Mida arvate kaitseminister Hanno Pevkuri algatatud ideest muuta riigikaitseõpe gümnaasiumiõpilastele kohustuslikuks? Miks on idee teie hinnangul hea või vastuoluline?

Rohkem haridust on meie põhimõte, kuid oluline on selle juures see, mida riigikaitseõpetuses õpetama hakatakse. Uuringud ja ka PISA näitavad, et rohkem tunde koolis ei tähenda paremat haridust. Meil on ühiskonnaõpetus, mis täna vajaks oluliselt sisulisemat õpetamist, selle juurde riigikaitseõppe liitmine on hea plaan ja me toetame seda. Kuid jääb küsimus üles, et mis on selle õppe sisu?
Milline peaks siis kohustuse rakendumisel õppe sisu välja nägema?
Õpe peaks olema seotud ühiskonnaõpetusega, mis suures osas keskenduks ka elanikkonnakaitsele ja laiapindsele riigikaitsele. Kui tegemist on vaid sõjalise kaitse õppega, siis see ei ole eesmärgipärane. Sõjalist kaitset õpetatakse kaitseväes ja Kaitseliidus.
Kas riigikaitseõpetuse peaks olema eelkõige õpilastele kohustuslik? Kuidas lahendada mõnede õpilaste maailmavaatest tuleneva vastuolu probleem?
Nagu me ütlesime, ei peaks riigikaitse õpe olema sõjalise kaitse õpe, vaid elanikkonna ja laiapidse kaitse õpe. See ei ole vastunäidustatud kellelgi, ei usulistel ega muudel maailmavaatelistel põhjustel. Elanikkonnakaitse õpet peaksid saama mitte ainult gümnasistid, vaid ka kogu elanikkond.
Kui Pevkuri sõnul on eesmärk suurendada noorte teadlikkust riigikaitsest, siis kuivõrd oleks paralleelselt riigikaitseõppega vaja õpilastes suurendada kaitsetahet ka emotsionaalselt?
Ma ei näe, et meil oleks Eestis patriotismiga probleemi, kui vaid väga väike osa elanikkonnast välja arvata. Riigikaitseõpe peaks muidugi sisaldama ka patriotismi kasvatamist, ilma selleta ei ole riigikaitsel mõtet.
Mil määral on taoline militarism koolides üldse sobiv?
Nagu ma juba eelnevalt ütlesin, Eesti 200 nägemuses peaks see olema elanikkonna kaitse ja laiapindse kaitse õpetus, mis sisaldab oskuste ja teadmiste arendamist enda ja oma lähedaste kaitsmisel, kriisiolukordades hakkama saamisel, infosõjas oskusel käituda ning küberkaitsel.

allikas: eesti200.ee