast peeti ja algas kõik töö ja tegevus. Vanadrahvas öelsid, et jüri siduda ja mihkel laska lahti; see oli nii, et jüripäevast akkas töö ja mihklepäevaks oli suurem töö tehtud kõik.“[7] Karjalaskepäev (1. IV) ning künnipäev (14. IV), väheseid hilisajani traditsioonis püsinud eelkristlikke tähtpäevi, minetasid oma tähtsuse ning taandusid: nii esimene karjalask kui ka põllutööde alustamine on kandunud jüripäevale. Tõenäoliselt sisaldab jüripäeva kombestik substraadina veel sugemeid mingist läänemeresoomlaste muistsest kevadisest tähtpäevast.[8]

Hoolimata jüripäeva olulisusest majanduselus ei ole teda pühitsetud kui pidupäeva. Taluellu tõi suiliste saabumine ja vastuvõtmine siiski teatavat elevust. Neid abistati kolimisel ja sisseseadmisel, uutele suilistele tutvustati majapidamist, neil lasti teha väiksemaid töid. Selle juurde kuulus pulmakombestikku meenutav humoristlik virkuse- ja töökusekontroll, samuti ka töötegijate kastmine veega. Valmistati suupärasemat toitu ning käidi kõrtsis varem tehtud lepingut „kinnitamas“. Pühitsetud on ka Jüri-nimeliste nimepäeva, kuid jüripäev pole olnud ses suhtes nii oluline kui nt. paastumaarjapäev või jaanipäev.

Kolimine on mõnel määral olenenud nädalapäevast: „õnnetutel“ päevadel, nagu esmaspäeval või reedel, ei peetud sobivaks elukohta vahetada – see võinuks kaasa tuua ebaõnne. Ennete tõlgitsemisel valitseb enamasti analoogiaprintsiip: hernetoit esimesel päeval tähendaks peatset perest äraveeremist, pahandada saamine pahandust kogu suveks jne.

Kartus sattuda kontakti võõraga, halbade jõududega, välistas nii külastused kui ka tarbekäigud teistesse peredesse. Keeld teise peresse mingit eset või toiduainet laenata, isegi tuld anda, on olnud eriti range, sest iga külastajat oli põhjust karta kui potentsiaalset nõida, kes kontakteseme kaudu oleks võinud perele ja majapidamisele hiljem kahju teha. Põhiliselt Rap ja Vig tähendas asja väljalaenamine hundi karjatulekut. Kontakti halvaga arvati saavat ka kokkupuutest kevadise hingamata, mürgise maaga, seepärast kutsus paljajalu teise peresse minek välja kohese reageerimise tuha, soola või mingi muu tõrjemaagilise vahendi viskamisega võõra jälgedesse, järele sülitamise, sõimusõnade ütlemisega vms. Ühtlasi valitses uskumus, et sel päeval tarbeesemete või toiduainete väljaviimine tähendaks samasugust tendentsi edaspidises elus. Sellest olenevalt välditi nt. nädalamoona kaasaviimist oma pere liikme poolt ning see viidi kodu piiridest välja juba enne jüripäeva. Nagu teistel rahvakalendri tähtpäevadel, oli ka jüripäeval naisterahva külaskäik rohkem taunitav, hommikust meesterahva tulekut peeti puhuti hea õnne ning tüdrukute mehelesaamise endeks nagu aastavahetuskombestikuski.




Kooskäimisi väljaspool kodu uskumused ei keelanud. Setu alal kaasnesid jüripäeva pühitsemisega külapühad; eriti suured olid rahvakogunemised Värskas, kus asub Jüri kirik.[9] Ida-Eesti venemõjulises osas kujunes mitmesuguseid naiste- ja meestepeo traditsioone, milles võib ühelt poolt esile tõsta karjanduse edendamise taotlust, teiselt poolt aga on tegemist sigivusmaagilise naiste abieluseisusse astumise peoga. Jüripäevane naistepidu oli tuntud Kirde-Eestis (Vai, Jõh, Iis) lüpsikute turrutamise nime all.[10] Selle iseloomulikumaid jooni oli abielunaiste kogunemine kõrtsi, kusagile vabasse loodusse või ka tallu pidutsema. Toidupoolis toodi kaasa kodust, joodava hankimiseks koguti raha, pidutsemise käigus aga nõuti „väljategemist“ äsja abieluseisusesse astunud naistelt ning peoringi sattunud meestelt. Turrutatavat lüpsikut sümboliseeris kaasavõetud puunõu, selleks võis olla ka suurem tünn või pütt, milles puumõlade ja pulkadega kobistades ning võitegemist imiteerides vastavat laulu („Kokku, kokku, koorekene“) lauldi. Jüripäevase meestepeo pidamine oli tagasihoidlikum. Kodavere Nina külast on teateid karjasepeo funktsiooniga kõrtsiskäimisest; mõningane karjase eriseisus jüripäevastel naistepidudel tuleb ilmsiks vadjalaste kombestikus, kus peost ei tohtinud osa võtta teised meessoost isikud peale karjuse.[11] Naistepeo erijoonteta karjasepidu on tuntud soomlastel, isuritel ja vepslastel, kuigi osalt seostununa teiste tähtpäevadega.[12]

Karjalaskepäeva ning jüripäeva kombestiku põhilisema osa ühetaolisus karja esmakordsel väljalaskmisel on tõendiks nende ühesest eesmärgist ning karjalaskepäeva ülekandumisest jüripäevale.[13] Viimane osutus ka fenoloogiliselt sobivamaks karjalaskmise ajaks. Erinevusena karjalaskepäevast tuleb jüripäeva kombestikus selgelt nähtavale ajasuhte rõhutamine: karjahoolduses eristatakse osa taigu ja uskumusi ajaga kas enne või siis pärast jüripäeva. Sellises vahetegemises kajastub ennekõike karjaõnne üleminek jüripäeval oma funktsioonidesse asuva haldja Püha Jüri valdusse.[14] Jüripäeva kujunemine tähtsaks teenistuslike ja õiguslike vahekordade alguspäevaks on olnud soodustavaks asjaoluks ka selle päevaga seotud kultuse sissesulamisel karjanduskombestikku. Et karja väljaskäimine tähendas selle paratamatut kontakti koduvälisega, peaasjalikult metsaga, seostub meil Püha Jüriga enam metshaldja jooni. Püha Jüri on peetud huntide kui kõige arvestatavamate karjakahjurite valitsejaks, kelle võimusse kuulub kiskjate vaoshoidmine alates jüripäevast. Seepärast ei tohitudki enne jüripäeva karja välja lasta, loomadele kella kael panna, neile nimesid anda, pasunat puhuda, huigata või muul viisil nendega kontakti võimaldada. Eriti Lõuna-Eestis oli enne jüripäeva karjas tuletegemine hundikartusel keelatud (ärataks kiskja tähelepanu), seevastu oli see jüripäeval huntide tõrjeks lausa nõutav.[15] Algselt võis jürituledel olla üldisemat tähendust pöördelistele tähtpäevadele omase kõigest halvast vabanemise seisukohalt või kuuluvuses ohverdamistseremoonia juurde. Hiljem on see komme konkretiseerunud peaasjalikult kitsa osavõtjate ringi tõrjemenetluseks huntide ja nõiduse vastu (viimasel juhul loomade suitsutamiseks).[16]




Karja kosumist ja head produktsiooni eeloleval karjatamisperioodil püüti omalt poolt soodustada. Valdav osa menetlusi hea karjaõnne saavutamiseks kuulub karja laudast ning väravast väljalaskmise juurde. Tähtis koht on analoogiamaagial: veiste hõõrumine lumega Lõuna-Eestis väldib kiinijooksmist, Põhja-Eestis peetakse karja koospüsimist soodustavaks teguriks ümber karja kõndimist või karja piiramist jne. Karjanõiduse ning selle tõrje menetlused on funktsioonilt samased teiste kevadiste ning kevadsuviste tähtpäevade menetlustega (suure neljapäeva ja suure reedega, karjalaskepäevaga, ristipäevaga, jaanipäevaga). Olulisemad on hea, rasvarikka piima taotlus, kiskjate juhtimine karjast eemale, loomade kindlustamine kurja silma ning nõidumise vastu (viimast arvati ka paljude loomaõnnetuste põhjuseks).[17] Idapoolses Eestis vene-õigeusuliste alal (Se ning Vai, Iis, Kod Peipsi-äärsetes külades) on karjalask mõnel määral seotud kirikukombestikuga nagu slaavi rahvastel. (Kiriku juures toimus karja pühitsemine, ikooni ning pühitsetud vett on tarvitatud ka kodus, karja väljaajamisel on karjavitsana kasutatud lihavõtte ajal pühitsetud ja selleks otstarbeks alal hoitud pajuurbi, ümber karja on käidud lihavõttemunaga.)[18] Munal on riitusesemena tähtis koht kogu maa karjalaskekombestikus: lauda läve alla pandava või üle karja visatava muna katkimineku järgi ennustati eelolevaks suveks loomakahju. Keedetud mune anti karjasele karja väljalaskmisel või pärast karjasttulekut rituaalse kastmise puhul.[19]

Ennete jälgimine ja karja edaspidise heaolu ennustamine saatis kogu esimest karjapäeva. Eriti reeglitekohane pidi olema karjase käitumine. Karjas olles ei tohtinud maha või kivile istuda (Vas, Se), sest maa oli alles hingamata, mürgine; karjane ei tohtinud elavast puust karjavitsa murda ega koorida, mis tähendas seda, et kariloomad võivad murda jala, kurtuda vms.; kaasavõetud karjavitsa ei tohtinud kaotada, et kari kaduma ei läheks, jne.[20]

Kõige rohkem paralleele karjalasketavades leidub meil idaslaavlastega (venelastega, valgevenelastega, ukrainlastega), leedulaste ja lätlastega ning idapoolsete soomlaste ja karjalastega.[21] Kuigi Püha Jüri on karjakaitsjana tuntud ka Lääne-Euroopa rahvail, on tema kui huntide valitseja positsioon Ida-Euroopa rahvaste uskumustes märksa kindlam.[22] Püha Jüri hooleks on olnud samuti hobuste kaitsmine, siit pärineb ka analoogia – jüripäeval paneb ta huntidele päitsed pähe ning valjad suhu, et nad ei saaks hobuseid murda. Hobustehoolduses on jüripäeva tähtsus suurem Lääne- ja Lõuna-Eestis. Neilt aladelt on rohkem teateid hobustega sõitmise või töötamise keelust (vt. levikukaart: jüripäev (3)), kuke ohverdamisest hobuste õnneks ning hobuste ujutamisest nende vastupidavuse ja hea tervise tagamiseks (vt. levikukaart: jüripäev (1)). Kiidjärvel on 17. saj. visitatsiooniprotokollide andmeil austatud Püha Jüri kui hobuste ebajumalat.[23] Lõuna-Eesti tavades on üldse palju ühist lätlaste tavadega. Püha Jüri on üks hobuste patroone samuti lätlastel.[24] Jüripäeva kui hobustepüha jooned on meile jõudnud slaavlastelt ning sellesse valdkonda kuulub hobuste pühitsemise komme Kagu-Eestis (Vas, Se); germaanlastel pole Püha Jüri hobuste patroonina teiste seas kuigi olulisel kohal.[25]

Kuigi jüripäev on kujunenud kõige tähtsamaks põllutööde alustamise päevaks, seostub põllunduses sellega suhteliselt vähe taigu ega alustata sellel päeval tegeliku tööga. Mitmedki tavad, nagu sõnnikukoorma viimine põllule, esimese vao kündmine, urbade pistmine rukkiorasesse (Se), orase vaatamine ja sügisese saagi hindamine, kuuluvad juba ka varasemate kevadiste ja isegi kevadtalviste tähtpäevade juurde. Külvinädalate arvestuse nihkumine künnipäevalt jüripäevale on toonud kaasa määratlusi külviaja üldise algamise kohta, konkreetsete külvide puhul on rohkem eelistatud lähtuda külvinädalatest ja fenoloogilistest näitajatest kui jüripäevast.[26] Küll aga on märgitud kapsamaa ning taimelavade ettevalmistamist, selle juurde võis kuuluda veel sügisese prahi ja õlgede põletamine. Mitmelt poolt on teateid põllutööde keelust. Ühe põhjusena tuleb nimetada Püha Jüri kultusega seostuvat hobuste püha, tõenäoliselt on jüripäevale nagu ristipäevalegi kandunud sugemeid muistsest maasse puutumise keelust. Nii langeb selle päeva tööde kandvam osa karjalaskmisele ning elukoha vahetusega seotud askeldustele.

Jüripäeval lähtub nii koduste kui ka väliste tööde tegemise soovitatavus või keeld sageli kaalutlusest, kas see on huntide tõrje seisukohalt soovitatav või mitte. Hundipesade otsimine ja ajujaht koos püssipaugutamisega (vt. levikukaart: jüripäev (2)) just jüripäeval pidi saarlaste ja hiidlaste arvates aitama hunte kodu lähedalt kaugemal hoida. Lõuna-Eestis on peetud soovitatavaks õmblemist (nõelatorked imiteerivad hundi pimedaks torkimist).



Mao (rästiku) samastamine lohe või draakoniga märgib traditsiooni lähtumist Püha Jüriga seostatavast lohetapmise legendist.[27] Rästikut on peetud eriti jüripäeval esmajärguliseks abivahendiks tõrjenõiduses ja inimese või loomade kaitsmisel kõige halva vastu. Enne jüripäeva tapetud madu on peetud abivahendiks mis tahes ajal, otsekui kannaks ta endas kevadise maa kihvti ja võimu. Enne jüripäeva tapetud mao pea arvati olevat eduka kohtuskäimise tagatiseks, kaitseks kurja silma ja saksa viha vastu. Musta mao põletamisel saadud tuhka, piirituses leotamisel tekkivat „ussiõli“ või kuivatatud pulbrit on kasutatud õige mitmete haiguste ravimisel, kosutusvahendina ning isegi põllusaagi tõstjana. Maagilist jõudu on omistatud maokestale või maotapmise kepile. Jüripäeva juurde kuulub ühtlasi rida tegevuskeelde ja menetlusi maotõrje põhjendusel, kusjuures ülekantud tähenduses on madude, nn. usside hulka arvatud ka mitmesuguseid usjaid putukate vastseid. Lõuna-Eestis on keelatud hagude, aiateivaste ja vitste toomine maja juurde – arvati, et maod tuleksid koju, Karksis ja naaberkihelkondades on nagu paastumaarjapäevalgi keelatud varrastel kudumine või nõelaga õmblemine – kardeti, et ussid rikuksid vilja, kapsaid ja puulehti.

Üsna valdav on Lõuna-Eestis kolistamise ja kärarikaste tööde keeld nagu lihavõttetsükliski, seda ennekõike piksekartusel (vt. levikukaart: jüripäev (4)). Kardeti ka seda, et hunt võiks suvel karja tulla või juhtuks muud halba.[28] Kõige üldisem on kangakudumise keeld, mõistagi peaks see töö jüripäevaks ka ammu lõpetatud olema. Keelatud oli pesupesemine (pesukurikaga kolkiminegi sünnitab müra), mõnel pool puude raiumine ja lõhkumine. Kolistamiskeelu otseseks põhjuseks on kartus eeloleva suveperioodi alguspäeval esile kutsuda analoogilist müra äikese näol või tõmmata endale metsakiskjate tähelepanu. Kaugema tagapõhjana võiksid arvesse tulla eeskujud slaavi rahvastelt seoses surnud esivanemate kultusega kevadel.[29] Jüripäev on oma populaarsusega endasse sulatanud mitmeid teiste kevadiste tähtpäevade traditsioone, nagu tulevalgel toas töötamise keeld, linnulaastude toomine või väljas magamise algusaja arvestus (ülekanne paastumaarjapäevalt), ühist on mitmete üldisemat laadi tööde ja talituste osas, nagu põrandapühkimise keeld, varblaste tõrje, vara tõusmise nõue.

Tähtsal kohal on inimese hea käekäigu taotlemine, seda taas rohkem slaavi kui germaani rahvastel.[30] Teisi lähedal asuvaid tähtpäevi, mille juurde kuulub eriline hool inimese tuleviku, tema tervise ja töövõime pärast, on paastumaarjapäev ning jaanipäev. Rohkesti pööratakse tähelepanu haiguste ennetamisele ning ravivahendite hankimisele. Varahommikusele näopesemisele (maarjapäeval ning jüripäeval) nagu ka suplemisele voolavas vees (jüripäeval) või kastes püherdamisele (jaaniööl) on omistatud ühtviisi tervistavat ja kosutavat toimet.[31] Aktuaalne on iluravi – nt. maarjapuna joomine annab tugevust ja tervist edaspidiseks, kuid lisab samuti palgepuna ning hoiab näonaha puhtana.[32] Mida rohkem kevade poole, seda suuremat tähelepanu on rahvapärasele kosmeetikale pööratud, kuni iluravivõtete kulmineerumiseni jüripäeval: tedretähne aitab kaotada ning vistrikke ja päikesepõletust vältida näo pesemine konnakuduga, lumega, linnumunaga, kasemahlaga või koguni sipelgahappega (vt. levikukaart: jüripäev (5)).

Kui varasematel kevadistel tähtpäevadel on püütud tugevust ja vastupidavust saavutada rauale (terasele) astumisega ning sealjuures nõiasõnade ütlemisega („jalad tugevaks kui raud“ vms.), siis jüripäeva kombestikus täidab sama eesmärki ka raudasja leidmine. Selle uskumuse populaarsus on sealjuures märksa suurem ning leitud hobuserauda on peetud abivahendiks hea õnne ja edu saavutamisel (hea hobuseõnn, kalaõnn, karja- või põlluõnn, rahaõnn, ka varstine abielu). Hobuseraua kui õnne sümboli suur tähtsus jüripäeval näib tulenevat Püha Jüri kui hobuste patrooni kujutelmast. Jüripäeva juurde kuulub samuti menetlusi armumaagia valdkonnast, nagu on omane pikema perioodi alguse tähtpäevadele.




Toitluses ei toonud jüripäev kaasa olulisi muutusi. Peale karjalasketavade juurde kuuluvate keedetud munade või rituaalse leiva eriliste üldlevinud tavanditoitude kohta teateid pole, andmed õlleteo kohta on põhiliselt kirjandusest. Vi, Pä, Vl, Ta on väheseid kirjapanekuid sealiha (seapea) söömisest, teisalt jälle keelust, põhjenduseks kartus, et hunt võiks suvel samuti karjast liha saama tulla.[33] Paremat toitu ja õlut on valmistatud mõnel pool nimepäeva tähistamisel. Viimast märgib ka Wiedemann.[34] Lüpsikute turrutamisele toodi kaasa mune, saia, pirukaid jms., mida napsitamisel söödi, hoones pidutsemise puhul oli toidulaud mitmekesisem.

Jüripäevale kui kevade alguspäevale viitab rohkesti fenoloogilisi tähelepanekuid ja uskumusi loodusest. Neid interpreteeritakse enamasti ennetena edaspidise ilma, põllusaakide ja nende valmimisaja ning inimsaatuse kohta. Loomariigi esindajate seast on peale uskumuste hundist ja rästikust mõnevõrra rohkem uskumusi konnast. Konnade kudemisaja ja konnakudu külmumise järgi on püütud ette arvata edaspidiseid külmi. Rahvameditsiinis ning armumaagias on abivahendiks kasutatud eriti kärnkonna. On iseloomulik, et mitmed tähtpäevaliselt määratlemata uskumused seostuvad jüripäevaga: linnu- või konnapaari esmakordselt näha tähendab abiellumist, konn vees tähendab head, kuival – halba aastat vms. Linnupette võtmise nõue kehtib kogu kevadise lindude saabumisaja, ent liitub rahvakalendri tähtpäevadest eriti jüripäevaga.[35] Linnuliikidest on populaarne kägu, aga ka pääsuke, kelle saabumisajad langevad enam-vähem ühte jüripäevaga;[36] jälgitud on veel linavästrikku, tikutajat, parti, tetre. Putukariigis on tähelepanu objektiks sipelgad, kelle aktiviseerumine on suunanud nende juba antiikmütoloogias tuntud maagilise tähenduse[37] seostumisele jüripäevaga. Sipelgaid kasutatakse mitmesugustes menetlustes nii kariloomade kui inimeste kosutamise ning tervistamise otstarbel, ka vaadeldakse nende käitumist ilma ja saagi prognoosimisel.

Võrreldes slaavi rahvastega tuleb meil jüripäev kevadehaljuse toojana vähem arvesse, pigem on jüripäeva käsitatud kui orientiiri fenoloogilistel vaatlustel baseeruvate uskumuste puhul: rohu tärkamise, metsa lehtimise, puude ja taimede õitsemise aja järgi kas enne või pärast jüripäeva on otsustatud saagi suuruse ning valmimise kiiruse üle.




Meie põhjanaabritel on vastavalt sealsetele kliimaoludele rohkem levinud edaspidiste ilmade ja saagi ennustamine jüripäevase külma järgi,[38] meil on rohkem tähelepanu pööratud kastele ja äikesele. Maa lõunapoolses osas on ühisjooni lätlastega. Levinud on uskumus, et vihm toob halva saagi (vt. levikukaart: jüripäev (6)), kaste esimese ilmumise järgi enne või pärast jüripäeva on arvestatud rukki valmimist vastavalt enne või peale jaagupipäeva (25. VII). Ülemaaliselt on tuntud uskumus äikesest kui külma kevade või suve kuulutajast, nende uskumuste populaarsust on aidanud suurendada trükiallikad. Lõuna-Eestis seostub jüripäevane äike ka suviste piksekahjustustega. Rohkesti on teiste kevadiste tähtpäevadega ühiseid ilmaendeid: külm kuulutab nagu maarjapäevalgi ette külma kevadet või suve, selge, päikesepaisteline hommik tähendab head viljasaaki (rukist, tatart). Karjandusega on uskumused ilmast vähe seotud. Venelaste ilmaended on sagedamini vahetus seoses põllundusega, germaanlastel edaspidiste ilmade ettearvamisega.[39]

Hinnates lääne- ja idapoolsete mõjude osatähtsust eesti jüripäeva traditsioonides, võib märkida germaanlaste suurt osa Püha Jüri kultuse väliste avalduste edasikandmisel ning levitamisel. Slaavi rahvaid iseloomustab selle kultuse orgaaniline seos elatusaladega ning sissesulamine nendesse. Seepärast on slaavi mõjudel meie traditsioonis sisuliselt kandvam osa. Jüripäeva eriline kaal ühiskondlikes suhetes on olnud kõige olulisemaks teguriks traditsioonide püsimisel ja samuti rikastumisel teiste kevadiste tähtpäevade arvel, seda veel kalendritavandi üldise hääbumise perioodilgi. Lõuna-Eestis on nagu Lätiski klimaatilised erinevused omakorda soodustanud jüripäeva traditsioonide mõningast ülekandumist lihavõttetsüklile. Internatsionaalse kõrval leidub meie rikkalikus jüripäeva kombestikus ka küllalt palju lokaalseid arendusi.

Jaga
Back to top button