Iru hooldekodu juhataja Jaanika Luus ütleb, et riik saadab ka uue hooldusreformi puhul murede tekkides inimesi omavalitsustesse. “Nagu oleks omavalitsusel võluvits või võlukaev, kust raha välja võluda,” muigab Luus. “Riik paneb kohalikule omavalitsusele järjest kohustusi, aga raha ei anna piisavalt ning jätab arvestamata põhjused, miks hooldekodud hinda tõstavad.”
Äsjase valimiskampaania ajal rõhutati, et juulist saab iga hooldamist vajav eakas hooldekodus koha oma pensioni eest. Ning kui pensionirahast selleks ei piisa, tuleb riik appi ja maksab vahe omavalitsuse kaudu kinni – nii pääsevad omaksed eaka ränkraskest hooldamisest kodus. Lootusrikas kampaaniasõnum “Hooldekodukoht pensioni eest” on aga põrganud vastu päriselu keerukusi.
93-aastane Aksel on Iru hooldekodus elanud umbes kaks aastat. “Olime Iru hooldekoduga seni väga rahul – elame ise abikaasaga Lasnamäel ning saame Akslil kasvõi üle päeva külas käia,” rääkis tema tütremees Helmut. Aksel on dementne ega kõnni, vaid liigub ratastooli abil. “Seni maksime hooldekodu kohatasu 29 eurot päevas, mis tegi kuus keskmiselt 870 eurot,” mainis Helmut.
Mai viimasel päeval sai aga pere kirja, milles seisis, et koht Iru hooldekodus maksab alates 1. juulist 1767 eurot kuus. Linn tasub sellest 732 eurot, omaosaluseks jääb seega 1035 eurot. Lubatud reformi valguses on aga Helmut ja tema abikaasa segaduses – palju nad juulist õieti hooldekodu koha eest maksma peavad. Mis saab omaosalusest ja linna tasutavast summast? Kirjas oli öeldud, et linn katab väiksema sissetuleku ja teenuskoha maksumuse vahe kuni keskmise vanaduspensionini. Ehk siis kui eaka sissetulek jääb alla 635,89 euro, saab lisahüvitist summas, mis jääb sissetuleku ja 635,89 euro vahele. Kui pension on suurem keskmisest, tasub omavalitsus hooldekodu teenustasu hinnast piirmäära ulatuses.
“Äi saab pensioni pisut üle 700 euro – kas see tähendab, et meid tabab n-ö täislaks ehk peaksime hakkama üle 1700 euro kuus tema hooldekodu koha eest maksma?” on Helmut segaduses. “Helistasime hooldekodu juhatajale, et selgust saada, kuid tema ütles, et tuleb oodata volikogu otsust piirmäära osas.”
Töötuna keeruline lähedase eest maksta
Helmut ei kujuta ette, kuidas edaspidi rahaliselt toime tulla – kuna ta tööotsad loomingulisel erialal on kokku kuivanud, vormistas mees end töötuks. “Äia ei ole mingil juhul mõeldav koju tagasi elama võtta – ta ei jaga enam suurt midagi ega suuda ise käiagi,” nentis Helmut. Neid abikaasaga hirmutab ka lause hooldekodu juhataja kirjas, milles on öeldud, et kinnistusregistrist kontrollitakse hooldekodu kliendile või ülalpidamiskohustuslastele/lähedastele kuuluva kinnisvara olemasolu. “Äial on korter – kas me peame tõesti nüüd selle maha müüma?” ei jõua Helmut ära imestada. “Mil moel see kauaoodatud hooldereform küll sedasi hooldekodu elanikke ja nende lähedasi aitab?”
Juulist jõustuv üldhooldusreform mõjutab esmajoones ligi 9500 inimest, kelle lähedane elab hooldekodus. Nõnda pöörduvad lähedased nüüd massiliselt omavalitsuste poole, eeldades, et riik maksab kõik kinni.
Sotsiaalkindlustusameti nõustamistalituse teenuse juht Mart-Peeter Erss ütles, et riik eraldab omavalitsustele raha tasumaks hoolduspersonali kulude eest. “Omavalitsusel on õigus kehtestada selleks piirmäär, mille ulatuses ta neid kulusid tasub,” märkis ta. “Piirmäär peab olema selline, et teenus oleks ikka igati kättesaadav.”
Paraku on piirmäärade kehtestamised KOV-ides alles menetluses. Omavalitsused pingutavad, et viia reformi vastavusse oma õigusaktidega, ning see võtab aega. “Selle on jõudnud kehtestada vaid mõned üksikud omavalitsused, näiteks Tori vald – 550 eurot, Harku vald – 700 eurot ning Kastre vald – 700 eurot,” tõdes Erss. Nii on ka hooldekodus viibivatele inimestele rahastamisotsuste vormistamine viibinud.
Siiski hüvitatakse inimesele, kelle rahastamisotsus tehakse pärast 1. juulit, kulud ka tagantjärele. Juulikuu kulud saavad kaetud juba muudetud seaduse alusel.
Sotsiaalkindlustusamet suhtleb praegu omavalitsustega, et aidata üle vaadata, kas kehtestatud piirmäärad on asjakohased. “Kui ei ole, siis nõustame ja aitame välja selgitada hoolduskulude õiglase maksumuse,” lausus Erss. Tema sõnul tuleb arvestada ka sellega, et õiglaselt kehtestatud hoolduskulude piirmäär ja inimese pension ei pruugi katta kõiki kulusid. “Sellisteks puhkudeks on väiksema sissetulekuga hooldekodu klientidele ette nähtud lisarahastus, et nad ei oleks keskmise pensioni saajatega võrreldes halvemas olukorras,” kinnitas Erss. “Kui peaks selguma, et neist kahest meetmest ei jätku ja inimesel pole ka ülalpidajaid, peab omavalitsus maksma puudujääva summa samal moel, nii nagu see on toiminud tänaseni.”
Iru hooldekodu direktori Jaanika Luusi sõnul kipub ministeerium ikka ja jälle ütlema: kui on mingi probleem, pöörduge omavalitsusse. “Nagu kohalikul omavalitsusel oleks võluvits või võlukaev, kust raha välja võluda,” muigas Luus. “Riik paneb kohalikule omavalitsusele järjest kohustusi, aga raha piisavalt ei anna ning jätab arvestamata olud, miks hooldekodud hinda tõstavad.”
Sotsiaalministeeriumi meediasuhete nõunik Auris Aleksandrov ütles, et reformi käigus võiksid omavalitsused sõlmida hoolekandeasutustega püsivamad koostöölepingud. “Nii saaks sobivat teenust pakkuda erineva hooldusvajadusega inimestele,” mainis ta. “Rahastuses on arvestatud teenuste hinnamuutusega, hooldustöötajate palgatõusu ja hooldustöötajate arvu, teenuskohtade arvu, aga ka teenuse vajajate arvu suurenemisega. Lisaks on hooldekodudele mõeldud täiendavad meetmed energiahinna tõusu mõju leevendamiseks.”
Karmimad reeglid tegelikkusega vastuolus
Ühe vastuoluna nimetas Luus veel ministri määrusega kehtestatud nõudeid. “1. juulist 2026 jõustub nõue, et päevasel ajal peaks hooldekodus olema üks töötaja 12 elaniku kohta ja öisel ajal üks töötaja 36 teenusesaaja kohta,” tõi Luus välja. “Üldine maailmapraktika näeb sama arvu lamavate inimeste hooldamiseks ette kaht inimest. Kui meil on üks töötaja 12 kliendi kohta ja näiteks 24-kohaline osakond, tekib küsimus, kes ülejäänusid hooldatavaid jälgib.” Määrus ütleb, et hooldekodu peab välja panema nõuetekohase arvu töötajaid, et kõik määruses toodud toimingud saaksid tehtud. “See tähendab, et hooldekodud hakkavad endale valima kergemat klientuuri,” tõdes Luus.
Hooldajate kulude, mille eest peaks tasuma omavalitsus, suurus oleneb valdavalt töötajate arvust klientide kohta. “Omavalitsus on huvitatud inimeste paigutamisest odavasse hooldekodusse, kus hooldajate kulud väiksemad, aga kvaliteedi loovad just töötajad,” jätkas Luus.
Ühest küljest justkui karmistab määrus nõudeid, teisalt aga nähakse ette ainult üks töötaja 12 inimese kohta ehk survestatakse hoidma hooldajate kulusid madalal. Kõik seisab personali taga.
Kas hooldekodu hakkabki olema teenusemaja laadne asutus, et inimesed tulevad ise toime ja personali ongi väga vähe? “Riik ütleb, et nad ei arvestanud, et hooldekodud hakkavad hindu tõstma,” lausus Luus. “Aga maailmas on viimase pooleteise aastaga meeletu hinnatõus olnud! Hooldekodu ei saa odavamalt toiduaineid kui mõni teine toitlustusasutus, ning energiahindadele mõeldes… kui palju me peseme pesu! Hooldekodusid ei saa süüdistada, et me tõstame hinda!”
Hooldekodudesse on alanud metsik tung
Kui piirmäär on liiga madal, maksab selle raha jätkuvalt kinni hooldekodu elaniku lähedane. “Materiaalsete probleemide korral pöördub ta omavalitsusse, kes hindab maksevõimekust ning kas toetab teda või mitte,” rääkis Luus. “Kui hooldusvajadusega inimese pension jääb alla 635,89 euro, maksab selle vahe kinni omavalitsus. Personaalsed kulud – näiteks hooldusvahenditele ja ravimitele – tasub lähedane. Samuti muud kulud majutusele, toitlustamsele jne.”
Mis saab juhul, kui inimese pensionist ei piisa hooldekodu koha eest tasumiseks? Harjumaa osades hooldekodudes küünib kuutasu juba 2500 euroni kuus, ja omavalitsused leiavad, et riigi eraldatud rahast ei piisa reaalsete kulude katmiseks. “Riigi loogika on see, et kui inimesel on endal raha, siis ta maksabki jätkuvalt ise edasi või otsib odavama hooldekodu,” selgitas Luus. “Nii oli tegelikult ju ka varem, lihtsalt praegu tuleb riik appi piirmäära tasumisega. Paraku on elukallidus eest ära läinud, aga raha juurde riik ei eraldanud. Odavamates hooldekodudes kohti mõistagi ei jagu.”
Sotsiaalministeeriumi arvates tähendab juba koha vastu huvi tundjate suurem arv, et reform on oma eesmärki täitmas. “Lähedased ei pea loobuma oma tööst, tervise hoidmisest ja tähelepanust oma lastele, et eakat hooldada – selle saab usaldada nüüd professionaalsete hooldustöötajate kätesse taskukohasema hinnaga. Alati on võimalus, et kui turul pole piisavalt teenusepakkujaid, saab omavalitsus ise teenusekohti juurde luua,” ütles Erss.
Hooldatava seisund hindaja suva järgi
Omavalitsus tasub osa kuludest vaid siis, kui inimene hooldekodukohta tõesti vajab. Kui inimene soovib omal või pere soovil hooldekodusse kolida, kannab kõik kulud pere. Hooldekodusse pääsemiseks tuleb omavalitsusel hinnata ka inimese tervist ja vajaduste raskusastet. Paraku selleks riigi juhendmaterjali ei ole. “Seega on kõik omavalitsused sunnitud ise vaatama, mille alusel nad hindavad,” nentis Luus. Linn võttis selleks tööle eraldi inimesi, sest pealinlasi on praegu hooldekodudes 2500 üle Eesti. “Teiseks peab omavalitsus lühikese ajaga otsustama, kas käikidel senistel hooldatavatel on kohta hooldekodus endiselt vaja. Samuti vaatama läbi kõik otsused, kuidas kellegi kohatasu maksmine edaspidi hakkab olema. Tekib küsimus: kas see bürokraatia on ikka kõik asjakohane ja kas seda oleks saanud teha läbimõeldumalt?”
Sotsiaalministeeriumi sõnul on omavalitsuse sotsiaaltöötajad hinnanud hooldatavate olukorda süsteemi algusaegadest ja omavalitsustes on hindamisvahendid selleks olemas. Luus aga leiab, et hindamistulemus ei tohi inimeste olukorda halvemaks teha. Reformi eesmärk on ju olukorda parandada. “Kes on harjunud hooldekodus elama, seda ei tohi ju hakata koju saatma,” ütles Luus. “Inimesi ei tohi survestada ümber harjuma ning koju tagasi minema.”
Ammune tegemata töö
Kõrvalabi vajavate inimeste arv kasvab pidevalt. Prognooside kohaselt ulatub 2050. aastaks üle 65-aastaste inimeste osakaal Eesti rahvastikust kolmandikuni. Rahandusministeeriumi hinnangul vajab praegu üldhooldust 9,5% üle 85-aastastest. Juhtub, et seda vajavad ka nooremad.
Luusi sõnul on riik hooldereformiga ilmselgelt kiirustatud. “Suund on õige, aga vahendid kehvad,” nentis ta. “30 aastat on üldhoolekanne olnud sisuliselt reguleerimata ja nüüd me tahame üheksa kuuga selle ära reguleerida! Juba ammu oleks pidanud riik hooldekodu kulusid kaasfinantseerima, aga sellega jäädi hiljaks.”
Mis juulist alates hooldekodukoha eest tasumisel muutub?
- Seni maksis paremas rahalises seisus inimene hooldekodukoha eest ise ning puudu oleva osa kattis omavalitsus. Jõustuva seaduse kohaselt kohustub omavalitsus maksma ka nn hoolduskomponendi ehk hooldajatele kuluva summa kõigi oma hooldekodus viibijate eest.
- Hooldataval tuleb koha maksumusest tasuda majutus- ja toitlustuskulud ning isiklikust vajadusest tulenevad kulud ehk see osa, mida omavalitsus ei tasu. Samuti hoolduskulude piirmäära ületav osa.
- Hooldereformiga annab riik 2023. aastal hooldekodukohtade kättesaadavuse parandamiseks 40 miljonit eurot. 2024. aastal kerkib summa ligi 57 miljonit euroni ja 2026. aastaks 62 miljoni euroni.
- Hooldekodude hinnakirju koos hooldajate kuludeks mõeldud summaga saab vaadata: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/spetsialistile-ja-koostoopartnerile/kohalike-omavalitsuste-noustamine/uldhooldusteenus#hoolduskulud
- Rohkem infot ja näited, kuidas arvutatakse kohaliku omavalitsuse tasutav osa pensioni suuruse ja hooldekodu kohatasu alusel: www.sm.ee/hooldereform
Sääst ulatub 500-700 euroni
“Kui seni tähendas eaka hooldekodus elamine, et kogu kuluka te hoolduskomponendi enuse eest tuli maksta oma taskust, siis alates 1. juulist jõustub seadus, mis võimaldab üldjuhul saada hooldekodukoht pensioni eest,” lausub volikogu esimees Jevgeni Ossinovski.
Reformi rakendamiseks eraldab riik Tallinna linnale sel aastal üle 12 miljoni euro. Selle tulemusel väheneb inimeste rahaline koormus igal juhul hooldajatele kuluva summa võrra, mis sõltuvalt hooldekodust moodustab 500-700 eurot kuus. Lisaks sellele toetatakse täiendavalt kõiki eakaid, kelle pension on madal, et ka neil oleks võimalik pensioni eest hooldekodukoht saada. Kuna Tallinna piirkonnas on hooldekodude hinnad kõrgemad kui mujal Eestis, jõudsime pealinna koalitsioonis olulise täiendava otsuseni, millega lisaks riigi poolt nõutud toetusele loome pealinna eakatele täiendava vajaduspõhise toetuse, et pensioni eest hooldekodu tagamine ei jääks selle taha, et odavamates hooldekodudes ei ole piisavalt kohti ning tuleb valida natuke kallim. Selle toetuse tarbeks on värskelt kinnitatud lisaeelarves ette nähtud enam kui pool miljonit eurot.”
BEŠKINA: Kohustuse täitmiseks tuleks anda omavalitsustele piisavalt raha
“Hooldekodudesse minna soovijate arv kasvab, aga lisakohti neis loodud ei ole.”
“See annab hooldekodudele võimaluse valida eakaid, keda on vaja vähem hooldada,” ütles abilinnapea Betina Beškina.
“Riik paneb omavalitsustele sotsiaalhoolekande seaduse muudatusega suure kohustuse, kuid riigieelarvest järgmiseks aastaks antav raha ei kata Tallinnas ja paljudes teistes omavalitsustes reformiga kaasnevaid tegelikke kulusid,” ütles Beškina. “Näiteks on eeldatav lisakulu Tallinnale 2024. aastal ligi 9 miljonit eurot. Kui pannakse selline kohustus, tuleks anda ka piisavalt raha selle täitmiseks.”
Lisaks teevad muret hooldekodude järjekorrad. Hooldekodudesse minna soovijate arv kasvab, aga lisakohti neis loodud ei ole, nentis Beškina, ning see annab hooldekodudele võimaluse valida eakaid, keda on vaja vähem hooldada.
Ka on Beškina sõnul jäetud omavalitsustele liiga vähe aega kõige rakendamiseks, aga ka riigi ettevalmistused ei ole jõudnud lõpule. Hoolduse kvaliteeti tõstavad nõuded rakenduvad alles 2026. aastal. “Lisaks ei ole riik kõige selle kõrval reguleerinud näiteks ka seda, kui palju peaks jääma hooldekodu elanikuna alles oma pensionist,” märkis Beškina. “Seega hoolib Tallinn väiksema sissetulekuga abivajajatest, jättes neile taskuraha. Ja seda kõike vaatamata tõsiasjale, et omavalitsus peab maksma hooldekodukoha eest rohkem kui riik selleks raha eraldab, sest viimane ei arvestanud väidetavalt hooldereformiga kaasneva hinnatõusuga.”
TÄIENDUS 11.07.2023
Alates tänavu 1. juulist hakkas riik osalema hooldekodu kohatasu maksmises. Samas saavad kohalikud omavalitsused (KOV) riigi antud vahendeid kasutada nii hooldekoduteenuse kui ka koduse hoolduse korraldamiseks. Hoolekanne järgib põhimõtet, et toetada tuleb inimese hakkama saamist oma kodus, hooldekodukoht on vajalik alles siis, kui kõrvalabi toel kodus elamine ei ole võimalik.
Samas ei tasu riik iga hooldekodus viibiva eaka eest. Sotsiaalministeeriumi infolehes selgitatakse, et sotsiaaltöötaja hakkab hindama eaka hooldusvajadust, selleks tuleb pöörduda KOVi poole. Kui selgub, et eakas ei vaja üldhooldusteenust, saab sotsiaaltöötaja pakkuda kodus elamise teenust. Ise kõiki kulutusi kattes võib edaspidigi sobivasse hooldekodusse minna.
Kes juba on hooldekodus, siis ka selle eaka ööpäevaringse hoolduse vajadust hakkab hindama sotsiaaltöötaja, kui seda varem pole tehtud. Kui hindamine kinnitab, et eakas vajab ööpäevaringset üldhooldusteenust, hakkab omavalitsus tema kohatasu maksmises osalema alates 1. juulist 2023.
Loe edasi SIIT
Allikas: Maaleht.ee
