Riik peaks lastetoetusi kavandades panustama rohkem ka esimese ja teise lapse toetamisse, sest peretoetuse tõus on viimastel aastatel olnud suunatud suurperedele, kõige vähem tuge saab aga tavaline ühe- ja kahelapseline pere, ütles Tartu Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika kaasprofessor Mare Ainsaar.
Valitsuses pingeid tekitav perehüvitiste muutmise eelnõu tõstaks esimese ja teise lapse toetuse praeguselt 60 eurolt 100 euroni kuus, kolme- kuni kuuelapseliste perede toetust 300 eurolt 700 euroni kuus ning seitsme- ja enamalapseliste perede toetust 400 eurolt 900 euroni kuus.
Ainsaar rääkis ERR-ile, et lapsetoetuste tõstmisega tegelemine on iseenesest õige asi, arvestades, kuidas praegu kõik kallineb.
“Inflatsioon sööb seda raha ja arvutused näitavad, et viimaste aastatega on lasterahad läinud suhteliselt sellele tasemele, mis nad olid 10 aastat tagasi. Laste ja lastega perede toetamine on jalgu jäänud üldisele arengule,” tõdes ta.
Ainsaar lisas, et kõige rohkem on ajale jalgu jäänud just esimese ja teise lapse toetamine, sest kui vaadata tagasi Eesti perepoliitika senisele ajaloole, siis viimastel aastatel on kõik peretoetuste suurendamised olnud suunatud lasterikastele peredele. See on mõjutanud positiivselt ka vanemate otsust lapsi muretseda, kuid teadlane soovitab riigil panustada rohkem ka esimese ja teise lapse toetamisse, sest perekond on ju üks.
“Kui on palju lapsi, ei tehta vahet, et sina oled esimene, teine või kolmas. Esimese lapse toetusest saavad kasu ka kõik teised lapsed,” selgitas ta. “See on riigile kindlasti kõige kallim, sest esimesi lapsi on kõige rohkem, aga õnnetuseks esimeste laste arv väheneb, see on üldine trend. Demograafiast teame, et kui esimesed lapsed ei sünni, ei saa tulevikus sündida ka teised, kolmandad ja neljandad.”
Ainsaar tõi välja, et esimese ja teise lapse toetuse suurendamine on kasuks kõigile lastega peredele, sõltumata laste arvust. Tema hinnangul võiks Eesti võtta eeskuju Soomest, kus lapsetoetusi käsitletakse mitte kui üht järjekordset toetust, millega aidata hädiseid ja viletsaid, kes ise toime ei tule, vaid kui lapseraha, lapse normaalset baasvajadust.
“Meil kõigil on mingi raha. Töötaja saab palka, pensionär pensioni. Kui jääme tööst ilma, saame abiraha. Aga kui on normaalne laps, tal pole midagi viga, peab tal samamoodi, nagu töötaval inimesel on palk, olema lapseraha. Ta sööb, kasvab, tahab areneda. Tal on vaja kooliasju, haridust. Kõik see tähendab tänapäeval ka raha,” põhjendas ta.
Teadlane lisas, et lapsevanem teeb lapse kasvatamise tööd ning see on reaalne objektiivselt mõõdetav kulu, mis kaasneb lastega.
“See on nii kõigil, nii rikastel kui vaestel. Selles mõttes pole lapsetoetus toetus, vaid lapseraha,” lisas ta.
Eesti Ekspress juhtis esmaspäeval tähelepanu asjaolule, et üksikvanema toetus, 19 eurot ja 18 senti, on muutumatuna püsinud üle 20 aasta. Sotsiaalministeeriumi esindaja ütles artiklis, et kui ema on otsustanud üksinda lapse saada, ei peaks ta ootama riigilt lisatuge.
Ainsaare sõnul on sellise suhtumise põhjus ilmselt riigi viimaste aastate jõupingutused, et mõlemad vanemad panustaksid laste kasvatamisse. Viimaste aastate poliitika on läinud suunas, et kohustada lapse eest hoolitsema ka seda vanemat, kes ei ela lapsega koos.
“Ministeerium ilmselt tahab anda sõnumit, et noored, kui te muretsete lapsed, olge teadlikud, et peate ka hoolitsema. Aga kuna riigile tervikuna on kasulik, et meil lapsi sünniks, see on iseenesest ühiskonnale kasulik tegu kõigi inimelude mõttes, ka nende, kellel lapsi pole, tuleks kuidagi aidata neil lapsevanematel last kasvatada,” lausus Ainsaar.
Teadlase sõnul on üksikvanemate toetus naeruväärselt väike, kuid siiski ei saa nad riigilt teistega võrreldes vähem raha – kõige vähem saab siiski tavaline ühe-kahe lapsega pere.
Lasterikka pere toetus tõi kolmandaid lapsi juurde
Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi rahvastikuteaduse professor Allan Puur ütles, et kui vaadata statistikat, siis võib lasterikka pere toetuse ja sündide arvu vahel seose leida.
“Üks lihtne viis sellist seost märgata on võrrelda lasterikka pere toetuse kehtestamisele eelnevat ja järgnevat aega. Toetus seati sisse 2017. aasta keskpaigas. Kui kõrvutada näiteks kolme varasemat aastat, 2014–2016 ning nelja järgnenut, 2018–2021 ja vaadata aastakeskmist kolmandate ja järgnevate laste sündide arvu, siis näeme, et see arv on reformijärgsel perioodil olnud suurem,” lausus ta.
Aastakeskmine sündide arv on reformi järel kasvanud umbes 25 protsenti. Absoluutarvuliselt on kolmandaid ja järgnevaid lapsi sündinud aastas keskmiselt 740 varasemast rohkem.
TLÜ teadlane juhtis tähelepanu vajadusele selliste muudatuste puhul silmas pidada, et poliitikameetmete mõju jaguneb sageli lühiajaliseks ja pikaajaliseks. Lühiajaline mõju kestab esimesed paar aastat ja pärast seda muutub reaktsioon väiksemaks, lühiajaline mõju lahtub ja alles jääb vaid pikaajaline. Kui tahta Eesti lastetoetuste reformi pikaajalisemast mõju suurust ligikaudselt hinnata, peaks võrdlema võimalikult hilist ehk 2021. aastat, kui muudatusest on möödas neli aastat.
Võrreldes kolme reformieelse aastaga oli kolmandate ja järgnevate laste 2021. aastal 640 sünni ehk 21 protsendi võrra suurem.
“Nii et tundub, et see mõju ainult lühiajaline ei ole, nagu mõnel pool on arvatud,” tõdes Puur.
Praeguse peretoetuste eelnõu kohta ütles ta, et suurperede suurem toetamine on poliitiliste valikute küsimus, kuid kui otsida argumente, miks sellele rühmale enam tähelepanu pöörata, siis üks põhjuseid on asjaolu, et peretoetuste laadi meetmed ei teeni ainult sündimuse suurendamise eesmärki, vaid tasandavad ka lastega arvuga seotud võimaluste ebavõrdsust ja toimetulekuerisusi.
“Kui mõelda, et suuremates peredes on suhe tuluteenijate ja pereliikmete vahel ilmselt ebasoodsam, siis see loogika ütleb, et suurema tähelepanu pööramine suurtele peredele on ilmselt põhjendatud,” lausus Puur.
Ta märkis ka, et lastetoetuste ajakohastamine kipub poliitikutel vahel pikaks ajaks meelest ära minema. Enne 2017. aastat püsisid lastetoetuse määrad muutumatuna pikki aastaid, kuigi elukallidus samal ajal pidevalt tõusis. Seega on praeguse eelnõu oluline argument samuti toetuste ajakohastamine.
Statistikaameti andmetel elab Eestis 257 044 last. Absoluutses vaesuses elab 2020. aasta seisuga 2,7 protsenti ja suhtelises vaesuses 15,5 protsenti lastest.
2020. aastal langes nii suhtelise kui ka absoluutse vaesuse määr vähemalt kolme lapsega paaride seas, aga suhtelises vaesuses elavate üksikvanemate arv kasvas kümnendiku võrra.
Toimetaja: Karin Koppel
Allikas. Err.ee
