Paljud inimesed kujutavad vaimset inimest ette peaaegu täiuslikuna. Ta on alati rahulik, naeratav, armastav, tolerantne ja tasakaalus. Ta ei vihasta, ei mõista hukka, ei mõtle halvasti ega lase negatiivsetel emotsioonidel ennast mõjutada. Selline inimene tundub justkui olevat jõudnud seisundisse, kus elu voolab pidevas harmoonias.
Ja loomulikult tahaks igaüks ennast sedasi tunda.
Mingil hetkel otsustavadki paljud inimesed, et nüüd aitab muretsemisest, enesesüüdistamisest ja hirmust. Tekib soov hakata elama teadlikumalt, armastavamalt ja õnnelikumalt. Ning sageli toob selline otsus kaasa väga tugeva sisemise muutuse. Inimene hakkab kogema rohkem rahu, tänulikkust ja rõõmu. Maailm tundub korraga kergem ja helgem.
Probleem tekib aga siis, kui inimene hakkab uskuma, et vaimsus tähendab ainult positiivsust.
Tekib hirm negatiivsete emotsioonide ees. Ei taheta enam tunda viha, kurbust, kahtlusi ega sisemisi konflikte. Kõik raske püütakse kiiresti “valguseks muuta”. Kuid sisemaailm ei tööta nii lihtsalt. Kui inimese sees on veel lahendamata haavu, traumasid või vastuolusid, ei kao need lihtsalt sellepärast, et otsustatakse olla “vaimne”.
Sageli võib inimene hakata ennast sundima sallima olukordi, inimesi või eluviise, mis tegelikult ei sobi tema hingega kokku.
Vaimsetel radadel liikudes kohtutakse uute õpetuste, inimeste ja ideedega. See võib olla inspireeriv ja avardav. Kuid samal ajal peitub selles ka oht – inimene võib hakata liiga palju usaldama teiste tõdesid ning kaotada ühenduse iseenda sisemise häälega.
Kõik, mida nimetatakse “vaimseks”, ei pruugi olla iga inimese jaoks õige.
Mõne jaoks võib sügav transformatsioon tähendada tervenemist ja vabanemist. Teise jaoks võib sama kogemus olla liiga kiire, liiga intensiivne või sisemiselt lõhkuv. Kõik hinged ei liigu sama tempoga.
Vahel satub inimene olukorda, kus ta läheb muutustega kaasa ainult sellepärast, et kardab tunduda “ebateadlik” või “mitte piisavalt arenenud”. Ta surub maha oma ebamugavuse, hirmud ja sisetunde, et sobituda mingi uue reaalsusega.
Kuid hing ei kao kuhugi.
Kui inimene astub liiga kaua üle oma tegelikest vajadustest, hakkavad sisemised pinged lõpuks endast märku andma. Tekivad ärevus, segadus, emotsionaalsed plahvatused või tunne, et oled iseenda kuhugi ära kaotanud.
Kõige ohtlikum ei ole mitte hirm ise, vaid see, kui inimene lõpetab enda kuulamise.
Vahel võib inimene muutuda sõltuvaks kellegi teise energiast, õpetustest või heakskiidust. Ta hakkab uskuma, et teine inimene teab paremini, mis on talle õige. Ning mida kaugemale ta iseendast eemaldub, seda rohkem vajab ta välist kinnitust.
Aga tõeline vaimne areng ei tähenda kellegi teise järgi elamist.
See tähendab õppimist olema kontaktis iseendaga. Oma piiridega. Oma tunnetega. Oma tõelise olemusega.
Kõik ei pea sulle meeldima. Kõike ei pea taluma. Kõik õpetused ei pea sinu jaoks töötama. Sul on õigus öelda “ei” ka siis, kui teised nimetavad seda “piiratud mõtlemiseks”.
Tõeline enesearmastus ei tähenda ainult valguse otsimist. See tähendab ka oskust kaitsta oma hinge olukordade eest, mis seda lõhuvad.
Enne iga suuremat otsust tasub küsida:
Kas see on päriselt minu soov?
Kas see tee toob mulle sisemist rahu?
Kas ma liigun armastusest või hirmust?
Kas ma kuulan iseennast või ainult teiste hääli enda ümber?
Kõige tugevam inimene ei ole see, kes suudab kõike taluda. Kõige tugevam on see, kes julgeb jääda iseendaks isegi siis, kui maailm ootab temalt midagi muud.
Vaimne areng ei tähenda iseenda kaotamist. Vastupidi – see tähendab aeglaselt, ausalt ja teadlikult iseenda juurde tagasi jõudmist.
Ja võib-olla ongi kõige kõrgem teadlikkus see hetk, kus inimene ei otsi enam päästmist väljastpoolt, vaid leiab lõpuks rahu iseenda seest. Loe teisi huvitavasi teenuseid SIIT
