Tervis

Kasulik kodujuust

Kodujuust – kas juust või kohupiim?

Kodujuustu puhul tekib küsimus, kas ta on rohkem juust või kohupiim. Kuigi tema välimus meenutab rohkem kohupiima, on tootmismenetluse põhjal siiski tegemist rohkem juustuga.

 

Kodujuustu põhitoitained

Kõik kodujuustud on pehmed ja suhteliselt veerikkad, nende niiskusprotsent küünib ligi 80%-ni. Ülejäänud viiendik on kuivaine. Nii võib toote pikemaajalisel seismisel kilekotis või topsis isegi osa vedelikku veekihina välja nõrguda.

Samas pole kodujuustu veerikkus jäävalt püsiv, sest pikemaajalisel säilitamisel lahtises pakendis kuivab pindmine kiht kiiresti. Sellega kaasneb ka kõnealuse toiduaine struktuuri, värvuse ja maitseomaduste osaline muutus.

Kodujuustu esimene makrotoitainete rühm on rasvad. Kodujuustude mitmekesistamine algaski erineva rasvasusega toodetest, kusjuures tarbijal võimaldati valida minimaalse, keskmise rasvasuse ja rasvase tootevariandi vahel. Pole saladus, et tavaelus muudetakse kodujuust kodutingimustes sageli veelgi rasvasemaks, lisades sellele enne söömist rohkelt hapukoort.

Nüüdisajal on müügil nn rasvatu kodujuust (sisaldab siiski kuni 0,1% rasva) ja klassikaline, 4%-lise rasvasusega toode. Kodujuustu kõige rasvarikkama toote rasvasisaldus küünib 6%-ni. Paraku on väherasvane kodujuust maitsmismeelele suhteliselt tuim ja tundub ka kuivavõitu, sest toidurasv annab igale toidule harjumuspärase pehmuse ja iseloomuliku maitse.

Inimene on siiski leidlik ja nii segatakse kodutingimustes rasvatut kodujuustu selle suupärasemaks muutmiseks isegi mineraalveega. Igasugused muud lisandid kipuvad kodujuustude üldist rasvasisaldust tõstma, kuid rasvaosa kasv pole siiski eriti suur.




Kodujuustu teine makrotoitainete rühm on süsivesikud. Toote valmistamisel läheb suurem osa piimasuhkrust vadaku koostisse, teatud osa kulub aga juuretise mikroobide toiduks. Järelikult on lisanditeta kodujuust vähenenud piimasuhkru (laktoosi) sisaldusega toode, mida võib soovitada ka neile inimestele, kes rõõska piima laktoosi seedumatuse tõttu eriti tarbida ei saa.

Laktoosisisaldus lisanditeta kodujuustus jääb keskmiselt 2–3% piiridesse. Ka siin kehtib reegel, et lisandid suurendavad kodujuustude süsivesikute üldsisaldust ja mitmekesistavad ka nende koostist. Eriti suure panuse annab sellesse moos.

Kodujuustu kolmandaks makrotoitainete rühmaks on valgud. Kodujuustu kui toiduaine bioväärtust tõstab selle suhteline valgurikkus, mis ehedatel kodujuustudel jääb vahemikku 14–18%. Oluline on seegi, et piimavalgud on inimorganismile väga sobiva aminohappelise koostisega ja seeduvad kergesti.

Kodujuustu valmimisprotsess, kus nii juuretise bakterid, laap kui ka happeline keskkond on kodujuustu valke mõjutanud, muudab valgud veelgi hõlpsamini seeduvateks. Mis puutub lisanditega toodetesse, siis nende üldvalgusisaldus on naturaalse kodujuustuga võrreldes mõnevõrra väiksem.

Kehtib ka seos, et rasvasemas kodujuustus on valke vähem, lahjemas aga rohkem. Tasub silmas pidada fakti, et sajagrammine ports keskmise rasvasusega kodujuustu katab 18–25% päevasest toiduvalgu vajadusest ja seda just kõrgkvaliteetse toiduvalguga. Üldiselt võttes pole keskmise rasvasusega (4%) ja lisanditeta kodujuust just väga energiarikas toit – sajagrammine ports annab sööjale umbes 100 kilokalorit toiduenergiat.

Arvestama peab aga seda, et erinevad lisandid muudavad kindlasti toote kalorsust. Energeetiline väärtus lisandite arvel enamasti mõnevõrra suureneb, kuid on ka vastupidiseid näiteid. Kalorinäidu suurenemine- vähenemine jääb lisandite korral sajagrammisel portsul tavaliselt 20 kilokalori piiridesse.

Kaloritepelgus ongi põhjus, miks paljud tüsenemist kartvad inimesed valivad menüüsse rasvavaese kodujuustu. Kestval kasutamisel võib viimase puhul aga tekkida probleeme teatud mikrotoitainete omastamisega seedekulglast.




 

Kodujuustu mikrotoitained

Tavalise kodujuustu kiituseks rõhutatakse selle toote kaltsiumirikkust. Vale see pole, kuid peab siiski täpsustama, et vedelate piimatoodetega võrreldes on kodujuustus kaltsiumi oluliselt vähem, sest päris suur osa sellest väärtuslikust elemendist jääb väljanõrguvasse vadakusse.

Arvestatava kaltsiumiallikana on kodujuust siiski oluline, eriti juhul, kui seda süüakse sageli ja suurtes kogustes. Kodujuustus on ka soodne kaltsiumi ja fosfori suhe, mis soodustab nende omastamist seedekulglast. Kodujuustu mineraalsest koostisest rääkides ei tohi ära unustada ka tavalist keedusoola ehk naatriumkloriidi.

Tõsi, ega tootjad kodujuustule soola eriti lisagi, tavalises tootes langeb keedusoola arvele kõigest 0,8–1%, mõnevõrra rohkem võib keedusoola olla teatud lisanditega toodetes. Tervisele kasulikuks võtteks on kasutada kodujuustu maitsestamisel tavalise keedusoola asemel selliseid soolasid, kus on osa naatriumkloriidi asendatud kaaliumi- ja magneesiumisooladega.

Tasub teada sedagi, et naturaalsetele kodujuustudele konservante ehk säilitusaineid ei lisata. Viimasest tuleneb ka nende toodete lühem realiseerimisaeg ja nõue säilitada neid jahedas, temperatuuril 2–6 oC. Küll aga võivad konservante ja teisigi lisaaineid sisaldada kodujuustude erinevad lisandid. Seetõttu tasub alati uurida pakendile kirja pandud infot.

 

Lisandid annavad kodujuustule näo

Tänapäeval toimub tõeline tootearendusbuum ka kodujuustude hulgas, sest kõige lihtsam ongi ostja tähelepanu köita lisanditega. Sellistel toodetel on ka sööja seisukohalt hulk hüvesid.

Esiteks aja kokkuhoid. Suur hulk kodujuustu süüakse niikuinii salatis, järelikult võib selle asemel, et ise erinevaid koostisosi hankida, neid kokku segada ja oodata maitse ühtlustumist, lasta see töö ära teha tootjal.

Teiseks mitmekesistavad oskuslikult valitud ja kombineeritud lisandid kodujuustu biokeemilist koostist ja toiteväärtust.

Kolmandaks, mida rohkem on müügil eri lisanditega tooteid, seda suuremaks peaks kasvama ka kodujuustu sõprade-austajate ring.

Kõige rohkem lisandeid pärineb taimeriigist. Selles valikus on tooteid maitsetaimede (küüslauk, mädarõigas, sibul, till, petersell, sinep), tomati, kurgi, paprika ja isegi murakamoosiga. Taimne lisand teenib mitut eesmärki. Kodujuust mahendab maitsetaimede teravkibedat maitset, kuid lõpptootes säilivad kõik kasulikud taimsed koostisosad.




Oluline on seegi, et sellises kombineeritud toiduaines suurendavad mitmed taimsed lisandid kasulike mikrotoitainete sisaldust. Nii on taimelisandiga kodujuustudes rohkem kaaliumiühendeid, C-vitamiini, karotenoide, bioflavonoide ja fütontsiide. Kui taimset komponenti on kodujuustu lisatud ohtramalt, tõuseb ka toote kiudainetesisaldus. Ja veel – taimne lisand valges kodujuustus pakub sööjale ka silmailu.

Teise rühma moodustavad loomse päritoluga lisandid. Poelettidel on kodujuustu nii makra kui ka tuunikalaga. Nendest lisanditest pärinevad kalavalgud mitmekesistavad toote valkude ja rasvade biokoostist ning suurendavad ka vastavat toitainetesisaldust.

Kolmanda lisandite rühma esindajad kuuluvad seeneriiki. Levinud on näiteks šampinjonidega rikastatud kodujuust. Põhimõtteliselt saab valmistada ka hallitusjuustulisandiga kodujuustu. Tõsi, viimase variandi korral langeb põhirõhk lisandist ikkagi juustu, mitte hallitusseente arvele. Seenelisandi väärtuseks on kiudainete osakaalu ja seedimist ergutavate ekstraktiivainete suurendamine.

Neljas rühm on piimatooted. Et paljud inimesed lisavad ise kodujuustule kas piima, rõõska koort, jogurtit või hapukoort, siis kasutab vastavaid tootevariante ka tööstus, et parandada ja mitmekesistada toodete maitseomadusi. Hapu ja rõõsa koore lisamine tõstab toote üldkalorsust, rasvavaba piima ja maitsestamata jogurti juurdepanek aga hoopiski vähendab seda näitu. Viimasel juhul on märksõnaks üldise rasvasisalduse vähendamine.

Hoolikas pakendiuurija näeb, et lisandi hulk võib olla vägagi erinev ja sõltub juba otseselt lisandi olemusest. Nii saab teravaid maitseelamusi pakkuvaid maitsetaimi lisada oluliselt vähem kui makrat, tuunikala, juustu või moosi.

Hoopis omaette rühma moodustavad kodujuustu ja taimsete lisandite ühitamisel saadud salatitaolised tooted, mis kuuluvad nn gurmeesalatite hulka. Sellisel juhul pole enam tegu mitte niivõrd kodujuustu, vaid kodujuustul põhineva segasalatiga. Loomulikult tõstab lisaväärtus ka toote hinda, kuid mugavus ja kokkuhoitud aeg maksavad ka midagi.

Täiesti eraldi toode on kodujuust, millele on lisatud probiootilisi baktereid. See on nn funktsionaalne kodujuust, millel jäävad alles kõik tavalise kodujuustu head küljed, kuid kujuneb ka uus ja kasulik lisaväärtus. Nimelt rikastavad need bakterid sissesöödult soolestiku mikroobikooslust, toodavad mõningaid vitamiine ja toimivad seedekulglas ka mitmel muul inimorganismile kasulikul viisil.




 

Kodujuustu kasutamise võimalused

Kui aastaid tagasi söödi kodujuustu naturaalsel kujul või äärmisel juhul salatina kombinatsioonis maitserohelisega, siis tänapäeval on pilt oluliselt muutunud. Kodujuustu tarbitakse üha rohkem nii soolastes kui ka magusates, nii külmades kui ka kuumades roogades.

Kodujuustu kasutatakse edukalt salatites, vormiroogades, võileibade ja saiade kattematerjalis, pirukatäidistes, omlettides, soolastes kastmetes ja küpsetistes. Kodujuustu lisandit saab edukalt kombineerida kala, liha, muna, krevettide, pasta, juustu, köögiviljade ja seentega. Magusatest roogadest on nüüdisajal menukad kodujuustuga koogid, tordid, pannkoogid ja muud magustoidud.

Jaga
Back to top button