Väikse 6.a poja kadumisest šokis ema – Juhtunud on midagi kohutavat!
“Ma tundsin, et olen sattunud õudusunenäkku. Mu laps on kadunud ja ma ei oska teda enam mitte kuskilt otsida! Justkui maa oleks ta neelanud,” ütleb Iiris (37). Kõik lähikaudsed alad olid läbi käidud ja kõva häälega tema nime hüütud –vastust ega last ei kuskil.
“Ma mäletan, et tagusin endale kätega vastu põlvi ja halisesin: ta ei läheks mitte iialgi suvalises suunas hulkuma, mitte kunagi! Peab olema juhtunud midagi kohutavat!
Tol õhtupoolikul kasutasin kättesadanud võimalust, et teha tööd, mis on koroonapiirangute ajal lastega kodus olles väga keeruline olnud. Mu 6-aastane laps läks naabritele külla tulnud poisiga õue. Igaks sajaks juhuks kordasin veel pojale üle: kui lähete avalikule mänguplatsile aiast välja, tule anna mulle teada, nagu tavaliselt.
Aga ma teadsin nagunii, et ta seda teeb, sest seda kokkulepet ei ole ta kordagi küsimuse alla seadnud ega murdnud. Meie suures aias või kohe maja kõrval avalikul mänguplatsil metsatuka ääres on ruumi mängida küll ja küll.
Kui ma 15 minutit hiljem õue läksin, ümber maja käisin, ja poisse eest ei leidnud, fikseerisin silmanurgast ühe tumendatud klaasidega mikrobussi lärmaka seltskonnaga, mis meie tänaval seisis ja hooga kummivilinal paigalt sööstis.
Jalutasin aias edasi ja olin esmalt pettunud, et mu laps on rikkunud kokkulepet ja mulle ütlemata aiast välja mänguväljakule läinud.
Järgmistel minutitel selgus aga, et teda polnud ka mänguväljakul ega selle ümbruses. See tundus mulle ülikummaline. Ma ju tunnen oma last. Ta ei läheks kunagi uitama. Ta küsiks kindlasti. Siis ma juba jooksin ja hüüdsin teda kõva häälega. Hüüdsin ka naabrid appi otsima. Nagu kiuste, oli abikaasa komandeeringus.
Meie majast 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel asuvad sügavad veekogud. Ma ei suutnud ette kujutada, et mu laps sinna jalutaks, sest olime korduvalt kokku leppinud, et sinna ei minda kunagi vanemateta. Ometi hakkas mu peas mängima just uppumise stsenaarium.
Mõtlesin murdosa sekundi, kas oleks paslik juba helistada politseisse ja juba valisidki mu näpud häirekeskuse numbri. Mu laps on kadunud ja kõik tundub nii ebaloogiline, kuidas teda ometi hüüdeulatuses pole?! Ma lausa karjusin juba.
Kõnes häirekeskusele ei tulnud mul suures šokis esimese hooga meelde lapse riietus, mida politsei küsis. Silme ees kangastusid vaid aina õudsed pildid: minu laps uppunud. Mu laps on võõras autos võõraste inimestega. Korrutasin vaid häirekeskusele, et nägin mikrobussi, korrutasin, et mu laps ei läheks kunagi ise hulkuma.
Ma püüdsin mõelda ratsionaalselt, aga ei suutnud, paanika halvas mu täiesti. Miks juba keegi ei helista, et mu laps on leitud? Miks keegi teda ei leia? Kuhu ta sai ometi kaduda? Kas politsei ikka otsib teda? See oli kõige hirmsam tund mu lapsevanemakarjääri jooksul.
Jooksin last otsides suure maanteeni, mis on meie majast 800 meetri kaugusel ja tundsin, kuidas silme ees virvendab: üheltpoolt tuli üks vilkuritega politseiauto, teiselt poolt teine. Ma tundsin, et see on halb uni, see on film, see ei saa olla päriselt, et minu laps on kadunud. Olen lugenud kümneid lugusid, elanud neile kaasa, valanud õnnelike õnnetuste korral pisaraidki ja nüüd juhtub see kõik minu endaga. See ei saa ju ometi olla tõsi?
Läks mööda tund, kui saabus see kõne, mille osas mu lootus juba hääbunud oli. Mu lapse leidis üks naaber – päris kaugel kodust, metsa sees, ühtede varemete juurest. Sel hetkel, kui mu väike poeg naabri ja politsei eskordi saatel metsast välja tuli, hakkasin esimest korda sel õhtul kõva häälega nutma. Mul ei tulnud pähegi temaga riielda, ta on ju elus, ta on terve! Pingelangus oli meeletu, pisarad voolasid 30 minutit pidurdamatult ja tundsin, et kallistaksin teda ainult uuesti ja uuesti ja ei laseks enam kunagi lahti.
Politsei kuulas sõbralikult poisid üle: kuhu te läksite? Mis te tegite? Miks te vanematele ei öelnud?
Tuli välja, et naabritel külas olnud poiss oli teinud ettepaneku kaugemale metsa avastama minna ja minu laps läks temaga kaasa. See oli mulle tohutult ebameeldiv üllatus. Ma oleksin võinud mürki võtta, et mu laps teab, et tema jaoks kehtivad meie pere reeglid ja kui mõni laps teeb midagi teisiti, siis tema sellega kaasa ei lähe.
Mina ei usu, et lapsed oleksid ise metsast tee tagasi koju leidnud. Juba oli hakanud hämarduma ja õues läks jahedamaks – laps oli aga ainult dressipluusi väel. Poeg oli juhtunust nii šokis, et vastas küll vapralt ja selgelt politseiniku küsimustele, kuid kui politsei pakkus, et poisid võivad nende autot nüüd seestpoolt vaadata, siis olid nad väga häbelikud. Tundsid vist, et ei ole seda suurt privileegi ära teeninud. Politsei oli väga tore ja seletas lastele rahulikult, miks ei tohi niimoodi uitama minna vanematele ütlemata.
Minu laps oli juhtunust nii šokis, kuigi kallistasin teda ja kinnitasin talle, et ma ei pahanda temaga ja seletasin talle, et olin lihtsalt väga mures, et temaga on midagi juhtunud.
Alles päris hilja õhtul sain temaga rohkem kontakti ja kordasin üle: kui ma ei tea, kus sa oled, ei saa ma sulle ju appi tulla, kui sul mind vaja on!”
Loe edasi SIIT
Allikas. Postimees
