Jälle on üks eelarve Riigikogule valmis esitamiseks. Ma ei mäleta, et kunagi oleks mõni eelarve eelnõu kiita saanud. Ainult kriitika aste vaheldub. Teravast keskerakondlikust kriitikast tänase EKRE ja Isamaa räuskamiseni.
Muidu on kõik üsna tavapärane. Kulutamissoovid on piiritud, makse ei taha keegi maksta.
Valitsusprogrammis oli – korrastada riigi rahandus, tasakaalustada eelarve. Õige, muidugi. Lõpetame ülalpidamismentaliteedi, tuletame meelde Eesti vanasõnad – laenuleib ja laastutuli, see ei kesta kaua, ning – võlg on võõra oma. Nii teemegi.
Aga sealjuures tuleb loomulikult tõsta õpetajate, tervishoiutöötajate, päästjate palka, mitte vähendada investeeringuid ei teedesse ega suurehitustesse ega teadusesse, tuleb raha panna suurettevõtetesse, kes on konkurentsis maha jäänud ega oska leida uusi turge. Oleks sportlasi rohkem toetatud, oleks saanud medali (tsitaat TV-st). Vaeseid peab toetama ja neid on tohutult palju. Ma olen kõigega nõus.
Aga muidu – tasakaal jah, kokkuhoid jah! Aga eespool mainitud mööndustega. Ma olen ka nõus.
Kuidas nüüd Teie, Reformierakond, lasete eelarve defitsiiti? See, jah, on väga paha asi. Aga kahjuks hüppas Eesti riigieelarve defitsiiti aastal 2020, kui see enam reformierakonna hallata polnud. Nagu näha, on tagasipööre väga raske.
Meie üks ideeline alusmõte on olnud, et me kaitseme proportsionaalset tulumaksu. Nn maksuküüru kaotamine on võit õiges suunas.
Ettevõtte tulumaksu kaotamine reinvesteeritud kasumilt oli idee, mille teostasime koos erakonnaga, keda siis võis nimetada Isamaaks. Suutsime seda säilitada ka nüüd, kuigi mõistagi oli ka teistsuguseid ideid.
Koalitsioon jõudis eelarve osas kokkuleppele. Kas te kujutate ette, mis oleks saanud siis, kui kokkulepet poleks sündinud? Vaadake Riigikogus ringi ja mõelge, millised staarid juhiksid Eestit, kui see koalitsioon kukuks! Ja mida nad räägiksid.
