Oluline oli jõuluaja algus Toomapäeval 21. detsembril. Selleks päevaks pidid olema kõik aasta toimetused tehtud, võlad makstud ja lubadused täidetud. Paadid viidi varju alla ja naiste vokid peideti ära, et enam tööd teha ei saaks. Kõige suurema keelu all olidki kõik tööd, ms ringikäimisega seotud. Sinna hulka kuulusid ketramine, jahvatamine, vankriga sõitmine jne. Saaniga võis sõita, sest saan ega regi ei käi ringi. Paatidele viidi aga lähkriga jõuluõlut ja valati neile peale, et ka neil raske tööaasta järel jõulud oleksid.
Enne pärisjõulude pidamist tehti majapidamises tõeline suurpuhastus, see oli ainuke kord aastas, kui isegi sauna kerisekivid puhtaks pesti. Lauad küüriti üle ja magamiskottidesse pandi värsked heinad – maja pidi jõuluks täiesti korras olema. Kõnekäänd ütles, et toomapäeval aetaks Must Toomas välja. Seda vennikest on nimetatud mitut moodi, ka Tahma-Toomas või Nõgi-Toomas. Toomapäeva hüüti aga nõgikukepäevaks või tahmapäevaks. Kõik suurem praht, mis koristamise käigus kokku korjati, nimetati Mustaks Toomaks ning maeti maha. Kardeti, et kui korralikult ei mata, siis poeb Must Toomas tagasi. Kaltsudest tehtud Tahma-Toomast viidi ka salaja teise pere ukse taha. Kes selle sealt leidis, pidi selle kiiresti edasi toimetama, sest kelle ukse taha Toomas lõpuks ööseks jäi, seal majas valitses terve järgmine aasta mustus ja kogu küla näitas näpuga.
Toomapäevast kuni jõululaupäeva hommikuni toimus usin pühadeks valmistumine. Kõik tööd, mis polnud jõuludega seotud, olid keelatud. Jõululaupäeval oli aga oluline õlgede tuppa toomine. Tooja küsis ukse tagant, kas jõulud vastu võetakse. Lõuna-Eestis tehti seda lauldes:
Jõnkadi, jõnkadi jõulud tulevad,
jõulud tulevad, mured lähevad;
kas on luba jõulul tulla?
Seepeale vastasid toasolijad: tule ise ja too jõulud kaasa! Tavaliselt olid õled põrandal kuni kolmanda jõulupühani, mõnel pool ka vana-aasta õhtuni. Jõuluõhtul ei tohtinud õlgi sassi ajada, seevastu vana-aasta õhtul oli luba seal mürada ja möllata. Õlgedel magamine hoidis ära seljavalu.
Jõulude alguses oli tähtsal kohal ka saunaskäik. Sauna võeti leib ja õlu kaasa ja seal söödi ning joodi. Ülejäänud õlu visati kerisele, et järgmisel aastal oleks hea viljasaak. Arvati, et valgeks peavad olema kõik pereliikmed saunas käinud ja puhtad riided selga pannud. Usuti, et jõuluõhtul on pimedas kõik ilm vaime täis ja inimesel ei olnud seal enam turvaline liikuda. Viimase vihtleja äratuleku järel visati kerisele leili ja vaadati, kas veel pesuvett järel on, sest inimeste äramineku järel usuti vaime ja esivanemate hingi vihtlema tulevat.
Pärast seda kui jõuluõhtul oli pimedaks läinud, saabus aeg, kus kõik taeva- ja põrguväravad olid lahti. See polnud mitte ainult inimeste püha, vaid oli ka kõigi ebamaiste vaimude ja vägede jaoks. Inimene pidi kõige selle keskel ennast päris abituna tundma ja ta püüdis ennast hoida kuidas oskas. Kõige kindlamaks kurja vaimu vastu on läbi aegade peetud risti, mille algne tähendus pärineb paganlikust Päikese sümbolist. Enne jõule tehti riste igale poole, kust kurjad vaimud võisid sisse pugeda: ustele, akendele, väravale ja kaevule.
Järgneval jõuluajal andis jõuluõhtu hardus maad naljale ja mängule. Sulastel ja tüdrukutel oli vaba päev, noored sõitsid võidu saanidega. Kõrtsis tegi peremees välja sulastele ja perenaine tüdrukutele. Tuli jõudu koguda ka järgmiseks suureks sündmuseks ehk vana-aasta ärasaatmiseks. Kui jõulukombeid võeti tõsiselt ja usuti nõidusesse ning oluline oli rahu ja vaikus, siis vana-aastaõhtul oldi palju mängulisemad.
Piret Õunapuu, Eesti Rahva Muuseumi teadur-kuraator
Foto: Jõulude tähistamine ajavahemikus 1930-1935 (autor: Hans Voolmann), ERM Fk 2957:86
