Transrasvhapped on liik küllastumata rasvhappeid, mida leidub osas toitudes looduslikult, kuid mis võivad tekkida ka tööstuslikul töötlemisel, nt õlide ja rasvade kuumutamisel kõrgel temperatuuril või osalisel hüdrogeenimisel ehk tahkestamisel. Kuivõrd tööstuslikud transrasvhapped suurendavad südame-veresoonkonnahaiguste, rasvumise ja II tüüpi diabeedi riski, otsustas Euroopa Liit piirata alates tänavu 1. aprillist nende kasutamist. Transrasvhapetest ja kehtima hakkavatest piirangutest annab ülevate Maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna peaspetsialist Külli Johanson.
Looduslikult esinevad transrasvhapped (ehk transrasvad) tekivad mäletsejate, näiteks veiste, kitsede ja lammaste maos ning neid leidub väikeses koguses piimas ja lihas. Looduslikult toidus esinevate transrasvade kogused ei ole samaväärsed tööstuslikku päritolu transrasvade kogustega, nt sea- ja linnurasv sisaldab looduslikult alla 1% transrasva ning lehma-, kitse- ja lambapiima rasv sisaldab 3–6% transrasva.
Transrasvu kasutatakse iga aastaga üha vähem
Põhilised transrasvade allikad meie toidus on taimsed rasvad või õlid (tavaliselt sojaõli), mis on tööstuslikult vesiniku lisamise teel osaliselt hüdrogeenitud, et muuta taimne õli tahkeks või pooltahkeks (toatemperatuuril). Selline õli sobib hästi toidutööstuses kasutamiseks, kuna see talub korduvaid kuumutamisi, parandab töödeldud toidu tekstuuri ja pikendab säilimisaega.
Osaliselt hüdrogeenitud õlid sisaldavad nii küllastunud kui ka küllastumata rasvhappeid, sh erinevas koguses transrasva. Hea meel on tõdeda, et Euroopa Margariinitööstuse Liitu kuuluvad ettevõtted järgivad tootmise hea tava ja on viimase 20 aasta jooksul märkimisväärselt vähendanud transravade sisaldust margariinides ja taimsetes rasvavõietes.
Toidutööstuses hakati osaliselt hüdrogeenitud õlisid ja rasvasid laialdaselt kasutama 1950ndatel aastatel sellistes toodetes nagu margariin, snäkid, hommikuhelbed, kartulikrõpsud, valmistoidud, küpsetusõlid ja kastmed. Osaliselt hüdrogeenitud õlid asendasid loomseid rasvu, kuna need olid odavamad – ja usuti, et ka tervislikumad – kui küllastunud rasvhappeid sisaldav searasv ja või.
Alates 1990. aastatest ilmnesid siiski tõendid, et tööstuslikud transrasvad suurendavad südame-veresoonkonnahaiguste, rasvumise ja II tüüpi diabeedi riski. Transrasvu peetakse nüüdseks kõige halvemateks toiduga saadavateks rasvhapeteks. Kui inimene saab kestvalt liiga palju transrasvu, siis võib see avaldada halba mõju tervisele, avaldudes näiteks HDLi ehk nn hea kolesterooli taseme languses.
Transrasvu tasub tarbida nii vähe kui võimalik
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab tarbida transrasvu nii vähe kui võimalik; mitte rohkem kui 1% kogu päevasest energiast. Selle saavutamiseks soovitas WHO riikidel kas kehtestada transrasvade piirmäär või keelata toidu koostises osaliselt hüdrogeenitud õlide kasutamine. Samuti on nii Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) kui ka Eesti toitumissoovitused soovitanud hoida toiduga saadavad transrasvade kogused nii väiksed kui võimalik.
Näiteid toitudest, mis võivad sisaldada transrasvu:
- margariin;
- pirukad, küpsised, koogid ja vahvlid;
- praetud toidud;
- popcorn ehk plaksumais;
- friteeritud ja külmutatud kartulid;
- snäkid ja maiustused.
Transrasvade sisaldus toidus on Euroopa Liidus viimaste aastate jooksul märkimisväärselt vähenenud ja seda eelkõige rasvavõiete koostise muutmise tõttu. Taani kogemus näitab, et kui algselt sisaldasid 26% toodetest transrasvu, siis pärast riigisisese piirnormi kehtestamist 2003. a vähenes selliste toodete arv 6%-ni ning vähenesid ka südame-veresoonkonnahaigused.
Uuemad andmed näitavad, et Taanis, Soomes, Madalmaades ja Suurbritannias on transrasvade tarbimine 0,5–1,6% kogu päevasest energiast. Kuigi enamikus ELi riikides ei ületa transrasvade tarbimine 1% päevasest energiast, mis vastab keskmiselt 2,2 g-le päevas, võib siiski arvata, et sotsiaalselt kehvemas olukorras olevad inimesed ületavad seda kogust.
Iga tarbitav lisagramm transrasvu päevas suurendab teadaolevalt südamehaiguste riski 5%. Isegi kui vaid 1% EL rahvastikust tarbib päevas suures koguses ehk üle 5 g transrasvu, siis kokkuvõttes on riskirühma kuuluvaid inimesi üle 5 miljoni.
Kokkuvõttes aitab transrasvade piiramine toidus kaasa elanike tervise parandamisele, südamehaigustesse suremuse ja tervisega seotud ebavõrdsuse vähendamisele ning hoiab kokku tervishoiukulusid.
Mida teha tarbijana transrasvade vältimiseks?
Tarbijatel soovitame lähtuda järgmistest põhimõtetest.
- Toitu mitmekesiselt ja tasakaalustatult.
- Loe pakendi märgistuselt toote koostisosi ja toitumisalast teavet.
- Piira osaliselt hüdrogeenitud õlisid ja rasvu sisaldavate toodete, nt friikartulite, küpsiste ja pirukate tarbimist.
- Tarbi küllastumata rasvhapete saamiseks rasvast kala ja taimseid õlisid, nt külmpressitud oliiviõli.
- Vähenda rasvaste piima- ja lihatoodete tarbimist, kuna need sisaldavad liigselt küllastunud rasvhappeid.
Euroopa Liit seadis transrasvade kasutamisele piiri
Toidu koostisosade loetelust näeme, kas selles on kasutatud osaliselt hüdrogeenitud rasvu või õlisid, kuid mitte selle transrasvasisaldust. Kui toote koostisosade loetelus esineb viide osaliselt hüdrogeenitud taimerasvale, siis võib selline toode sisaldada transrasvu. Transrasvade kogust ei leia ka pakendil avaldatud toitumisalases teabes, sest ELi määrusega on täpselt määratletud, milliseid toitaineid võib toitumisalases teabes esitada.
Euroopa Liit otsustas, et kõige tõhusam viis transrasvade liigse sisalduse vähendamiseks pole mitte märgistamisnõuete muutmine, vaid tööstuslike transrasvade piirmäära kehtestamine. Koostöös liikmesriikide ning EFSAga leiti, et kõige mõistlikum ja tõhusam meede oleks kehtestada liiduülene piirnorm 2 g transrasvu 100 g rasva kohta tootes. Seda enam, et neli liikmesriiki (Taani, Austria, Ungari ja Läti) on seda riigisiseselt juba teinud ning mitu liikmesriiki on sõlminud tööstustega vabatahtlikud kokkulepped, et vähendada transrasvade sisaldust toidus.
Millised on transrasvade kasutamise uued nõuded?
24. aprillil 2019. a vastu võetud ELi määrusega 2019/649:
- sätestatakse tööstuslike transrasvade piirnormiks 2 g 100 g rasva kohta lõpptootes;
- lubatakse lõpptoote tootjatel toidurasvu vahendavatelt ettevõtetelt küsida teavet transrasvade sisalduse kohta rasvas, kui see ületab 2 g 100 g rasva kohta;
- anti tööstusele kuni 1. aprillini 2021. a üleminekuaeg, et nad saaksid üle vaadata toodete retseptid ja uuendada toorainevarusid.
1. aprillist 2021. a kohaldunud tööstuslike transrasvade piirnorm 2 g 100 g rasva kohta on vajalik meie kõigi tervise kaitsmiseks. Ka tööstused on selle heaks kiitnud, sest seoses toitude toitainelise koostise muutmisega ehk reformuleerimisega on transrasvade sisaldused juba niigi päris madalad. Kuigi Eestis ei toodeta osaliselt hüdrogeenitud taimseid rasvu, kasutatakse selliseid rasvasid paljudes toodetes, eelkõige valikpagaritoodetes ja jahust kondiitritoodetes. Piirnorm toob kaasa kõrge transrasvasisaldusega osaliselt hüdrogeenitud taimsete rasvade väljavahetamise, seega ka vajaduse muuta toodete retsepte ja pakendil olevat märgistust.
