Kogu Euroopa on Vene Föderatsiooni esitatud ultimaatumite tõttu julgeolekukriisis. Venemaa nõuab otseste jõu kasutamise ähvardustega nii USA-lt kui NATO-lt tervikuna otseselt Euroopa jaotamist mõjusfäärideks, siduvate garantiide andmist NATO laienemise välistamiseks ning NATO idatiiva sõjalise kaitse nõrgendamist.
Olukord on pöördunud tagurpidi: sõjategevust jätkav agressorriik on asunud NATO-le dikteerima tingimusi, mille täitmise puhul lubab ta sisuliselt sõjategevuse eskaleerimisest hoiduda. Selline jõuga ähvardamine on otseses vastuolus ÜRO põhikirjaga. Kahetsusväärselt on Venemaa saavutanud olukorra, kus tema nõudmisi (või eufemistlikumalt julgeolekumurede lahendamist diplomaatilisel teel) on tipptasemel asunud arutama USA, peasekretäri ettepanekul on kokku kutsutud NATO-Vene nõukogu ning ette valmistatakse Venemaa nõudmisel ka konsultatsioone OSCE formaadis.
Arvestades sõjaliste jõudude tasakaalu meie piirkonnas ning meie geograafilist asendit, on sellise Lääne-suunalise jõuga ähvardamise poliitika kõige vahetumateks sõjaliselt ohustatud riikideks NATO liikmetest Balti riigid.
Teen teile kui valitsusjuhile ettepanekud, mida Eesti NATO liikmesriigina peaks kasutama enda ning teiste NATO riikide julgeoleku huvides.
Peame tugeva käiguga näitama liitlastele, et meie hinnang akuutsele julgeolekukriisile Euroopas on ühemõtteline. Tegemist ei ole tavapärase diplomaatilise konfliktsituatsiooniga riikide vahel, vaid meie tuumariigist naaberriigiga, kes ähvardab ultimatiivselt sõjalise jõu kasutamisega, kui NATO-t sisuliselt ei demonteerita Ida-Euroopas.
See on olukord, kus Eesti, tehes koostööd samameelsete riikidega, peaks viivitusteta käivitama NATO artikkel 4 konsultatsioonid. See on automaatne mehhanism, mis asetab kogu toimuva läbirääkimiste kaskaadi meie ja eriti meie liitlaste jaoks teise perspektiivi.
Kui hindame julgeolekukriisi tõsiselt, siis just sellise olukorra jaoks ongi artikkel 4 mehhanism NATO lepingus ette nähtud.
Meie elulised julgeolekuhuvid on praegu ohustatud rohkem kui kunagi varem pärast meie liitumist NATO-ga ja meil on vaja see selgelt argumenteeritult ja häälekalt välja öelda. Kui oleme passiivsed, siis realistlikult kõige tõenäolisem oht on see, et võib tekkida v a i k i v Jalta lepe. Keegi milleski paberi peal ega otsesõnu kokku ei lepi, kuid liitlased peavad vajalikuks n-ö diplomaatilise võidu nimel, et Venemaa ei alustanud uut täiemahulist sissetungioperatsiooni Ukraina suunal, sisuliselt hoiduda Venemaa “provotseerimisest” NATO laienemise signaalidega või NATO idasuunal ulatuslikest aktiivsetest heidutusmeetmetest. See vaikiv heitumine tähendaks suurt vähemasti psühholoogilist mõra NATO kollektiivkaitses ning juba lühikese aja jooksul tähendaks meie julgeolekuolukorra olemuslikku halvenemist.
Tegelikult me ei vaja seda Venemaa initsiatiivil veerema hakkavat läbirääkimiste kaskaadi, see ei vasta kuidagi meie julgeolekuhuvidele. Nende läbirääkimiste kohatuse ja grotesksuse peaksime tegelikult ka avalkult välja ütlema.
Kuna need läbirääkimised on aga (eeldatavasti ka mingil kujul meie nõusolekul) startimas, siis peame seda olukorda tasakaalustama.
Artikkel 4 konsultatsioonide puhul peaksime esitama hoopis oma ettepanekud liitlastele julgeolekuolukorra parandamiseks. Esiteks toon välja liitlaste sõjalise kohaloleku suurendamise Balti-Poola ruumis, teiseks on Balti-Poola kaitseplaanide revideerimine ning kolmandaks peab NATO lükkama Venemaa ultimaatumi vormis esitatud lepingu projekti selgesõnaliselt ja täies mahus tagasi.
Samavõrra oluline on seismine Ukraina julgeoleku eest. Valitsuse samm sõjalist abi Ukrainale anda on positiivne. Kui Venemaa on nii radikaalselt asunud eskaleerima olukorda Ukraina ümber, siis peaks meie ettepanek liitlastele olema, et nüüd peaks Ukraina kaitseks olukorda kiiresti eskaleerima ka lääneriigid, kehtestades eelnevalt automaatselt rakenduvad sanktsioonid Venemaa suuremahulise uue sõjategevuse heidutamiseks.
Tuleb ausalt öelda, et praegu on Venemaa retooriliselt ja diplomaatiliselt olnud edukas. Lääne reaktsioon on olnud ettevaatlikum, kui oleks võinud eeldada – see on tõsine probleem.
Minu ettepanekute puhul kindlasti ütlevad teile mitmed nõuandjad, et ei maksa minna teatud retoorilisse konflikti meie osade liitlastega, et see võimaldab Venemaal meid näidata russofoobidena. Ütlen sellele vastu, et nüüd ongi olukord, kus peame enda huvide eest seisma, kaitstes ühtlasi kogu NATO toimimispõhimõtteid. USA jaoks on tegemist probleemiga paljude keerulise küsimuste seas maailmas, meie jaoks aga tähtsamat küsimust pole. Seda peavad meie liitlased tajuma ning selgemasõnaliselt, kui seda on seni oldud.
Soovitan Teil tulla selle aasta esimesel töönädal riigikogu ette, et arutada kujunenud julgeolekukriisi Euroopas ning Eesti seisukohti.
Jõudu ning otsusekindlust soovides,
Urmas Reinsalu,
riigikogu liige
