Vererõhuga seoses on ringlemas rida müüte, millel tõepõhja all ei ole. Perearst Diana Ingerainen lükkab müüdid ümber.
Eestis on üle 300 000 kõrgvererõhktõbe põdeva inimese. See diagnoos on pöördumatu ehk juba tekkinud haigust saab küll raviga kontrolli all hoida, aga lahti sellest enam ei saa. Kuivõrd kõrge vererõhk kasvatab hüppeliselt nii insuldi, infarkti kui ka teiste tõsiste haiguste riski, on mõistlik kõrgvererõhktõbe eluviisiga ennetada või vähemalt kaugemasse tulevikku edasi lükata.
•Kõrgvererõhktõbi on eakate haigus
Kõrgvererõhktõbe põeb iga neljas Eesti inimene ning nende hulgas on ka palju noori ja keskealisi inimesi. Sestap tasub aeg-ajalt vererõhku lasta kontrollida, sest osad inimesed elavad kõrgenenud vererõhuga enese teadmata ja panevad ennast ilma ravita suurde ohtu.
•Kõrget vererõhku põhjustab kohvi joomine
Kaks-kolm tassi kohvi päevas on tervele inimesele täiesti ohutu kogus. Iseasi kui haigus on juba tõsine, siis tasub kohvi tagasihoidlikumalt tarbida või sellest sootuks loobuda. Küll võiks kohvi asemele kirjutada alkoholi ja siis oleks ülaltoodud väide tõene, sest alkohol tõepoolest kergitab vererõhku ja pole seetõttu ohtlik pelgalt maksale, vaid ka südamele ja teistele organitele. Alkoholi ohupiiri ei määrata enesetunde järgi, vaid see on täpselt välja arvutatud. Naised ei tohi tarbida päevas üle kahe ühiku ja mehed üle nelja ühiku alkoholi, seejuures kehtib mõlemale reegel, et nädalas peab olema vähemalt kolm täiesti alkoholivaba päeva.
•Kõrge vererõhk on geneetiline ehk paratamatu
Iga inimene sünnib geneetilise pagasiga, milles leidub nii häid kui ka halbu kombinatsioone. Geneetiline eeldus ei tähenda paratamatut haigestumist, sest geenidest suurem roll on meie elustiilil, mille osaks on nii mitmekesine toit, regulaarne liikumine, kehakaalu kontrolli all hoidmine, piisav ööuni kui ka stressi kontrollimine. Viimasest räägitakse kõige vähem, aga tõsi on, et kehvapoolsed inimsuhted ja üksildus soosivad terviseriskide kasvamist ja selles ei saa halbu geene süüdistada.
•Kõrgvererõhktõbi on naiste haigus
Statistiliselt vastab küll tõele, et naiste seas on kõrgvererõhktõbi levinum, aga seda eelkõige põhjusel, et naiste keskmine eluiga on kõrgem. Tõenäosus haigestuda on meestel naistega sarnane.
•Alkohol ja vereõhurohud ei sobi kokku
Müüt, mille kohaselt ei tohi alkoholi tarvitanuna vererõhuravimeid võtta, võib teha tervisele suure karuteene. Alkohol tõstab vererõhku ja kui seejuures jätta ka rohud võtmata, võivad tekkida tõsised tüsistused. Loomulikult ei tohiks kõrgvererõhktõvega patsient üldse suures koguses alkoholi tarbida.
•Kõrge vererõhu ja suure kehakaaluga ei tohi trenni teha
Mõõdukas igapäevane liikumine alandab vererõhku. Iga inimene saab ja peab liikuma, isegi voodihaiged võimlevad. Loomulikult ei tohiks kõrgenenud vererõhuga teha tippsporti, aga see pole ka see, millest arstid räägivad, kui ütlevad, et trenni tuleb teha. Ujumine, kepikõnd, jalgrattasõit on kõik sobilikud nii neile, kel on kehakaal kõrge kui ka neile, kel on vererõhk kõrge. Mõõdupuuks trenni ajal on rääkimine ehk kui trenni ajal saab kaaslasega jutustada, pole koormus liiga suur.
•Kõrgenenud vererõhku saab alla ainult ravimitega
Kõiki arsti väljakirjutatud ravimeid peab tarvitama ettenähtult, aga see ei tähenda, et vererõhku saaks kontrollida üksnes ravimitega. Vererõhku aitavad kontrolli all hoida liikumine, kehakaalu langetamine, pikk ööuni, kaaliumi ja magneesiumi sisaldav toit, väiksem soolatarbimine, alkoholist loobumine.
•Kõrgvererõhktõbi tekib ootamatult
Infarkt või insult võivad olla ootamatud, aga kõrgvererõhutõbi tuleb hiilimisi aastate jooksul. Nii nagu ei lähe keegi üleöö paksuks, ei jää keegi üleöö kõrgvererõhktõppe. Inimesed, kellel on haigestumiseks suuremad eeldused (südamehaigused lähisugulastel, tõsine rasvumine) tuleb riskitegurid kaardistada ja nendega süsteemselt tööd teha, et haigust võimalikult kaugesse tulevikku lükata või sootuks ennetada.
Kõrgvererõhktõbi ehk hüpertoonia
Kõrgvererõhktõbi ehk hüpertoonia (ingl arterial hypertension) on süveneva kuluga haigus, mis koormab südant, kahjustab veresooni ja kiirendab veresoonte lubjastumist ehk ateroskleroosi. Hüpertoonia on üks suurimaid südame-veresoonkonna haiguste riskifaktoreid.
Kõrgenenuks peetakse vererõhku, mis korduvatel mõõtmistel ületab normiks peetava piiri – süstoolne (südame kokkutõmbumisel) <140 ja diastoolne (südame lõõgastumisel) <90 mmHg.
Oluline on pidada meeles, et vananedes ei peaks vererõhk tõusma, kõrge vererõhk on igas vanuses haiguslik!
Mis kõrgvererõhktõbe põhjustab?
Kõrgvererõhktõve põhjus ei ole umbes 95%-l juhtudest teada, kuid mitmed tegurid suurendavad haigestumise riski. Haigus tekib, kui vererõhu kontrollmehhanismid on häiritud ja vererõhk on püsivalt tõusnud.
Vererõhk on südametöö arvuline näitaja – surve, mida veresoontes voolav veri avaldab veresoonte seinale. Vererõhu mõõtühikuks on millimeeter elavhõbedasammast (lühend mmHg). Vererõhu näitu mõjutavad südamelihase jõud ja veresoonte toonus. Vererõhk võib ööpäeva jooksul olla erineva väärtusega, reageerides organismi vajadustele. Seega on oluline mõõta vererõhku rahulikus olekus.
Kõrge vererõhk tekib siis, kui süda peab rakendama suuremat jõudu vere surumiseks läbi ahenenud veresoonte, et varustada kudesid eluks vajaliku hapnikuga. Püsivalt kõrge vererõhk on lisakoormus südamele, kahjustab veresooni ja kiirendab veresoonte lubjastumist ehk ateroskleroosi, olles seega suurimaks südameveresoonkonna haiguste riskifaktoriks.
Kui kõrge vererõhk püsib kaua, muutuvad organite kahjustused pöördumatuks. Kõrge vererõhuga võib aterosklerootilisi muutusi tekkida kõigis elutähtsate organite (aju, süda, neerud) arterites.
Kõrgvererõhktõve puhul saame rääkida mittemuudetavatest riskifaktoritest ja muudetavatest ehk mõjutatavatest riskifaktoritest.
Mittemuudetavad riskifaktorid on:
•Vanus – mida vanemaks inimene saab, seda suurem on tõenäosus kõrgvererõhktõve tekkeks. Kõrgvererõhktõbi esineb rohkem kui 60%-l Eesti eakatest inimestest (Saks et al 2003).
•Pärilik eelsoodumus – Kõrgvererõhktõbi on tugeva perekondliku eelsoodumusega haigus, seega kui suguvõsas esineb kõrgvererõhutõbe, on isikurisk sellesse haigestuda oluliselt suure,
Mõjutatavad riskifaktorid on:
•liigne kehakaal, eelkõige suurenenud vööümbermõõt
•tasakaalustamata toitumine
•düslipideemia ehk vererasvade häirunud tasakaal
•stress ja vaimne pinge
•vähene kehaline koormus
•liigne alkoholi tarvitamine
•suitsetamine
Kõrge vererõhk pole paratamatus
Aprillis Ida-Tallinna Keskhaiglas kõrgest vererõhust e hüpertensioonist rääkides kummutas haigla kardioloogiaosakonna õde Liina Adrik nii mõnegi müüdi. Liina Adriku sõnul põhjustavad kõrget vererõhku eelkõige muutused veresoontes, täpsemalt arterites.
“Hüpertooniatõbi võib olla omaette haigus, harvem ka mõne teise haiguse sümptom. Veresoonte läbimõõt lubjastumise tõttu väheneb, aga inimene ise alguses midagi ei tunne,” selgitas ta.
Normaalne vererõhk on 130/80 mmHg. Sellest püsivalt kõrgem vererõhk hakkab kahjustama südant, neere ja ajusid, jätkas Adrik. “Riskifaktorid on teada-tuntud teiste krooniliste haiguste omad: liigne kehakaal, kõrge kolesterool, suitsetamine, pärilikkus, soolane toit,” loetles ta.
Haigust saab ennetada
Hüpertoonia ennetamise võtted on Adriku sõnul seetõttu kehakaalu langetamine, suitsetamisest loobumine, rohke liikumine, vähene alkoholi tarbimine ja vähem soolase toidu söömine.
Adrik rõhutas, et hüpertoonia on haigus, mille tunnused avalduvad alles siis, kui tekivad juba tõsisemad probleemid ja tüsistused. “Kardioloogid nimetavad hüpertooniat “vaikseks tapjaks”,” rääkis ta. “See on süvenev haigus ja ilma ravita võivad tüsistused muutuda pöördumatuks.”
Arvatakse et, arteriaalne hüpertensioon on eakate inimeste haigus. Adriku sõnul tabab see aga järjest rohkem ka nooremaid inimesi – isegi alla 30aastaseid. “Miks see on ohtlik? Kui noor haigestub ja pole teadlik sellest, siis järelikult pole teda ka ravitud. Tal on pensionieas kõrge risk saada südamepuudulikkust, peaaju insulti või teda võib tabada isegi varane surm,” lausus arst.
Adrik rääkis, et miskipärast tõesti arvatakse, et kui vererõhk tõuseb, on tunne ebameeldiv, tekib peavalu, pearinglus, virvendus silme ees. “Tihti aga noored inimesed neid asju ei tunnegi,” tõdes Adrik. Kuna leitakse, et ega stressist pääsu ole, jagas Adrik kolm lihtsat reeglit ka sellega võitlemiseks. Esimene neist on: tehke vaid üks toiming ühes päevas. Teine reegel: kui on mingi probleem, siis küsige endalt, mis on halvim, mis juhtuda võib. Tihti õnnestub selle peale maha rahuneda, sest suurt midagi ei juhtu. Kolmas on brittide reegel: ärge püüdke alati olla esimene: parim ema, kolleeg, perenaine. Nii on palju kergem elada.
MIS ON MIS:
Vererõhk on rõhk, mida veri avaldab veresoonte seintele.
Süstoli e südame kontraktsiooni ajal tekkivat rõhku nimetatakse süstoolseks rõhuks.
Diastoli e südame lõõgastumise ajal tekkivat rõhku nimetatakse diastoolseks rõhuks.
Pulsirõhk on süstoolse ja diastoolse rõhu vahe.
Allikas: WHO
Arvatakse ka, et palju loeb pärilikkus. Adrik sõnas, et loeb küll, kuid eelsoodumus iseenesest ei tähenda, et inimene kindlasti ka haigestub. “Alles teised lisanduvad riskifaktorid vallandavad selle võimaluse,” sõnas ta.
Keedusoola poleks Adriku sõnul toidule vaja üldse lisada, sest isegi selleta tarbime soola rohkem kui vaja. “Eelistada tasub Pan-soola,” sõnas Adrik.
Tänapäeva uuringud näitavad, et ka kerge hüpertoonia puhul (ülemine rõhk on 140– 170 mmHg ja alumine 90–100 mmHg) tekivad ajuvereringe häired ja kudede patoloogilised muutused. Kiireneb veresoonte lubjastumine, mis viib vereringehäireteni ja haigusteni. Saunas käimine alandab Adriku sõnul vererõhku, aga vältima peaks liiga külma või kuuma temperatuuri. “Mõõdukas temperatuur mõjub vererõhule soodsalt,” lisas ta.
On teatud spordialad, mis ei ole kõrge vererõhuga lubatud: raskejõustik ja tõstmine. “Aga kepikõnd, jalgrattasõit on lubatud!” sõnas Adrik. Kuidas vererõhku mõõta? Adrik toonitas, et enne mõõtmist tuleb vältida suitsetamist ja ergutavate jookide joomist, tugevat söögikorda ja rasket pingutust. Pärast sööki tuleb mõõtmisega oodata vähemalt tund aega.
Kardioloogid soovitavad vererõhku mõõta kord aastas juba alates 3. eluaastast. Lastel esineb kõrget vererõhku harva, kuid ikkagi esineb. Mõõta tuleks seda puhanuna, olles enne rahulikult 5 minutit istunud. “Keha ja käsi ei tohi olla pinge all. Kasutada tuleb paraja suurusega mansetti ja asetada see südame kõrgusele,” jätkas Adrik. Eriti oluline on see randmeaparaadi puhul. “Kui mansett on südamest kõrgemal, tulevad väärtused madalamad. Kui mansett on liiga kitsas, tulevad väärtused kõrgemad; kui liiga lai, siis madalamad,” lausus ta.
Mõnel inimesel on vererõhku mõõtes käte vahel erinevus, eriti vanematel inimestel. “Kardioloogid soovitavad mõõta vererõhku mõlemal käel ja lähtuda kõrgemast,” rõhutas Adrik. “Vererõhku tuleks mõõ- ta iga päev enne tableti võtmist ja tund pärast tableti võtmist,” lisas ta. Soovitatav on sisse seada vererõhupäevik, milles olevaid tulemusi on arstil kergem analüüsida.
Kui madal peaks olema vererõhk?
Aastaid pole arstid kindlad olnud, milline peaks olema optimaalne eesmärk kõrge vererõhuga patsientide jaoks. Üldiseks eesmärgiks on muidugi rõhku alandada, ent see, kui madalale ja kui aktiivselt, oli seni teadmata.
Sellega kaasneb komplikatsioone – riske ja ravimite kõrvalmõjusid – ning lisaks rippus õhus küsimus, kas eakamad patsiendid vajavad aju verevarustuseks mõnevõrra kõrgemat vererõhku.
Sprint-nimelise uuringuga tehti kindlaks, et patsientidel, kellele määrati eesmärgiks viia süstoolne vererõhk alla 120 (mis on tunduvalt madalam kui 140 või 150, mida praegused juhised üle 60aastastele isikutele ette näevad), vähenes südamerabanduse, südamerikke ja insuldi risk kolmandiku võrra, surma risk aga peaaegu veerandi võrra.
Kuulutades, et neil on “informatsiooni, mis võib elu päästa,” teatasidki USA föderaaltasandi tervishoiuametnikud septembris võidukalt, et nad lõpetavad ulatusliku uuringu rohkem kui aasta esialgsest tähtajast varem. Uuring on andnud juba ammendava vastuse küsimusele, mille kallal kardioloogid on aastakümneid juurelnud: kui madal peaks olema vererõhk?
Vastus: märksa madalam kui praegused juhised ette näevad.
Uuringus, mis kandis nime Sprint, määrati rohkem kui 9300-le üle 50aastasele mehele ja naisele, keda ohustas kõrge südamehaiguse risk või kellel oli neeruhaigus, juhuvaliku alusel üks kahest süstoolse vererõhu sihttasemest: alla 120 mmHg, mis on madalam kui eales juhistes soovitatud, või alla 140.
Süstoolne vererõhk on kahest vererõhu näitajast kõrgem ja väljendab rõhku veresoontele südame kokkutõmbumisel.
Uuring puudutas tundmatut valdkonda, mida nii mõnedki olid seni pisut hirmutavaks pidanud. Kui loomulik süstoolne vererõhk on 120, võib see olla hea. Kuid lood on hoopis teised, kui vererõhk ravimite abil kunstlikult niivõrd madalale viiakse. Nii madala sihttaseme saavutamine tähendaks seda, et inimesed peavad võtma rohkem ravimeid, ning kõrvalmõjud võivad kasuteguri nullida. Eelkõige võib tunduvalt madalama vererõhuga kaasnevad negatiivsed ilmingud ohustada eakamaid inimesi, sest paljud neist võtavad juba mitmeid krooniliste haiguste ravimeid, mis võivad põhjustada koostoimet.
Väga madal vererõhk võib põhjustada peapööritust ja kukkumisi. 28 protsenti uuringus osalenutest olid vanemad kui 75aastased.
Vastuolu paari aasta taguse seisukohaga
Vähem kui kaks aastat tagasi märkis üks USA Riikliku Südame-, Kopsu- ja Vereinstituudi komisjon vastupidiselt, et süstoolse vererõhu tase võiks olla 140. Komisjon soovitas üle 60aastastele inimestele sihttasemeks 150, väites, et puudusid veenvad andmed, mis oleksid tõestanud madalama vererõhu kasulikkust.
Seniajani olid paljud vererõhu eksperdid seisukohal, et nad olid saavutanud nii suure edu kui võimalik. 1972. aastast saadik on insultide esinemine, mis on kõrge vererõhu üks peamisi tagajärgi, vähenenud 70 protsenti.
Suurimaks probleemiks oli asjaolu, et paljud kõrge vererõhuga patsiendid ei võtnud neile välja kirjutatud ravimeid või võtsid ravimeid, mis ei olnud piisavalt tugeva mõjuga.
Uuringus osalenud inimestel polnud alati kerge neile määratud vererõhu sihttaset saavutada. Patsiendid, kes pidid viima oma vererõhu alla 140, võtsid keskmiselt kahte ravimit.
Need, kes pidid rõhu viima alla 120, võtsid keskmiselt kolme ravimit. Ravimite hind pole tavaliselt kõrge vererõhuga patsientide jaoks probleemiks, sest 90 protsenti vererõhuravimitest on saadaval geneeriliste ravimitena.
Uuring puudutas ka küsimust, kas madalam vererõhk võiks olla kasulik inimestele, kes põevad neeruhaigust, ning kas patsientide mõtlemine muutub selgemaks ja neil esineb vähem dementsust. See oli üks hüpotees, kuid samas kahtlustati, et madalama vererõhu korral jõuaks ajusse ja neerudesse vähem verd, mis võib kaasa tuua ebasoovitavad tagajärjed. Südameinstituudi sõnul on tulemused, mis näitavad madalama vererõhu mõju neerudele ja ajule, hetkel veel analüüsimise etapis.
Kommentaar: kardioloogid ootavad Sprint uuringu kohta täiendavaid analüüse
Margus Viigimaa
PERHi kardioloog, professor
Sprint uuring on hetkel kõige suuremas tulipunktis olev uuring hüpertensiooni valdkonnas, selle üle on erialakirjanduses viimastel kuudel väga palju diskuteeritud.
Viisteist aastat tagasi oli meil teadmine, et mida madalamale süstoolne või diastoolne vererõhk viia, seda parem on kaugtulemus.
Kõige alumist piiri juhistes paika pandud ei olnudki.
2009. aastal avaldati aga Euroopa preventsiooniühingu ümberhindamisdokument. Selles leiti, et me ei tohiks vererõhku liiga madalale langetada, sest siis tekib juba negatiivne efekt. See soovitus puudutas just südame isheemiatõvega haigeid.
Arvatakse, et liiga madal vererõhk mõjub halvasti. Seisukoht, et me ei peaks vererõhu langetamisega liiga madalale minema, sai veelgi kinnitust USAs diabeedipatsientidel läbi viidud ACORD uuringuga, kus näidati, et kui diabeetikute süstoolne vererõhk viidi alla 120 mmHg, hakkasid näitajad muutuma halvemaks.
Seega värske Sprint uuringu tulemused ei olnud üllatavad, aga siiski mõjusid värske tuulena.
Positiivne on see, et selles uuriti suurt hulka inimesi ja leiti, et süstoolne rõhk alla 120 mmHg annab paremaid kaugtulemusi nii üldsuremuse kui ka kardiovaskulaarse suremuse osas.
Kahjuks peale esmase tulemusnäitaja ei ole väga palju muud informatsiooni veel avaldatud. On selge, et me ei saa teha üldistust, et kõikidel hüpertoonikutel peaks süstoolse rõhu viima alla 120 mmHg.
Uuringus osalenud patsiendid olid üle 50aastased, kellel polnud eelnevalt ajuinsulti olnud, nad olid mittediabeetikud, kuid neil oli teatav kardiovaskulaarne risk.
Seega olid patsiendid teatud määral eelvalitud.
Sprint uuring annab meile tõenduse, et peaksime sellel konkreetsel patsientide grupil olema senisest agressiivsemad vererõhu langetamisel, kuid teistele patsiendigruppidele seda infot üldistada ei saa.
Oodatakse analüüsi kõrvaltoimete kohta. Samas ei ole veel avaldatud uuritavate kaugtulemusi kõrvaltoimete osas. Vaja on analüüsida osalenud patsientide kognitiivset ja neerufunktsiooni, sest need funktsioonid on eelnevates uuringutes näidanud kehva tulemust liiga madalale viidud vererõhu korral.
Ka ei ole veel infot, milliseid ravimeid uuringus täpselt kasutati.
Euroopas on praegu käimas insuldi sekundaarse preventsiooni uuring SCHL.
Meie eesmärk on Sprint uuringuga samasugune: vaatame, et kui me inimestel, kes juba on insulti põdenud, viime vererõhu alla 120 mmHg, siis milline on tulem.
Tundub loogiline, et neil, kellel on insult olnud, võiks vererõhu langetamisest olla suurem kasu. Uurime 7500 patsienti. Sprint uuringus ei vaadeldud insulti põdenud patsiente, nii et meie uuring saab siin ehk lisateavet anda.
Autor: New York Times tõlkis Kalle Klein
Allikas: Virtuaalkliinik.ee
