Küünte seenhaigus ehk onühhomükoos on seente (pärmseente, dermatofüütide ja mittedermatofüütide-hallitusseente) tekitatud infektsioon sõrme- või varbaküüntel. Küünte seenhaiguse ravi uute suukaudsete preparaatidega tundub olevat imelihtne – kõigest kolme- või neljakuuline igapäevane või -nädalane tabletivõtmine ja probleem on lahendatud. Sageli osutub aga hea ravitulemuse, st tervete küünte kasvu saavutamine palju keerulisemaks. Pärmseen tekitab esmajoones infektsiooni küüneplaadi pindmises osas ning küünenakkust põhjustav seen tungib edasi niiskesse ja varjulisse küünealusesse. 80% juhtudest on haigestunud varbaküüned.
Riskifaktorid
Inimesed ei ole seeninfektsioonile ühtemoodi vastuvõtlikud. Dermatofüütidest põhjustatud küünte seenhaigusesse nakatumisel peetakse riskifaktoriteks varasemat jalgade seenhaigust, patsiendi iga, ebatavalist küünte kuju, immuunpuudulikkust ja geneetilisi faktoreid. Just jalgade ravimata jäänud seenhaigus on ka sõrmeküünte seenhaiguse tekke oluline riskifaktor.
Haiguse esinemissagedus kasvab vanusega. On nimetatud mitmeid tegureid, mis seda soodustavad: perifeerse verevarustuse häired, diabeet, korduvad küünekahjustused muudel põhjustel (traumad), häiritud immuunstaatus, aeglustunud küünte kasv jt.
Diabeet suurendab küünte seenhaigusesse haigestumise riski, sest ta põhjustab mikrotsirkulatsioonihäireid. Samal põhjusel peetakse riskifaktoriks ka perifeerse ateroskleroosi esinemist. Haigestumist soodustavaks peetakse psoriaasi (kahjustab küüsi), kuid ka suitsetamist ja sportimist. Uuringud on kinnitanud, et haigestumise sagedus kasvab proportsionaalselt suitsetatud sigarettide arvuga päevas. Sportimine soodustab nakatumist, kuna ühiskasutatavad duširuumid ja basseinide eesruumid on seentele väga heaks kasvupinnaseks. Näiteks on ujujatel haiguse esinemissagedus kolm korda suurem kui tavapopulatsioonis.
Kõik küünte seenhaiguse ravi käsitlevad artiklid rõhutavad korrektse diagnoosi vajalikkust. Mükoloogilised uuringud kinnitavad seeninfektsiooni vaid 50% juhtudest, kui tegu on kahjustatud küüneplaadiga. Teistel juhtudel võib küünekahjustuse põhjuseks olla trauma, erinevad nahahaigused, nagu psoriaas, koldeline alopeetsia, jt. Muidugi ei ole välistatud seeninfektsiooni ja nahahaigusega seotud küünekahjustuse koosesinemine.
Mida ette võtta, et vältida küüneseenhaigust
Kui kogu maailmas otsitakse põhjuseid, miks ravi vahel ebaõnnestub ja mida ravitulemuste parandamiseks ette võtta, siis palju saab ära teha patsient. Tähtis on isiklik hügieen, küünte hooldus ja eluviis. Küüned soovitatakse lõigata lühikeseks ning jalad hoida kuivad ja puhtad. On uuritud T. mentagrophytes’e tungimist inimese naha sarvkihti ja leitud, et niiskus on palju olulisem keskkonnafaktor kui temperatuur. Vaja on vähemalt 90% niiskusesisaldust, et dermatofüüt mõne päeva jooksul sarvkihti tungiks, kuid inimesel on 4. ja 5. varbavahes niiskusesisaldus keskmiselt 98% .
Ühiskasutatavates duširuumides tuleks vältida paljajalu käimist. Siseruumides soovitatakse kanda vahetusjalatseid ning vältida umbseid jalanõusid, kus jalg kergesti higistama hakkab. Jalatsite desinfektsiooni parima meetodi kohta puudub ühtne seisukoht, kuid ühe võimalusena on kasutusel desinfitseeriva toimega isopropüülalkoholi ja bensalkooniumkloriidi sisaldavad aerosoolid, mida pihustatakse nii jalgadele, jalanõudesse kui ka sokkidele. Sokid peaksid õhku läbi laskma, neid peab vahetama iga päev ja pesema mitte madalamal temperatuuril kui 60 ˚C.
Jalgade seenhaigust tuleb ravida. Jalgade seenhaiguse suhtes soovitatakse kontrollida ja ravida ka patsiendi pereliikmeid . Küüneseentõve ravi võib osutuda raviarstile, olgu perearst või dermatoloog, suuremaks katsumuseks kui algul arvata oskamegi. Ei piisa üksnes tõhusatest ravimitest, olulised on arsti teadmised ja oskused. Parimad tulemused saavutatakse arsti ja patsiendi koostöös.