2022. aasta kevadel läbiviidud Eurobaromeetri uuringu tulemustest torkab silma, et Eesti inimesed tunnevad võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikide elanikega toiduohutuse teemadest enim muret toidus või joogis sisalduvate lisaainete ehk E-ainete pärast. Kui Euroopa Liidus keskmiselt teevad lisaained muret 36% vastanutele, siis Eestis koguni 58% vastanutele (1). Toidu lisaainete olemust, nende kasutamist ja turule jõudmise protsessi selgitab Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna peaspetsialist Marit Priinits.
Mis on lisaained?
Toidu lisaained on ained, mida lisatakse tootmisel toidule (sh joogile) teatud kindla mõju saavutamiseks, näiteks säilimisaja pikendamiseks, värvi andmiseks, magustamiseks, maitse tugevdamiseks, toidu viskoossuse suurendamiseks jne. Toidu säilitamiseks on teatud toiduaineid kasutatud juba sajandeid, näiteks äädikhapet marineerimiseks, suhkrut maiustuste või soola liha ja kala säilitamiseks. Ka oma kodus kasutame me tihti aineid, mis liigituvad lisaainete alla, näiteks kergitusaine naatriumkarbonaat ehk sooda, säilitusaine äädikhape, magusaine stevioolglükosiidid ehk stevia jne.
Lisaaineid võib päritolu alusel jaotada looduslikeks ja sünteetilisteks. Looduslikud lisaained on näiteks puuviljadest pektiinid (E 440), vetikatest agar (E 406), glaseeraine meevaha (E 901). Osa sünteetilistest lisaainetest on loodusidentsed ehk neid esineb ka looduslikult toidus, näiteks säilitusained askorbiinhape (E 300) ja sidrunhape (E 330), toiduvärvid karoteenid (E 160a) ja antotsüaniinid (E 163). Sõltumata lisaaine päritolust on tegemist ikkagi ainega, mida lisatakse toidule kindlal eesmärgil ning lubatud tingimustel.
Peamiselt on erinevad lisaained välja töötatud selleks, et tööstustes toodetud toit püsiks tarbimiseks ettenähtud aja jooksul tervisele ohutu ning säilitaks oma maitse- ja lõhnaomadused. Kodus valmistatud toit tarbitakse üldjuhul vahetult peale valmimist, kuid tööstuslikult toodetud toitu peab enne poodidesse jõudmist ladustama ja transportima ning ka poeletilt ei pruugita seda kohe ära osta. Samas mitte kõik tööstuslikult toodetud toidud ei sisalda lisaaineid. Nende kasutamise vajadus sõltub tootmisprotsessist, koostisosadest, lõpptoote soovitud välimusest, vajadusest kaitsta tarbijaid kahjulike bakterite võimaliku vohamise vastu, pakenditüübist jne (2).
Tihti aetakse toidu lisaained segamini toidulisanditega. Viimased on aga hoopis erinevate toitainete (nt mineraalained, vitamiinid, aminohapped jne) kontsentreeritud allikaks, mida vajadusel tarbitakse tavatoidu täiendamiseks (nt talvisel ajal D vitamiini).
Lisaainete kasutamine on Euroopa Liidus rangelt reguleeritud
Toidu lisaainete valdkonda reguleeritakse Euroopa Liidu üleselt, mitte liikmesriikide tasandil. Euroopa Liidus tohib toidu tootmisel kasutada ainult neid lisaaineid, mis on liikmesriikide ja Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud ning mille Euroopa Komisjon on kandnud liidu lisaainete loetellu ehk mis on turule lubatud. Euroopa Liidus lubatud lisaainete loetelu on lühem võrreldes teistes maailma regioonides lubatust. Näiteks ei ole meil lubatud kasutada toiduvärvi manaskorubiin (INS[1] 130), säilitusainet kaltsiumsorbaat (INS 203), maitsetugevdajat maltool (INS 636) ja veel mõndagi muud lisaainet (3). Euroopa Liidus antakse luba vaid sellistele lisaainetele, mis olemasolevate teadusandmete kohaselt ei ohusta kavandatud kasutuskoguses tarbijate tervist, mille tehnoloogilist mõju toidule ei ole võimalik muul viisil saavutada või mille kasutamine on tarbijale kasulik. Samas ei tohi lisaainete kasutamine tarbijaid eksitada, näiteks on olnud pettusjuhtumeid, kus sulatatud tuunikalale on lisatud suures koguses antioksüdante, et tekiks mulje, justkui oleks see värske toode.
Kui lisaaine on liidu lisaainete loetelus, siis võib seda kasutada ainult konkreetsetes toidugruppides ning kogustes. Kasutamise tingimused on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) 1333/2008. Ka kolmandatest riikidest (nt Hiina, Ameerika Ühendriigid) imporditud toitude lisaainete sisaldus peab vastama Euroopa Liidus kehtestatud nõuetele. Samuti on Euroopa Komisjoni määrusega (EL) 231/2012 sätestatud lisaainete puhtusekriteeriumid, millele toidus kasutada lubatud lisaained peavad vastama (nt saasteainete maksimaalsed sisaldused).
Mida rohkem on toit töödeldud, seda tõenäolisemalt see sisaldab lisaaineid. Näiteks õunamahl reeglina lisaaineid ei sisalda, samas kui karastusjoogile võidakse lisada happesuse regulaatoreid, toiduvärve, magusaineid ja/või säilitusaineid. Tuleb märkida, et teatud toitud ei või üldse lisaaineid sisaldada. Näiteks töötlemata toit ehk toit, mille algne olek ei ole oluliselt muutunud (nt riivitud peet, jahutatud broileririnnafilee, kaerahelbed jne), mesi, maitsestamata pastöriseeritud piim ja koor, kohv, suhkrud, imiku- ja väikelapsetoidud jne.
Lisaainete ohutuse hindamine
Enne uue lisaaine kasutuselevõttu või ka juba lubatud lisaaine kasutusala laiendamist, hindab Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) selle ohutust inimeste tervisele. Hindamisel analüüsib EFSA muu hulgas lisaaine tootmisprotsessi, stabiilsust ja reaktsiooni toidus, mürgiseid elemente, tervisemõjusid inimorganismile ja ka päevaseid tarbimiskoguseid. Seda hinnatakse erinevate vanusegruppide lõikes alates imikutest kuni eakateni.
