Emadepäev on minu jaoks aasta halvim päev. Ma ei ava terve päeva sotsiaalmeediat, sest ma ei talu kõiki neid armsaid postitusi emaduse olemusest. Ärge saage minust valesti aru, ma ei taha teiste emade rõõmu endale. Ma ei ole armukade ega kibestunud, ma olen lihtsalt lõputult kurb.
Kaotasin oma pere viis aastat tagasi. Minult võeti samal hetkel lapsed ja abikaasa ära. Olen veetnud viimased viis aastat keset seda kurbust. Pühad on kõige raskemad, sest siis tõstetakse esile seda, mida mul enam pole ja mis on minult ära võetud.
Olen proovinud erinevaid viise, kuidas pühadest üle elada. Olen proovinud neid veeta kellegi teise kodus, et ei peaks üksi olema, kuid olen märganud, et üksi on ikka parem. Neil päevil ei pääse ma kurbusest ka inimeste seas. Ja ma ei taha olla kurb õnnelike inimeste seltskonnas. See ei sobi ka neile.
Mul on üksi kergem leinata, kuigi neil pühadel tunnen end üksikuna kui muul ajal. Seetõttu pääsen ma olukorrast, hoides eemale kohtadest, kus õnnelikud inimesed kogunevad. Üks neist on sotsiaalmeedia platvormid. Minu üksindus oleks seal rõhutatud.
Viimati tähistasin emadepäeva viis aastat tagasi. Kunagi tegime terve päeva perena midagi koos. Eelmisel emadepäeval tegime koos süüa ja käisime kinos. Mäletan hetke, kui me kino fuajees valisime kottidesse lahtisi komme ja meil oli traditsioon, et enne filmi algust ei saa komme süüa.
Ju mul on need mälestused, aga just täna teeb mälestus rohkem haiget kui lohutab. Kindlasti on mõnel teisel päeval jälle vastupidi.
Olge ikka rahul sellega, mis teil on ja teistele emadele soovin head Emadepäeva.
