Venemaa on pannud juba käpa peale suuremale osale Ukraina maavaradest, mis asuvad riigi idaosas ja mida hinnatakse kokku mitmekümnele triljonile dollarile.
Venemaa on võtmas Ukrainalt selle riigi majanduse alustalad – maavarad. Tegemist on maavarade poolest üha rikkaima piirkonnaga Euroopas, vahendab Washington Post.
Pärast kuut kuud võitlust on Venemaa juba saavutanud kontrolli suurema osa Ukraina maavarade üle. Ukrainas on ühed maailma suurimad titaani, raua, liitiumi ja söe varud. Kõik koos on nende väärtus kümned triljonid dollarid.
Lõviosa nendest varudest, mis on aastakümneid aidanud üleval pidada Ukraina rasketööstust, asuvad riigi idaosas, kus Vene väed on kõige kaugemale edenenud. See annab Venemaale kontrolli väärtuslike maavarade üle, mida kasutatakse nii lennunduses kui mobiiltelefonide tootmiseks.
Ukraina on kaotamas veelgi enamat – nii gaasi- kui naftavarusid, samuti väärismetalle, mis seavad Euroopa üha enam sõltuvusse Venemaast ja Hiinast.
Kiievis tegutseva mõttekoja GMK juht Stanislav Zinchenko ütles, et kõige hullema stsenaariumi puhul saab Ukrainast sarnane riik nagu Balti riigid, mis ei suuda oma tööstust ülal pidada. See ongi Venemaa eesmärk – Ukrainat nõrgestada.
Ukrainat teatakse rohkem kui põllumajandusmaad, aga vähem teatakse, et seal leidub 117 väärismetalli ja mineraali 120-st enim kasutatavast. Ukraina on asunud nende asukohti varjama. Vene kontrolli all arvatakse olevat 12,4 triljoni dollari väärtuses Ukraina maavarasid.
Lisaks 63 protsendile Ukraina söemaardlatest on Moskva võtnud oma kontrolli alla 11 protsenti naftamaardlatest, 20 protsenti maagaasimaardlatest, 42 protsenti metallidest ning 33 protsenti haruldaste muldmetallide ja muude kriitiliste mineraalide, sealhulgas liitiumi maardlatest.
Mõnele neist maardlatest on raske ligi pääseda või nende väärtuse hindamiseks on vaja uurimist. Mõned neist saadi kätte kas Moskva 2014. aasta Krimmi annekteerimisel või Ukraina valitsuse kaheksa-aastase sõja ajal Venemaa poolt toetatud separatistidega riigi idaosas.
Alates sissetungi algusest veebruaris on Kreml aga oma valdusi pidevalt laiendanud. Kontrolli alla on võetud 41 söevälja, 27 maagaasi leiukohta, 14 propaani leiukohta, üheksa naftamaardlat, kuus rauamaagi leiukohta, kaks titaanimaagi leiukohta, kaks tsirkooniumimaagi leiukohta, üks strontsiumi leiukoht, üks liitiumi leiukoht, üks uraani leiukoht, üks kullamaardla ja märkimisväärne lubjakivikarjäär, mida varem kasutati Ukraina terase tootmiseks.
Ukraina geoloogiakeskuse peadirektor Roman Opimakh ütles, et valitsus hindab endiselt sõja mõju maavaradele. Kuid arvestades seda, kui suur osa Ukraina toorainest asub idas ja lõunas, pakkus ta, et kaotatud varude väärtus ületab sõltumatus analüüsis arvutatud kogusummat.
Suurim oht on sõjal aga Ukraina tulevikule. 2014. aasta Venemaa sissetungi ajal, mille käigus Ukraina kaotas ligikaudu 7 protsenti oma territooriumist, peletati eemale Lääne kriitilised investeeringud energeetika- ja kaevandussektorisse. Praegusel sõjal on olnud sama mõju.
Näiteks Poola-Ukraina investeerimisettevõte Millstone & Co sõlmis 2021. aastal Austraalia kaevandusettevõttega lepingu kahe liitiumi leiukoha aktiivseks uurimiseks. Kui sõda algas, külmutasid ettevõtted need plaanid, ütles Millstone’i juhtivpartner Mõkhailo Žernov.
Üks leiukoht – praegu põllumaaga kaetud maardla – on nüüd rindejoonele nii lähedal, et Žernov pole kindel, kas see on Ukraina või Venemaa kontrolli all. Esialgsed plaanid rajada sinna liitiumakude tehas on samuti edasi lükatud.
Majandusliku hoobi Ukrainale on muutnud palju hullemaks Ukraina peamiste sadamate hõivamine Venemaa poolt ja Musta mere laiaulatuslik blokaad. Mõned analüütikud peavad kaotatud meretransiiditeid olulisemaks kui kadunud maavarasid – eriti kivisütt, hoolimata selle praegusest väärtusest –, kuna teised riigid lähevad üle rohelisemale energiale.
„Toorained nagu kivisüsi ei ole tulevik, need on minevik,” ütles Ukraina teemat uurinud majandusteadlane Anders Aslund. „Pigem on küsimus selles, kas Ukraina kaotab oma sadamad, mida nad minu arvates ei kaota. Kui neil neid sadamaid enam pole, on neil vaja ehitada täiesti uus infrastruktuur ekspordiks.”
Kivisüsi on Venemaa kontrolli all olevate Ukraina piirkondade maardlatest ülekaalukalt kõige rikkalikum. Seal paikneva ligikaudu 30 miljardi tonni kivisöe hinnanguline äriväärtus on 11,9 triljonit dollarit. Söel on sümboolne väärtus ka energiaallikana, kuna piirkondlikud metropolid Donetsk ja Luhansk on rajatud söekaevurite ja terasetööliste toel.
Tooraine kadumise ja kahjustatud, hävinud või ära võetud infrastruktuuri mürgisel kombinatsioonil on suur mõju sellisele põhitööstusele nagu teras, mis kuni sõja alguseni elatas 4 miljonit ukrainlast. Mariupoli piiramisel hävis või võeti üle kaks suurt tehast. Teised tehased on tootmist vähendanud ja seisavad silmitsi raskustega.
Koos söekaevandustega hõivas Venemaa hiljuti märkimisväärse lubjakivimaardla, mida kasutatakse terase tootmiseks. Selle mõju on praegu vähene, sest Ukraina terasetootmine on sõja tõttu langenud nii palju – 60 protsenti kuni 70 protsenti –, et tehased on suutnud leppida läänepoolsete madalama kvaliteediga lubjakivimaardlatega. Kuid Ukraina terase- ja kaevandushiiglase Metinvesti tegevjuht Juri Rõženkov hoiatas, et varasemale tasemele tõusmine tähendab, et „peame seda importima”.
Ukraina hiljutine katse energiavõrku moderniseerida on sõja tõttu peatatud. Peaaegu pooled taastuvenergia rajatistest – sealhulgas 89 protsenti tuuleparkidest – asuvad okupeeritud territooriumil või konfliktipiirkondades. Rohkem kui pooled tuuleparkidest on suletud.
Mis tahes ülesehitamine suuremahuliste välisinvesteeringutega eeldab tõenäoliselt ka lahingute lõppu – erinevalt järjekordsest pikaleveninud, kuid piiratud konfliktist Venemaaga, nagu nähti 2014. aastal.
„Ukraina pole mitte ainult kaotanud suure osa oma territooriumist ja ressurssidest, vaid on pidevalt haavatav Venemaa järjekordse pealetungi tõttu,” ütles Washingtonis asuva Petersoni Rahvusvahelise Majanduse Instituudi teadur Jacob Kirkegaard. „Mitte ükski täie mõistuse juures eraettevõte ei investeeriks Ukrainasse, kui sellest peaks saama külmutatud konflikt.”
Eestinne.fi
