Reedel, 22. septembril, möödub 79 aastat päevast, mil algas meie vastupanu 1991. aastani kestnud Nõukogude okupatsioonile. Vastupanuvõitluse päeval tähistame igaühe panust võitluses okupatsioonivõimu vastu ning vaba ja iseseisva Eesti eest. Kell 10 toimus mälestustseremoonia Otto Tiefi haual Metsakalmistul. Kõneles riigisekretär Taimar Peterkop ning asetati mälestuskimbud nii Tiefi hauale kui tema valitsuse liikmete mälestuskivi juurde.
Avaldame siinkohal riigisekretär Taimar Peterkopi kõne Metsakalmistul.
Austatud tähtpäevalised, Eesti vaimsuse ja iseseisvuse hoidjad!
Meeldejäävat ja tegusat vastupanuvõitluse päeva!
Igal aastal 22. septembril siia, Otto Tiefi kalmule mälestuspuhule kogunemine on ilus žest kõigi nende inimeste tunnustamiseks, kes kaitsesid vastupanu väga erinevates vormides iseseisva ja vaba Eesti ideaali ja seda kuni lõpuni. Lõpuni siis nii surma kui ka Eesti okupeerimise lõppemise tähenduses.
Nagu teame, Eesti siseriiklik korraldus, iseäranis demokraatia, oli väga habras enne II ilmasõda ning maailmasõja jõhkrad ja miljonitele kannatusi põhjustanud heitlused räsisid meie riiki ja inimesi halastamatult. Eesti riik okupeeriti Nõukogude Liidu, selle sama, täna Ukraina vastu agressioonisõda pidava Venemaa eellase poolt 17. juunil 1940. Sellele eelnes meie põhiseadusliku valitsuse prof. Jüri Uluotsaga eesotsas mahavõtmine ja järgnes Vares-Barbaruse marionettvalitsuse ametisse panemine, Eesti seadusandliku organi ehk parlamendi libavalimised ning Eesti riikliku struktuuri, sh kaitsejõudude tasalülitamine, meie rahvajuhtide ja eestkõnelejate arreteerimine.
Küsime, kas okupeerimine kulges siis vastupanuta? Õnneks EI, ja seda nii meie moraalse, rahva kui riigikorra vaates – astuti vastu! Olgu selleks näiteks siis Raua tänaval peetud lahing sidepataljonlaste poolt, riigipitsati peitmine Kadrioru administratiivhoone pööningule riigiteenistujate poolt, meie diplomaatide allumatus naasta okupeeritud kodumaale või meie poliitilise eliidi püüe sassi lüüa okupatsioonivõimu parlamendi libavalimised. Kõik need ja paljud teisedki avalikud või vähemavalikud ja samuti salajased sammud astuti iseseisva Eesti eest, vastupanuna okupandile.
Kuid sellest vastupanust jäi väheks. Vähemalt esialgu. Süstemaatilise ja energilise järjekindlusega asus okupatsioonivõim hävitama vaba Eesti eest võitlejaid: esmajärjekorras siis riigijuhte ja -ametnikke, kaitseväelasi, poliitilisi liidreid, omavalitsustegelasi, korrakaitsjad, haritlasi, ajakirjanikke, ettevõtjaid jt. Siia vastupanuvõitlejate gruppi kuuluvad ka Jüri Uluots, Otto Tief ja tema valitsuse liikmed.
18. septembril 1944, päev pärast Saksa sõjavägede tagasitõmbamise algust, nimetas viimase sõjaeelse valitsuse peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots ametisse Eesti Vabariigi uue valitsuse. Otto Tiefi juhitud valitsus käis koos 19. – 21. september 1944 tänases Eesti Panga majas. 22. septembril 1944 okupeerisid Punaarmee üksused Tallinna, sinimustvalge Eesti lipp Pika Hermanni tornis langetati ja asemele heisati okupatsiooni punalipp. Algas vastupanuvõitlus.
Eesti rahva vastupanu okupatsioonivõimudele väljendus loomulikult relvastatud võitluses metsavendade, soomepoiste ja eruadmiral Pitka organiseeritud üksuste poolt, kuid see väljendus ka koolinoorte organiseeritud põrandaaluses tegevuses kuni dissidentide ehk teisitimõtlejate tegevuseni välja. Jüri Kukk, Enn Tarto, Mart Niklus, Lagle Parek ja teiste dissidendid – nende ennastsalgav ja vapper tegevus okupatsioonivõimule vastu astumisel on kangelastegu.
Kooliõpilased heiskasid vastupanuvõitluse päeval Eesti lipu Pika Hermanni torni. Pildid
Totalitaarsete režiimide vahelises sõjas liikus rinne kaks korda üle Eestimaa, siinsete inimeste vastu suunatud terror ja häving sundisid inimesi kodust lahkuma. Enam kui 80 000 Eesti inimest põgenes Läände. 12. jaanuaril 1953 nimetas peaminister presidendi ülesannetes August Rei ametisse Johannes Sikkari juhitava valitsuse. See oli esimene eksiil- ehk pagulasvalitsus viiest, mis koos diplomaatidega kandis vabas maailmas 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi järjepidevust ning nõudis järjekindlalt Eesti okupeerimise mittetunnustamist lääneriikide poolt. Sõjapagulased kui ka pagulasvalitsuse moodustamine on osa vastupanuvõitlusest.
Oluline on rõhutada, et Eesti ei alistunud kunagi ja vastupanu erinevates vormides kestis Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni 1991. aastal.
Mida võtta tänasesse, aga ka homsesse päeva kaasa? Loomulikult tänutunne ja imetlus kõigi nende ees, kes on vastupanuvõitlejad. Aga lisaks sellele? Kas oskame täna oma riigiasju paremini ajada kui 1940? Kas meil on võtta kaasa ajaloost mõni õppetund? Jah ja jah: ma tean väita, et Eesti kui riik on paremini valmis kui kunagi varem oma iseseisvuse eest seisma ja tean ka, et oleme juba mitmeid õppetunde ajaloost õppida, olgu siin märksõnadeks demokraatia, läänelikud ühisväärtused, rahvusvaheline ja regionaalne koostöö, kodanikuühiskond ja mitmekesisus.
Tuues oma mõtted vastupanust tänasesse päeva, kangastub silme ees sõda Ukrainas ja sealne okupatsioon. Saame kinnitada oma kogemusest, et väga oluline on võidelda oma riigi ja väärtuste eest igal tasandil – nii riigi, kodanikkonna kui üksikisiku tasandil. Kahjuks tähendab see ka kalleid ohvreid. Kuid kui vastupanu okupatsioonivõimule kestab, on põhjus ja kohustus teistel demokraatlikel riikidel mitte tunnistada okupatsiooni; ja lasub kohustus aidata hädasolijat. Ja sellepärast me peame aitama Ukraina võidule!
Otto Tiefi ja teiste vastupanuvõitlejate mälestus nõuab meilt oma riigi hoidmist, seesama mälestus sunnib meid ka igapäevaselt end ületama ning muutma maailma tervikuna paremaks paigaks tulevastele põlvedele!
