Mõnikord räägivad inimesed halvasti asjadest, millest nad tegelikult aru ei saa. Nad kommenteerivad elusid, mida nad pole kunagi elanud, kritiseerivad valikuid, mida nad ise pole pidanud tegema, ja mõistavad hukka tundeid, mille raskust nad oma hinges kunagi kandnud ei ole. Neil on arvamus kellegi valu kohta, ilma et nad teaksid selle valu lugu. Neil on hinnang kellegi vaikimise kohta, teadmata, mitu tormi selle vaikimise taga peidus on.
On kummaline, kui kiiresti võib inimene luua enda peas tõe millestki, mida ta teab vaid pealiskaudselt. Üks kuuldud lause, üks nähtud hetk, üks ekslik mulje – ja sellest piisab, et ehitada terve arvamus. Kuid elu ei koosne üksikutest hetkedest. Inimese lugu ei mahu ühte pilti, ühte päeva ega ühte eksimusse. Iga inimene on terve maailm, täis nähtamatuid lahinguid, kaotusi, unistusi, pettumusi ja lootusi.
Sageli sünnivad karmid sõnad teadmatusest. Inimesed kardavad seda, mida nad ei tunne. Võõras tundub ohtlik, erinev tundub vale ja arusaamatu tundub lihtsam hukka mõista kui püüda mõista. Teadmatus loob eelarvamusi ja eelarvamused sünnitavad julmust. Mõnikord peidab inimene oma ebakindlust kõige valjema arvamuse taha. Ta räägib halvasti, sest see annab talle hetkeks tunde, et ta ise on kõrgemal. Ta naerab teiste haavade üle, sest ei julge enda omadele otsa vaadata.
Aga tõeline tarkus ei ela lärmis. Tarkus ei karju kommentaarides ega otsi võimalust teisi maha teha. Tark inimene kuulab rohkem, kui räägib. Ta küsib enne, kui järeldab. Ta mõistab, et igal inimesel on põhjus, miks ta on selline nagu ta on. Ta teab, et mõni inimene on pidanud liiga vara tugevaks saama. Mõni on pidanud õppima naeratama läbi pisarate. Mõni on õppinud vaikima, sest iga kord, kui ta rääkis, ei kuulatud teda niikuinii.
On valusid, mida ei näe silmaga. On võitlusi, mis toimuvad suletud uste taga. On öid, mida inimene veedab iseenda mõtetega sõdides, ja hommikuid, kus ta paneb näole naeratuse ainult selleks, et maailm ei küsiks küsimusi. Aga maailm näeb vaid naeratust ja arvab, et kõik on korras. Või näeb vaikust ja arvab, et inimene on ülbe. Või näeb pisarat ja nimetab seda nõrkuseks. Nii sünnivad valed hinnangud.
Kõige valusam on see, et tihti tuleb kriitika neilt, kes ise teavad, mis tunne on olla valesti mõistetud. Inimene unustab kiiresti omaenda haavad, kui tal avaneb võimalus näidata sõrmega kellegi teise omadele. Selle asemel, et ulatada käsi, visatakse sõnu. Selle asemel, et toetada, lükatakse veel sügavamale. Ja ometi võiks maailm olla palju kergem paik, kui inimesed valiksid rohkem mõistmist kui hukkamõistu.
Mitte kõik ei pea sind mõistma. Mitte kõik ei näe sinu südamesse. Mitte kõik ei tea, kui palju jõudu on sul kulunud selleks, et lihtsalt püsti püsida. Ja see ongi okei. Sest inimeste sõnad peegeldavad tihti rohkem neid endid kui sind. Nende kriitika räägib nende piiratud vaatenurgast. Nende karmus räägib nende sisemisest rahutusest. Nende hinnangud räägivad nende võimetusest näha kaugemale omaenda maailmast.
Seepärast õpi eristama, milliseid sõnu enda sisse lasta. Kõik arvamused ei ole tõde. Kõik kommentaarid ei vääri sinu rahu rikkumist. Kõik inimesed ei ole võimelised sind mõistma, sest nad näevad elu ainult läbi oma kogemuste. Ja kui sinu tee on olnud teistsugune, jäädki mõnele arusaamatuks.
Mõnikord on suurim tugevus vaikida. Mitte sellepärast, et sul poleks midagi öelda, vaid sellepärast, et sa ei pea ennast selgitama neile, kes on otsustanud mitte mõista. Mõnikord on kõige valjem vastus rahu. Kõige tugevam kättemaks on õnn. Kõige suurem võit on jääda pehmeks maailmas, mis on muutunud karmiks.
Ära lase võõrastel sõnadel muuta oma südant kibedaks. Ära lase valedel hinnangutel panna end kahtlema oma väärtuses. Sina tead oma teekonda. Sina tead oma öid, oma pisaraid, oma palveid ja oma võitlusi. Sina tead, kui palju kordi oled pidanud ennast uuesti kokku koguma. Ja sellest teadmisest piisab.
Sest lõpuks ei määra sind nende arvamus, kes nägid vaid üht peatükki sinu elust ja arvasid, et tunnevad tervet lugu. Sind määrab sinu süda, sinu tugevus ja sinu võime jääda heaks ka siis, kui maailm sind ei mõista.
Ja võib-olla ongi elu üks suurimaid tarkusi see: mitte kulutada oma hinge neile, kes kuulavad vaid selleks, et vastata, vaid hoida oma rahu nende jaoks, kes kuulavad selleks, et mõista.
FB: JanarKeel
