Alaseljavalu on Eesti inimestegi seas laialt levinud tervisemure, mis reeglina on mööduv ning tõsiseid haiguseid on selle taga peidus harva, tõdeb taastusarst doktor Eve Sooba.
Hiljaaegu valmis täiskasvanute mittespetsiifilise alaseljavalu ravijuhend ja patsiendijuhend, mis aitab tervishoiusüsteemis tegeleda alaseljavaludes inimesega ühetaoliselt ning vastavalt kaasaegsetele soovitustele.
Alaseljavaluga toimetulekuks hoia korras nii keha kui meel.
Millised on sagedasemad alaseljavalu põhjused?
Mittespetsiifilise alaseljavalu juhises me räägime valust, millel tihtipeale ühte kindlat põhjust polegi. Valu tekitajaks võivad olla erinevad keha koed alates lihastest, lülivaheketastest, lõpetades lülide vaheliste liigeste või sidemetega selja piirkonnas. Valu võib tekkida nii nende kudede talitluses (näiteks lihas on tugevalt pinges) kui ehituses (näiteks lülivaheketas on välja sopistunud). Ehk teisisõnu, ühe mittespetsiifilise alaseljavalu mõiste alla koonduvad mitme erineva põhjusega vaevused, mille hindamine ja ravikäsitlus on sarnased. Alaseljavalu all me mõistame valu alaseljas ja see võib kiirguda ka jalgadesse. Valu võib olla lühiajaline või muutuda krooniliseks. Ravijuhisele vastavalt liigitatakse valu ägedaks, kui see kestab kuni kuus nädalat, edasi alaägedaks ning krooniliseks nimetame valu, kui see on kestnud üle kolme kuu.
Valu võib olla alguses hirmutavalt tugev, siit ka inimeste hirm ohtlike haiguste ees. Enamasti me ei saa tekkiva valu tugevusest lähtuvalt selget infot selle põhjuste ja ulatuse kohta. Nimelt on ilmnenud paljude radioloogiliste uuringute põhjal, et alaseljavalu tugevus ei olnud vastavuses uuringutes leitud muutuste ulatusega. Seepärast annab ka ravijuhis arstidele tekkinud alaseljavalu korral soovituse esmalt mitte teha röntgenit ja teisi radioloogilisi uuringuid, kui ei jää kahtlust luumurrule või kiirelt operatsiooni vajavatele haigustele.
Alaseljavaluga inimeste puhul on leitud ka seda, et neile põhjuseid detailselt lahti seletades ja meditsiinitermineid kasutades võivad inimesed nimetustest kohkuda ning arvata, et need muutused seljas on väga ohtlikud. Seega soovitab ravijuhis arstidele, et nad põhjuseid lahti seletades ei keskendutaks muutustele, vaid pigem seletaksid lihtsas keeles üldisemalt asja olemust ning annaksid inimesele lahendusi vaevustest vabanemiseks.
Kõige olulisem on alguses inimest hoolikalt uurida ja kui arst kahtlustab tõsist haigust, siis ka uuringud ja ravi muutuvad. Muidu on röntgenülesvõte pigem nagu portreefoto, mis edasise ravi mõttes lisainfot ei anna ega ravitaktikat muuda.
Tugeva valu korral nõuavad inimesed uuringuid vähihirmu tõttu või kartuses, et midagi on seljas katki läinud, sest valu on tihti alguses liikumisvõimet piirav. Siin saame kindlasti inimesi rahustada, vähk ja teised ohtlikud haigused on seljahaiguste seas väga harvad, peamiseks põhjuseks on ikka see tavaline mittespetsiifiline alaseljavalu.
Mis on seljavalu puhul nii-öelda punased lipud?
Ohtlikke haigusi põhjustavat valu kannatavad väga vähesed inimesed ja perearsti roll ongi esmalt need operatsiooni, spetsiifilist ravi või koormuse piiramist nõudvad tõsised haigused ära tunda. Selliseid ohtlikele haigustele viitavaid haigustunnuseid nimetatakse punasteks lippudeks ja esimesel arstivisiidil tulebki enne tavalise alaseljavalu raviotsust need punased lipud välistada. Punaste lippude tüüpilisteks esindajateks on lülimurd, põletikuline liigeshaigus, kasvaja, selja bakteritest põhjustatud põletik jt. Diagnoosi aitavad täpsustada põhjalik küsitlemine ja vereanalüüsid. Arst uurib inimese varasemaid haigusi, näiteks ega patsiendil ei ole viiteid immuunsuse langusele teiste haiguste raviks mõeldud ravimite tõttu või ega tal pole luuhõrenemist. Põletikulisele seljahaigusele võib saada viiteid perekonnas esinevatest põletikulistest liigeshaigustest, sest sageli on need pärilikud. Põletikku ja infektsiooni reedavad aga muutused vereanalüüsides. Tõsist infektsiooni reedab ka palavik. Seljavalu iseloom, tema kestvus ja allumatus valuravile on samuti oluline. Näiteks luumurru ja infektsiooni puhul valu tugev ja püsib või süveneb ja inimene ei saa voodist tõusta ka kolme kuni viie päeva pärast vaatamata tugevale valu ravile. Bakteritest tingitud või kasvajavalu teevad inimese ka muus mõttes haigeks, lisaks valule pole inimesel söögiisu. Punaste lippude alla kuuluvad ka närvikahjustused, kus sool või kusepõis ei tööta normaalselt, häiritud on tundlikkus jalgade vahel nö ratsapükstena.
Punaste lippudega seotud haigused on siiski harvad, tavaline ehk mittespetsiifiline alaseljavalu võib olla aga alguses väga tugev, kuid on raviga mööduv ja healoomuline.
Alaseljavaluga toimetulekuks hoia korras nii keha kui meel.
Millest ja kelle juures algab alaseljavaluga patsiendi ravi?
Valu vastu võib ka ise abi otsida apteegist, kuid häiriva seljavalu korral tuleks ikkagi pöörduda perearstile. Perearst oskab inimest paremini käsitleda ja alaseljavaluga ei ole tavaliselt üldse vaja inimest suunata teiste spetsialistide juurde, ütleb ka valminud ravijuhis. Perearst uurib haiget põhjalikult, teeb vajadusel analüüsid ja annab esmased soovitused, vajadusel lisab raviskeemi valuvaigistid või muid ravimeid. Edasi jääb inimene perearsti jälgimisele, sest mittespetsiifiline seljavalu on sageli nädalatega iseparanev.
Tagasihoidlikuma seljavalu puhul võib vajadusel nõu küsida ka perearsti nõuandeliinilt, kui arst pole hetkel kättesaadav.
Valu püsimisel või pikemal kestusel tuleb perearstil inimene suunata kas otse füsioteraapiasse või siis juba taastusravile. Kui pärast seda jääb seljavaluga seoses on kahtlus põletikulisele seljahaigusele, siis planeerib perearst reumatoloogiga konsultatsiooni. Kui alaseljavalu on seotud radikuliidiga, püsib tugev valu või jala nõrkus ei taandu, siis konsulteerib perearst lülisamba kirurgi või neurokirurgiga operatsiooni vajaduse osas.
Kaasajal konsulteerib perearst spetsialistidega e-konsultatsiooni kaudu.
Mida teha siis, kui mittespetsiifiline alaseljavalu jääb püsima?
Suuremat muret arstidele valmistavad need inimesed, kellel on oht muutuda krooniliseks seljavalutajaks (kui valu kestab pidevalt üle kolme kuu) või nad juba põevadki kroonilist alaseljavalu. Siis on raskem tervistuda, inimene rohkem häiritud, kipub võitluses valuga alla andma ja jää ka tihti töölt eemale.
Ravijuhis soovitab arstidel sellise riskiga patsiendid kohe alguses välja selgitada, et neile paremini nõu anda, sest nemad peavad iseendaga rohkem tegelema. Ka tervishoiusüsteemis tuleb nendele mitmekülgsemalt läheneda. Sellised inimesed on sageli hirmul, ootavad uuringuid, soovivad erinevate arstide konsultatsioone, ei oska aga iseenda tegutsemises ravi võtit näha. Ravijuhis soovitab neile konsultatsioonide asemel hoopis põhjalikumat taastusravikäsitlust erinevate meekonnaliikmete kaasamisega, sest tihti on neile vajalikud ka psühholoogi konsultatsioonid ja valuarst.
Leitud on, et valu tundmine on inimestel erinev, seda mõjutavad ka kodused, tööalased jm psühholoogilised faktorid. Pikka aega kestev valu ise aga võib muuta ka organismi enda reaktsiooni valule ning inimene võib tänu närvisüsteemi muutustele olla valule enam tundlikum ja jääb nii öelda valurattasse lõksu.
Miks jäävad inimesed sageli spetsialistide vahele nii-öelda ringlema ja ei saa murele lahendust?
Inimesed soovivad sageli kohe uuringuid, eriarsti, aga uuring inimest ei ravi. Pigem on oluline inimese küsitlemine ja põhjalik uurimine punaste lippude välistamiseks ning seejärel saab vajadusel määrata ravi. Need inimesed, kes valu lahenduseks konsultatsioone ja uuringuid peavad keskenduvad oma mõttes nö haigusest rääkimisele, valule mõtlemisele ega liigu mõttega lahenduste leidmisele. Arsti ja füsioterapeudi roll on patsient suunata lahenduste leidmisele ja õigele tegutsemisele.
Mida saab inimene ise teha?
Nagu öeldud, pole paljudel juhtudel mittespetsiifilisel alaseljavalul ühte selget põhjendust ning see möödub mõne nädalaga. Väga oluline on, et sellise valuga inimene ei jääks koju kotile vedelema ja kui tervis juba vähegi lubab, püüaks tasapisi liikumist taastada, tööl hakata käima, see aitab valuga edukamalt toime tulla.
Patsiendijuhendis on ägeda valuga inimesele lamavat asendit soovitatud ning puhkamiseks valu lõõgastava võttena, pidevat lamamist aga ei soovitata. Ühele sobib üks asend, teisele inimesele teine, kuid terveks päevaks voodisse jääda pole õige. Kohe ei pea minema ka füsioteraapiasse, sest alguses valuga ei saa suurt midagi teha ning valu võib ideaalis ka ise näiteks kahe-kolme nädala jooksul mööduda. Valu vähenedes soovitab patsiendijuhend kasvava koormusega harjutusi ja neid saab teha vastavalt võimekuse kasvule.
Seljavalu võib elu häirida teatud ajaks, kuid see ei ole veel katastroof. Väga paljudel on elus selga valutanud ja valu on lahenenud. Samas hakkavad inimesed valu peale liigselt muretsema, keskenduvad sellele ja käivad mööda arste, samal ajal ise seljavalu lahendamiseks midagi kasulikku ette ei võta. Tuleb mõista, et keha ei ole täiuslik, ikka on mõni puudus, mõni nõrk koht ja selleks võib olla ka selg.
Seljavalule leiab abi, aga ise tuleb end ka kõvasti aidata. Siinkohal tuleb seljavalutajale soovitada riskifaktorite kontrolli alla saamist nagu kehakaalu normaliseerimine, suitsetamisest loobumine ja igapäevane füüsiline aktiivsus. Liikumine, sealhulgas ka tavaline aeroobne tegevus nagu kõnd, vesivõimlemine, ujumine vm vees liikumine, jalgratas, on alaseljavalu ravis olulisel kohal valu vähendavad lisaks harjutustele. Kui inimene ise liigub ja on aktiivne, siis valu hakkab ka iga päevaga vähenema. Ka siin kehtib soovitus liikuda mõõduka koormusega minimaalselt 150 minutit nädalas.
Alaseljavaluga toimetulekuks hoia korras nii keha kui meel.
Millised on täna erinevate erialaspetsialistide väljakutsed alaseljavalu ravis?
Leidub neid alaseljavaluga inimesi, kes on väga valule keskendunud, kas sellest kohkunud või ei aktsepteeri seda. Nad pigem soovivad uuringuid ja erinevaid erialaarste külastada, saadud soovitustest aga asi kaugemale ei jõuagi. Muuta tuleb mõtteviisi ja leida patsiendiga koos tõeliselt töötavad lahendused, vot see on kindlasti väljakutse. Siin on vaja kannatlikust ja sageli ka mitme eksperdi abi, kus perearstist, füsioterapeudist ja taastusarst võib väheks jääda. Siin tuleb appi psühholoog, kes aitab valuga vaimsel tasandil toime tulla. Räägin seda sellepärast, et keha reageerib meie meelevaevadele, need on sageli keerulised ja me ise oska neid tihti näha, aga keha ja meel on üks tervik. Neid mõlemaid võiks hoida.
Samuti tuleks häiriva valu korral ikka rohtu võtta ja seda alguses ikka vastavalt raviskeemile regulaarselt. Samas teevad inimesed sageli vastupidi – võtavad ravimi sisse, valu väheneb ja siis enam ei võta – valu ju vähenes! Valu aga tuleb tagasi ning inimesele tundub, et noh, ravim ei aidanud. Valu üle kontrolli ei saavuta vähe kestva ja ebaregulaarse raviskeemiga. Vajadusel tulebki siin appi valuarst. Tugeva valu või pikka aega kestnud valu korral tuleb valu raviks mõeldud ravimeid mõnikord kombineerida.
Ka puhkus ja une kvaliteet on väga tähtis, sest väsinuna on kõik probleemid suuremad ja valu tugevam. Unehäiretega inimesele ei ole alati kerge koheseid lahendusi leida, ka siin saab abiks olla psühholoog ja probleemiga tuleks vajadusel tegeleda pikema aja jooksul.
Uurida tuleks inimeselt ka seda, kuidas talle tema töö mõjub. Kui töö ei meeldi, tuleb ka selle probleemiga tegeleda, ehk suures pildis kogu oma maailma korrastada. Vahel on siin abiks küll psühholoog, aga valikud tuleb ikka endal teha. See on väga suur töö iseendaga ja tunnustan neid, kes on oma elu muutma asunud.
Millal on piltdiagnostika (röntgen, magnetuuring jms) abiks?
Me teeme pilte ka, aga ikka vajadusel. Piltdiagnostikat on vaja pigem siis, kui suuname inimese tõsise probleemiga lõikusele, samas annab siin verepilt palju enam infot.
Kas ainult tablettravi on piisav või on ka muid meetodeid valu leevendamiseks?
Pane tähele!
Nõuandeid leiab seljavalu korral patsiendijuhendist, mis on koostatud abiks seljavalu mõistmisel ja valuga toimetulekul, neid saab nõustamise käigus oma perearstilt.
Tablett ehk valuvaigisti on tavalisemaid nõuandeid kui valu takistab liikumist ja igapäevaelu. Enne ravimi määramist tuleb aga kindlasti inimese tervist uurida, otsustada sobiv ravi ja inimesega tema haiguse ja selle ravi võimaluste üle aru pidada. Meie alaseljavalu ravijuhis ütlebki arstidele, et eelkõige seleta ja anna nõu. Kohe võimlemist ei ole vaja määrata, aga hiljem kui valu kiirelt ei vaibu, on füsioteraapia siiski vajalik. Aktiivne suhtumine ja tegevus jäävadki peamiseks alaseljavalu ravis. Vale leevendamist toetavad lõõgastavad protseduurid või muu ei saa kindlasti asendada harjutusi. Valuravi toetab seisundi paranemist kui valu on häiriv. Soovitame arstidele alaseljavaluga inimesed kas tagasi vastuvõtule kutsuda või nendega telefoni teel suhelda, et saada selge ülevaade, kas määratud ravi on aidanud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et valu seljas on ehk ehmatav ja häiriv, kuid tavaliselt healoomuline protsess. Riskifaktorid, elustiili vead ja valu- või haiguse kartus on just need aspektid, mis võivad valu krooniliseks muuta, seda üleval hoida. Meedikute roll on seljavalutajat toetada, nõustada, teda hirmudest vabasta ja nö õigele teele suunata. Sellel teel on aga peamine ravitseja inimene ise. Ravimid, füsioteraapia tulevad mängu siis, kui valu on häiriv või kipub krooniliseks muutuma. Seega aktiivne inimese enda tegutsemine ja tegutsemise järjekindlus, regulaarsus harjutustes/liikumises viib sihile.
Allikas. https://www.haigekassa.ee/
