Uudised

Aafrika seakatk on taas pead tõstmas

Seitse aastat tagasi tabas Eestit tappev haigus, mille tagajärjel vajus meie metssigade arvukus 35 000-lt vaid 5000-le. Praeguseks populatsioon küll taastunud, kuid koos sigadega tõstab pead taas ka taud.

Kümme aastat tagasi oli Eesti üks rikkalikuma metssigade asurkonnaga maid kogu Euroopas, kuid Aafrika seakatku tagajärjel kukkus see väga lühikese ajaga drastiliselt. Avalikkusesse jõudis toona hulgaliselt pilte massiliselt hukatud kodusigadest, kuid tapatalgud käisid ka metsades, kus jahimehed küttisid metssigu, et piirata nende arvukust ja takistada seeläbi haiguse levikut.

“Mina märkasin seda täpselt sellise nurga alt, nagu seda märkas Kagu-Eestis elav maainimene. Mõned metssead surid mul maja ümber ja siis sai neid matta ja jahimeestega ära vedada. Üks emis oli aidast lausa kümne meetri kaugusel hinge heitnud ja üks põrsas tiirles tema ümber, aga paariks aastaks olid sead sellest piirkonnast täiesti kadunud. Luid leidsin seal veel hiljemgi,” meenutas katku pealetulekut zooloog ja Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Rauno Veeroja.

Nüüd olukorrale tagasi vaadates toovad eksperdid välja, et üks põhjus, miks seakatk Eestis nii suurt laastamistööd teha suutis, on sigade kui oluliste jahiloomade aastaid kestnud intensiivne lisasöötmine. Nagu ütles Rauno Veeroja – selleks, et haigus saaks levida, on ennekõike vaja sigu. Paraku olid jahimehed omast huvist hoolitsenud selle eest, et sigu oleks metsas tõesti palju.

“Kui sellise suure asustustihedusega asurkonda haigus sisse lööb, siis kipubki ta seal levima nagu kulutuli. Eriti nii surmav haigus, nagu seda on sigade Aafrika katk,” tõdes Veeroja.

Lisasöötmise mõjust annab tunnistust seegi, et seakatku järel vähenes ka kährikkoerte arvukus. Samas on teada, et seakatk kährikuid ei mõjuta. Küll aga olid sigade söögiplatsid ka kährikute toidupaigaks ja kui sigade toitmine ära lõppes, vähenes kohe ka kährikute arvukus.

Metssigade arvukus kukkus igal juhul kiiresti ning tänaseni on peamine katkust puutumata piirkond Hiiumaa, kus jahimehed tänaseni pingutavad, et sigade populatsiooni kontrolli all hoida. Aastatel 2019–2020 tundus, et haigus ongi seljatatud, kuna ühtegi uut juhtumit ei lisandunud. Pooleteise aasta jooksul jõudsid loomakasvatajad ja ka jahimehed kergendatult hingata, kuna viirus pidas pausi.

Loe edasi SIIT
Allikas: novaator.err.ee

Jaga
Back to top button