Parim vanus abiellumiseks sõltub suuresti inimese isiklikust olukorrast, elukogemusest, väärtushinnangutest ja eesmärkidest. Siiski on erinevad uuringud pakkunud välja mõningaid üldiseid suundumusi:
- Majanduslik stabiilsus: Paljud uuringud näitavad, et inimesed, kes abielluvad pärast 25. eluaastat, on sageli majanduslikult stabiilsemad ja nende abielud on püsivamad. Selle põhjuseks on tavaliselt parem haridus ja karjäärialane areng.
- Emotsionaalne küpsus: Inimeste emotsionaalne intelligentsus ja suhete haldamise oskus areneb aja jooksul. Uuringud viitavad, et vanuses 28–32 on inimestel parem tasakaal iseseisvuse ja kohanemisvõime vahel, mis on oluline edukaks abieluks.
- “Goldilocks” tsoon: Sotsioloog Nick Wolfinger leidis oma uuringutes, et abielud, mis sõlmitakse vanuses 28–32, on väikseima lahutusriskiga. Seda vanust peetakse sageli ideaalseks, kuna inimesed on juba piisavalt kogenud, kuid mitte veel liiga settinud oma individuaalsetesse harjumustesse.
- Kultuurilised ja individuaalsed erinevused: Mõnes kultuuris või ühiskonnagrupis on varasem või hilisem abiellumine norm. Lisaks on iga inimese valmisolek ja soov sõltuv individuaalsetest väärtustest ja elukogemusest.
Oluline on meeles pidada, et vanus iseenesest ei määra abielu edukust. Tähtsamad on partnerite omavaheline sobivus, suhtlemisoskus ja ühised eesmärgid.
