Viimane valss Rio tänavatel. Mälupildid kannavad end kaleidoskoopiliste kildudena minu suletud silmade mustale kangale. Miraaž? Müüt? Muinasjutt? Ei – reaalsus. Kui lennukirattad märja asfaltiga kohtuvad ja piimvalge pidevjoone endasse imevad, tean, et see ongi lõpp. Seekord ma seda üle ei ela. Hirm on minust hullu teinud. Avastan lennukis, et mu Xanaxi karbi alumiiniumribad peegeldavad vaid hõbedast helki. Karp on tühi. Mõlemad karbid tegelikult. Kuid ainus, mis mind rahustaks, on roosat värvi tablett – pool grammi bensodiasepiini valatud õnne. Hetkelist, aga siiski. Elan hetkes. Olen õppinud seda viimased viis aastat. Ma värisen. Vabisen. Vappun. Õudusest. Selle ees, mis mind ees ootab. Maailm haihtub mu sõrmede vahelt nagu suitsuvine sigaretiotsast. Aeg liigub vaid vertikaalselt. Veerand roosat. Vaid veerand on see, mida ma hetkel vajan. Vajan teadmist, et ma järgmised kümme päeva välja vean. Ja siis veel veidi. Mitte palju. Kolm aastat. Need, mis ma endale kinkisin. Need, mis ma pärast esimest rehabi oma päevikusse kirja panin. Tuhat päeva. Selleks piisaks. Jääks isegi üle…
Xanax. Viis tumma tähte. Tosin aastat Põrgut. Selja taga. Ja ees. Ma ise enam ei usu.
Loe edasi SIIT
Allikas Postimees.ee
