Hirm on tunne, mida enamik inimesi tahab vältida. Seda nähakse millegi tumeda, nõrga ja halvavana – justkui sisemise vaenlasena, mis ei lase vabalt elada ega julgelt tegutseda. Kuid võib-olla on hirmust täiesti valesti aru saadud.
Mis siis, kui hirm ei ole karistus ega nõrkus? Mis siis, kui hirm on hoopis sinu sisemine nõuandja – hääl, mis püüab sind kaitsta?
Tegelikult ei sünni hirm selleks, et inimest hävitada. Hirm sünnib selleks, et inimene ellu jääks. See on iidne alateadvuse kaitsemehhanism, mis on meie sisse programmeeritud juba ammustest aegadest. Hirm ei ilmu juhuslikult. Ta ilmub siis, kui mingi sinu osa tunneb ohtu – olgu see füüsiline või emotsionaalne.
Sageli ei karda inimene tegelikult olukorda ennast, vaid tunnet, et ta võib uuesti haiget saada.
Hirmu taga peitub väga sageli inimese “sisemine laps” – see osa meist, mis kunagi sai haiget, tundis ennast hüljatuna, alandatuna või kaitsetuna. See osa mäletab kõike. Ta mäletab olukordi, inimesi, sõnu, lõhnu, pilke ja isegi tundeid, mis eelnesid valule. Ning kui elu toob hiljem midagi sarnast, käivitub hirm nagu alarm.
Sinu alateadvus ei küsi: “Kas see on loogiline?”
Ta küsib hoopis: “Kas see võib mulle jälle haiget teha?”
Just sellepärast võib hirm vahel halvata. Mitte selleks, et sind nõrgaks muuta, vaid selleks, et sundida sind peatuma ja uuesti mõtlema.
Inimene kannab endas samu instinkte, mida kannavad loomad looduses. Kui metsloom kord haavata saab, jätab ta kogu olukorra meelde – koha, heli, lõhna, valguse. Järgmine kord sarnast tunnet kogedes põgeneb ta juba enne, kui oht päriselt kohale jõuab.
Täpselt samamoodi toimib inimese alateadvus.
Kui keegi on kunagi kogenud reetmist, hülgamist või sügavat südamevalu, võib tema hing hakata edaspidi sarnaseid olukordi kartma isegi siis, kui ohtu enam tegelikult ei ole. Hirm ei tee vahet füüsilisel ega emotsionaalsel valul – mõlemad võivad inimese sisemaailma sügavalt haavata.
Mõned inimesed on loomult tundlikumad kui teised. Nad tajuvad rohkem. Nad märkavad rohkem. Nad tunnetavad ohtu juba enne, kui midagi juhtub. See ei tee neid nõrgaks. Võib-olla tähendab see hoopis, et nende roll siin maailmas on teistsugune.
Kõik inimesed ei ole loodud võitlejateks. Mõned on loodud tunnetajateks, hoidjateks, tervendajateks. Mõni hing on siin selleks, et joosta eesliinil, teine selleks, et säilitada tarkust, rahu ja elu siis, kui maailm muutub liiga karmiks.
Probleem tekib siis, kui inimene hakkab ennast võrdlema kellegi teise teekonnaga. Kui püütakse olla keegi teine, surudes maha oma tõelist olemust. Just siis sünnivad sisemised konfliktid, rahulolematus ja sügav väsimus.
Meile õpetatakse väiksest peale, millised peaksime olema. Julgemad. Edukamad. Valjemad. Tugevamad. Aga väga harva õpetatakse inimest kuulama iseennast.
Vahel võib suurim julgus olla hoopis tunnistada:
“Ma ei ole selline inimene.”
“See tee ei ole minu jaoks.”
“Ma ei pea olema keegi teine, et olla väärtuslik.”
Hirm võib olla ka õpetaja. Ta võib näidata, kus on sinu vanad haavad. Kus sa vajad tervenemist. Kus sa oled kaotanud ühenduse iseendaga.
Oluline ei ole hirmust vägisi üle sõita. Oluline on õppida mõistma, mida see tunne sulle öelda tahab.
Sest inimene ei saa päriselt terveks siis, kui ta hävitab oma hirmud. Inimene saab terveks siis, kui ta lõpetab enda sisemiste osade vastu võitlemise.
Võib-olla ei olegi elu eesmärk saada kartmatuks.
Võib-olla on eesmärk õppida elama nii, et ka hirm võib sinu sees olemas olla, ilma et ta juhiks kogu sinu elu.
Kui inimene õpib oma hirme kuulama armastuse, mitte vihkamise kaudu, hakkab ta lõpuks mõistma iseennast palju sügavamalt.
Ja võib-olla just seal algabki tõeline sisemine vabadus.
Loe teisi huvitavasi teenuseid SIIT
