Jälle on üks eelarve Riigikogule valmis esitamiseks. Ma ei mäleta, et kunagi oleks mõni eelarve eelnõu kiita saanud. Ainult kriitika aste vaheldub. Teravast keskerakondlikust kriitikast tänase EKRE ja Isamaa räuskamiseni.
Muidu on kõik üsna tavapärane. Kulutamissoovid on piiritud, makse ei taha keegi maksta.
Valitsusprogrammis oli – korrastada riigi rahandus, tasakaalustada eelarve. Õige, muidugi. Lõpetame ülalpidamismentaliteedi, tuletame meelde Eesti vanasõnad – laenuleib ja laastutuli, see ei kesta kaua, ning – võlg on võõra oma. Nii teemegi.
Aga sealjuures tuleb loomulikult tõsta õpetajate, tervishoiutöötajate, päästjate palka, mitte vähendada investeeringuid ei teedesse ega suurehitustesse ega teadusesse, tuleb raha panna suurettevõtetesse, kes on konkurentsis maha jäänud ega oska leida uusi turge. Oleks sportlasi rohkem toetatud, oleks saanud medali (tsitaat TV-st). Vaeseid peab toetama ja neid on tohutult palju. Ma olen kõigega nõus.
Aga muidu – tasakaal jah, kokkuhoid jah! Aga eespool mainitud mööndustega. Ma olen ka nõus.
Kuidas nüüd Teie, Reformierakond, lasete eelarve defitsiiti? See, jah, on väga paha asi. Aga kahjuks hüppas Eesti riigieelarve defitsiiti aastal 2020, kui see enam reformierakonna hallata polnud. Nagu näha, on tagasipööre väga raske.
Meie üks ideeline alusmõte on olnud, et me kaitseme proportsionaalset tulumaksu. Nn maksuküüru kaotamine on võit õiges suunas.
Ettevõtte tulumaksu kaotamine reinvesteeritud kasumilt oli idee, mille teostasime koos erakonnaga, keda siis võis nimetada Isamaaks. Suutsime seda säilitada ka nüüd, kuigi mõistagi oli ka teistsuguseid ideid.
Koalitsioon jõudis eelarve osas kokkuleppele. Kas te kujutate ette, mis oleks saanud siis, kui kokkulepet poleks sündinud? Vaadake Riigikogus ringi ja mõelge, millised staarid juhiksid Eestit, kui see koalitsioon kukuks! Ja mida nad räägiksid.
Aga poliitikas on kokkulepetel poliitiline hind. Iga partner peab saama poliitilist kasu. Vahetevahel väljendub see rahas, eriti kui on tegemist eelarvega.
31. oktoobril 1961 kiitis Nõukogude Liidu kommunistliku partei kongress heaks partei kolmanda programmi. See programm nägi ette Nõukogude Liidu ülemineku kommunismile 1980ndaks aastaks. Igaühelt tema võimete järgi, igaühele tema vajaduse järgi – selline oli hüüdlause.
Meie kodus suhtuti sellesse teatud huumoriga, aga ka mõnesuguse murega – mida see nõukogude kord selle plaani all tegelikult mõtleb? Palka enam ei maksta, kaupu jagatakse talongidega?
30 aastat tagasi oli jutt kommunismist ainult nali. Aga täna? Mida kõike ei peaks tasuta saama! Milliseid hinnaalandusi peaks tegema! Milliseid maksuvabastusi tuleks ettevõtetele anda! Milliseid riiklikke rahasüste vajavad kõik asutused ja ettevõtted!
Maksustada maad? Kuidas nii? Maa peab olema tasuta! Tasuta transpordiga võiks edasi minna. Taksod ka tasuta! Ja Tallinn-Tartu kiirbuss. Eks ole head mõtted.
Ja siis tõstis valitsus märkimisväärselt õpetajate palka. Järgmise päeva hommikul hüüab üks õpetajate kõneisik – vähe!
Automaks? Kohutav. Keskmine Mercedes maksab 80000. Kes sada tuhat maksab, on päris hädas.
Kust veel raha võtta, et maksu maksta?
