Nii tihti ootame me seda “täiuslikku” hetke, mil meil on millegi tegemiseks piisavalt teadmisi, kogemusi, raha; seda täiuslikku hetke mil meil on olemas see mida oleme kujutlenud, et meil võiks olla.
Ootame seda täiuslikku hetke, mil me lõpuks ometi võime olla õnnelikud. Kuid see takistab meil olemast õnnelik, kohal praeguses hetkes, elu kogemast sellisena nagu see on- juba täiuslikuna, sest ka see, mida meile veel antud pole- on põhjusega, et meile saaks osaks vaid parim. Elu hoiab sind alati, tea seda. Elu hoiab sind ka selle eest, mis on silmale nähtamatu, mida sa ise ei näe.
Elu armastab sind ka siis kui sa ise veel pole õppinud ennast armastama. Kui sulle praeguses hetkes tõesti miski ei meeldi või sa pole rahul siis proovi ikkagi teha see hetk täiuslikuks, muutes oma suhtumist millessegi, muuda oma vaatenurka, pisiasju. Too ennast praegusesse hetke, et märgata ja tunnustada neid asju, mis su elus on hästi.
Elu on täiuslik, sina oled täiuslik, praegune hetk on täiuslik- võta see vastu.
