“Lapsed seksuaalse väärkohtlemise puhul politsei poole ei pöördu, tihti räägib laps küll näiteks sõbrale, kuid info sealt ei liigu edasi. Lapsed ei pea juhtunut ju piisavalt oluliseks, kui näiteks veebi teel ahistatakse, arvatakse, et ainult vägistamine on väärkohtlemine. Paljudel lastel pole üldse kellele rääkida, nad suhtlevad lemmiklooma või jumalaga,” ütles lastemajateenuse juht Anna Frank.
Juhtimaks tähelepanu laste väärkohtlemisele on loodud slõugan “Parem kaitsta kui kahetseda”, mis kutsub üles probleemi märkama ja sellega tegelema.
Frank muretses, et väga palju on lapsi, kelle õigusi rikutakse, ent paraku laps ei teagi, millised õigused tal ülepea on. Probleemiga tegelemisel tuleb tema sõnul esmalt laps ära kuulata. “Kõikidel inimestel on kohustus teada anda, kui nad märkavad, et last väärkoheldakse. Lastekaitse seaduse järgi võib isegi inimest karistada, kui ta näeb väärkohtlemist, kuid ei teata. Seda pole Eestis seni rakendatud, kuid võibolla peaks,” ütles ta.
Kahtlusest tuleb teada anda
Frangi sõnul on küllalt juhtumeid, kus näiteks aasta hiljem on välja tulnud, et inimene küll teadis, et last väärkoheldakse, kuid ei teatanud väites, et “see ei puutu temasse.” Frank taunis väga sellist ükskõiksust ning kutsus üles kindlasti teavitama, kui on isegi kahtlused.
Frank möönis, et emotsionaalne väärkohtlemine on selline, mida on väga raske märgata – lihtsam on hinnata füüsiliselt väärkoheldud last. “Seksuaalne väärkohtlemine on väga varjatud kuritegu, kus vigastusi tavaliselt ei tekitata, vaid luuakse lapsega ebanormaalne suhte, mida ka laps ise hakkab varjama,” muretses ta. Frank lisas, et väärkohtlemine on ka see, kui laps näeb pealt perevägivalda, sest see seab ohtu lapse emotsionaalse tervise.
Frank toonitas, et levib ebaõige seisukoht, nagu tähendaks väärkohtlemine vaid vägistamist. See ei pruugi nõnda olla, sest väärkohtlemine toimub tihti veebis, kus näiteks alla kümne aastane ei saagi aru, millega tegu – arvab, et see on osa mängust. “Vanemad lapsed võivad arvata, et tegu on varjatud armastusega. See pole kindlasti aktsepteeritav,” rõhutas ta.
Omaette probleemiks on tema sõnutsi ühiskonna normid, mille järgi näiteks Eestis senini on lubatud vahekord vähemalt 14-aastasega, kuid võiks olla sarnaselt Euroopaga 16 aastat. Hoopis halb on Frangi järgi olukord arenguriikides, kus sõlmitakse veel siiani lapsabielusid, mis ei tohiks rahvusvahelise kogukonna poolt kuidagi aktsepteeritav olla.
Frank selgitas, kuidas toimub väärkohtlemine. See algab tema sõnutsi sellest, et lapsele lähedane inimene manipuleerib lapsega: võimalik on libaarmastus või hirm, kus last ähvardatakse.
Väärkohtleja on pahatihti kas treener või huvihariduse juhendaja. Frank meenutas, et seksuaalsuhe alaealisega on sel juhul igal juhul seaduse silmis kuritegu.
Suureks probleemiks pidas Frank sa seda, et uuringute järgi 20 protsenti lastest võib olla väärkoheldud, kuid ametlikult on registreeritud kõigest 0,04 protsenti lastest kui kannatanu. Teine suur probleem Franki sõnutsi seisneb selles, et väärkohtlemisest teatatakse alles keskmiselt kolme aasta jooksul, mis tähendab, et politseil on ülimalt keeruline tõendeid koguda. Lisaks on väärkohtleja enamast lapsele lähedane või tuttav inimene.
Riskiteguriks on vanemate vähene osalus lapse elus
Miks satub laps väärkohtlemise ohvriks? Frank tõi välja, et riskiteguriks on vanemate vähene osalus lapse elus ning siis hoopis võõras hakkab lapsega kontakti looma, uurima, kuidas tal läheb ning nõnda ebaloomulikku suhet looma. “Vanem peab lapsega kontaktis olema,” nimetas ta esmase vahendi probleemi ennetamiseks. Tihti on tema sõnul väärkoheldud lapsed juba multiprobleemidega, neid on kiusatud kodus ja koolis ning siis lisandub veel seksuaalne väärkohtlemine.
Frank tõi välja müüdi nagu oleks väärkohtlemine otseses seoses alkoholi tarvitamisega. “Nii see pole. Alkoholi tarvitamise võib olla küll tõuge väärkohtlemisele, kuid mitte kunagi põhjus. Samuti võib olla samasugune tõuge stress,” lükkas ta levinud ebaõige arvamuse ümber. Põhjus väärkohtlemiseks peitub tema sõnutsi sügaval, näiteks pahatihti on väärkohtleja olnud ise lapsena kannatanu ning elab välja oma tundeid, mida ta pole saanud maandada.
Väärkohtlemist märgata pole Franki sõnul lihtne, kuid ta andis selleks vihje: tähele tuleb panna, kui lapse käitumine on muutunud, näiteks aktiivne laps muutub passiivseks või siis vastupidi. Tähtis on seega igasugune käitumise muutus kui selline.
Koroonaga seoses on laste suitsiidid Eestis väga kõrgele tasemele tõusnud, mille põhjus on Franki sõnutsi pahatihti kodus olemine – kool ja huviringid jäävad ära ning sealsed õpetajad ei saagi märgata, kui lapsega midagi valesti on. “Lapsed seksuaalse väärkohtlemise puhul politsei poole ei pöördu, tihti räägib laps küll sõbrale, kuid info sealt ei liigu edasi. Lapsed ei pea juhtunut ju piisavalt oluliseks, kui näiteks veebi teel ahistatakse, arvatakse, et ainult vägistamine on väärkohtlemine. Paljudel lastel pole üldse kellele rääkida, nad suhtlevad lemmiklooma või jumalaga,” nägi Frank suurima probleemina.
Allikas Pealinn.ee
