www.janarkeel.eu
Enamik inimesi liigub justkui samas suunas. Kõik otsivad rahu, armastust, küllust, õnne ja tunnet, et elu kannab neid õigel teel. Kuid kui palju on tegelikult neid, kes tunnevad end päriselt terviklikuna? Kui palju on neid, kes võivad ausalt öelda, et nad on leidnud sügava sisemise rahu?
Väljastpoolt võib inimese elu tunduda ideaalne – töö, kodu, suhted, saavutused. Kuid väga paljude inimeste sees elab samal ajal vaikne rahutus. Tunne, et midagi on nagu puudu. Et hoolimata kõigest ei olda päriselt kohal oma elus ega iseendas.
Ühiskond õpetab inimest kogu aeg millekski saama. Edukamaks. Targemaks. Vaimsemaks. Rikkamaks. Täiuslikumaks. Meile antakse ette ideaalid, kelle moodi peaks olema, kuidas peaks elama ja mida peaks saavutama, et olla “piisav”.
Ja just sinna tekibki inimese sisemine lõhe.
Inimene hakkab võrdlema ennast teistega ning unustab lõpuks ära, kes ta ise tegelikult on. Ta vaatab teisi inimesi, imetleb nende elu, tugevust või edu ning hakkab alateadlikult püüdma saada kellegi teise sarnaseks. Kuid sügaval sisimas ei saa keegi kunagi olla keegi teine.
Selles peitubki üks suuremaid kannatuse põhjuseid.
Inimene võib saavutada palju, aga kui ta on selle käigus eemaldunud oma päris olemusest, jääb hinge ikkagi tühjus. Sest ükski roll, mask ega saavutatud ideaal ei saa täita kohta, mis kuulub sinu tõelisele minale.
Võib-olla ei olegi elu eesmärk saada kellekski teiseks.
Võib-olla on elu eesmärk hoopis õppida lõpuks olema see, kes sa juba oled.
Me sünnime siia maailma oma olemusega. Ja väga sageli tekivad probleemid just siis, kui hakkame seda loomulikku olemust alla suruma. Kui proovime olla tugevamad, vaiksemad, edukamad, vaimsemad või “õigemad”, kui meie hing tegelikult olla tahab.
Tõeline vabadus ei sünni täiuslikuks saamisest. See sünnib hetkest, kui inimene lõpetab iseenda vastu võitlemise.
Paljud vaimsed õpetused räägivad valgustumisest, kõrgemast teadvusest ja enese leidmisest. Kuid vahel võib inimene nende õpetuste keskel hoopis iseennast ära kaotada. Ta hakkab järgima teiste tõdesid ning unustab kuulata omaenda sisemist häält.
Aga elu ei küsi sinult, kas sa oled piisavalt nagu keegi teine. Elu küsib hoopis: kas sa julged olla sina ise?
Võib-olla peitubki sügavaim vaimsus mitte selles, et inimene muutub kellekski “kõrgemaks”, vaid selles, et ta muutub ausamaks iseenda vastu.
Et ta lubab endal olla tundlik, kui ta on tundlik. Vaikne, kui ta on vaikne. Tugev, kui ta on tugev. Väsinud, kui ta vajab puhkust.
Elu ei pea olema pidev enese parandamine.
Vahel on suurim tarkus hoopis peatuda ja mõista, et sinuga ei ole midagi valesti. Võib-olla oled sa kogu aeg olnud piisav just sellisena, nagu oled.
Tõeline rahu ei tule sellest, et inimene saavutab lõpuks kõik ideaalid. Rahu tuleb siis, kui inimene lõpetab enda mõõtmise ühiskonna ootuste järgi.
Siis ei pea enam tõestama, et oled piisavalt edukas, tark, vaimne või tugev. Siis sa lihtsalt oled.
Ja võib-olla ongi Olemine ise kogu elu suurim saladus.
Vaikuses, looduses, lihtsates hetkedes ja päris iseendaks olemises peitub midagi palju sügavamat kui lõputus püüdlemises. Elu ei pruugi vajada nii palju kontrollimist ja analüüsimist, kui me arvame.
Mõnikord piisab lihtsalt sellest, et inimene usaldab ennast.
Usaldab oma sisetunnet. Oma loomust. Oma hinge.
Sest kui inimene lõpuks jõuab tagasi iseendani, hakkab kaduma ka sisemine võitlus. Ning selle asemele tekib midagi palju rahulikumat – tunne, et sa ei pea enam olema mitte keegi teine peale iseenda.
Ja võib-olla just seal algabki tõeline õnn.
Loe teisi huvitavasi teenuseid SIIT
