Vahendame Objektiiv.ee artiklit
Täna kohvikus Komeet ajakirjanikele esinenud teadurid Alar Aab ja Sirje Rüütel Boudinot ning vabakutseline koroonauurija Kaari Saarma tõdesid ühiselt, et enamike laste vaktsineerimine pole otstarbekas, kuna karjaimmuunsust pole oodata, ning praegu ühiskonnas toimuv vaktsineerimissurve annab oodatule vastupidise tulemuse.
Rootsi Lundi ülikoolis töötav immunoloog Aab märkis, et on viimase kahe aasta jooksul ka ise tegelenud mRna vaktsiinide väljaarendamisega vähivastase ravi jaoks. Tema sõnul pole kahtlust, et praegu kasutusel olevad koroonavaktsiinid töötavad suurepäraselt raske haiguse ärahoidmisel. Küll aga on tema sõnul väga kahtlane see, et vaktsiinide toimel võiks saavutada nn karjaimmuunsuse.
Aab tõi välja, et inimorganismi puhul võib rääkida laias laastus kahest immuunsüsteemist – kehasisene nn üldimmuunsus ning limaskesti puudutav kaitse. Tema sõnul mõjutavad praegused vaktsiinid pigem üldimmuunsüsteemi, koroonaviirus nakatab enamasti aga just limaskesta epiteelrakke, jõudes harvemini kopsu alaossa. Seetõttu pole Aabi sõnul praegustel vaktsiinidel ka karjaimmuunsust tekitavat efekti.
Aab märkis, et Rootsis on ka algusest peale olnud seisukohaks see, et praeguste vaktsiinide abil karjaimmuunsust ei saavutata. Tema sõnul oleks see lootus küll olemas uut tüüpi, hetkel arendamisel limaskestale manustatavate vaktsiinidega. “Aga trikk on selles, et neid on väga keeruline teha,” tõdes Aab. Tema sõnul on praegu seetõttu parimaks valikuks endiselt mRna vaktsiinid.
Immunoloog rõhutas aga, et vaktsiiniskeptikute ja -vastaste sildistamine annab oodatule vastupidise tulemuse – nii on Rootsis, kus vaktsineerimine on selgelt vabatahtlik, end topelvaktsineerima valmis tervelt 90% elanikkonnast. “Kui ei survesta, siis on väiksem vastuseis,” leidis Aab.
Läbipõdemine annab tugevama immuunsuse
Tallinna Tehnikaülikooli dotsendi, molekulaarse immunoloogia doktori Sirje Rüütel Boudinot sõnul pannakse hetkel liialt rõhku koroonaviiruse vastaste antikehade kõrgele tasemele inimese veres. Tema sõnul peabki antikehade hulk ajas vähenema. “Immunoloogiline mälu on lümfotsüütide võime mäletada kokkupuudet antigeenidega. Kõrge antikehade tase on üks osa mälust, aga see näitab, et infektsioonist või vaktsineerimisest pole palju aega möödas – a la kolm kuud,” rääkis Boudinot.
Tema sõnul tekitab üldjuhul tugevama immuunsuse haiguse läbipõdemine – seejuures on inimene kaitstud ka siis, kui antikehade tase veres on madal. Vastuseks Objektiivi küsimusele immuunsuse kestvuse kohta märkis Boudinot, et praeguste uuringute kohaselt säilib see vähemalt poolteist aastat. Tema sõnul näitavad uuringud, et SARS-CoV-2 vastu pakub teatud kaitset isegi varasem kokkupuude teiste koroonaviirustega. Sellest järeldub omakorda, et säärane pikaajaline kaitse peaks kindlasti tekkima ka koroonaviiruse põdemisest. Boudinot sõnul saab tuua välja, et vaktsineerimine tekitab rohkem nn mitteneutraliseerivaid, läbipõdemine aga neutraliseerivaid antikehi.
Laste vaktsineerimist ei peeta otstarbekaks
Sõltumatu koroonauurija ja molekulaarbioloogia magistri Saarma sõnul ei esita Terviseamet statistikat selle kohta, et koroona läbipõdenute hulgas on reinfektsioon äärmiselt haruldane. Iisraeli uuringutele viidates leidis Saarma, et läbipõdenutel võiks vaktsiini kaaluda ehk 12 kuud pärast haigestumist – hetkel tuleb süst teha juba 6 kuud pärast põdemist. Samuti märkis Saarma, et läbipõdenuid on tõenäoliselt märksa enam, kui ametlikult teada antud – näiteks seetõttu, et inimeste enda tehtud kiirtestide andmed statistikas ei kajastu.
Saarma hinnangul võiks kõiki inimesi antikehade suhtes testida – kui tase on kõrge, siis Saarma sõnul konkreetne isik vaktsiini ei vaja. Nn koroonapass võiks aga läbipõdenule kehtida 12-15 kuud, vaktsineeritule 6-8 kuud. Laste üldist vaktsineerimist Saarma ei toeta – küll aga leidis ta, et süsti peaks tegema riskigruppi kuuluvad noored. Boudinot leidis, et näiteks Kaitseväe noortel meestel peaks vaktsineerimine olema vabatahtlik ja selle asendusena töötaks hästi ka antikehade test.
Vastuseks küsimusele kolmandate vaktsiinidooside mõttekusest leidis Aab, et tegu on nn immuunsüsteemiga mängimisega, mille efekt pole etteennustatav. Tema sõnul on aga kahe doosiga tekkiv immuunsus olnud üllatavalt madal. Aabi sõnul on võimalik, et tekkiv immuunsus on nö liiga kitsas. Boudinot hinnangul võiks kolmandaid doose kaaluda vaid siis, kui inimese kehas on antikehasid varasemate dooside järel tekkinud erakordselt vähe.
Kokkuvõtlikult tõid esinejad välja neli peamist seisukohta:
1. Hetkel kasutusel olevate vaktsiinide probleemid
SARS-CoV2 viirus nakatab tavaliselt limaskesti meie ülemistes hingamisteedes ja immuunvastus tekib limaskestadega seotud lümfoidses koes. Selline nakatumine on kergete või üldse märkamatute sümptomitega ja arvatakse, et kuskil 80% nakatumistest toimub sel viisil.
Õlavarre lihasesse süstitud mRNA vaktsiini toimel toodavad süstekoha lähedased lihasrakud, kuid ka teised rakud organismis, viiruse ogavalku, mille dendriitrakud viivad lümfisõlme. Ogavalk, mis on organismi jaoks võõrvalk, põhjustab T ja B rakkude paljunemise lümfisõlmedes.
Enamus neist T ja B rakkudes sureb, ent ca 5% neist jäävad püsima “mälurakkudena”. Paljudel mälurakkudel on “teadmine”, missugusest kehaosast ogavalk pärines, mis võimaldab neil liikuda tagasi esmase nakkuskoha juurde – meie näites õlavarre lihasesse, luues väga tõhusa kaitse just selles esmase nakkusallika piirkonnas.
Ainult, et üldine immuunsüsteem – mis aktiveeritakse olemasoleva mRNA vaktsiini poolt, on niivõrd palju tegelikust nakatumiskohast, ülemiste hingamisteede limakestadest, eraldatud, et mRNA vaktsiin “õiget” kaitset siin ei loo.
Covid-19 vaktsiin, mis hoiaks ära viiruse levimise, peaks manustatama tilkadena kas ninna või suhu – siis saaks tekkida “õige” limaskestade põhine immuunsus, mis aitaks ära hoida viiruse levimise ja võiks olla aluseks karjaimmuunsuse tekkeks – sellist suu/ninakaudset manustatavat vaktsiini meil kahjuks pole (on küll väljatöötamisel).
2. Tervete laste vaktsineerimine pole põhjendatud
Covid-19 vaktsiinide toime on eeskätt ära hoida rasket haigust ja surma, mida lastel esineb haruharva. Alaealiste suremus (IFR) on 0,001-0,003%. Võrdluseks üle 80-aastaste IFR on 8%. Vaktsiinid ei kaitse täielikult nakatumise ja nakkuse edasikandmise eest. Kui eelmiste tüvede puhul vaktsiinid vähendasid nakatumise riski, siis Delta tüve puhul on see oluliselt langenud. Olemasolevate vaktsiinidega teiste kaitseks vaktsineerimine pole põhjendatud. Oma tervise kaitseks on põhjust vaktsineerida eeskätt riskigrupil. Vaktsineerimist tuleks soovitada ka riskirühma lastele.
Pole võimalik tõestada, et vaktsiin on lastele ohutu, sest vaktsiinide pikaajalise ohutuse kohta puudub info. Lühiajalise kasutuse jooksul on ilmnenud mitmed tõsised kõrvaltoimed. Ühendkuningriigi vaktsineerimiskomitee hinnangul on vaktsiini teise doosi risk 12-34 müokardiidi juhtumit miljoni doosi kohta. Eeldatav kasu on riskidest tunduvalt väiksem. Teine doos aitaks ära hoida 0,16 intensiivravi ja 6 haiglaravi vajadust. Lisaks müokardiidi riskiga kaasneb vaktsinidega ka mitmeid teisi riske, mis on arvutustest välja jäetud. Laste massilise vaktsineerimise kasutegur on kaheldav ja ei kaalu üle võimalikke riske.
3. Läbipõdemine annab mitmekülgsema ja pikemaajalisema immuunsuse kui vaktsineerimine
Läbipõdemise järgselt on korduvnakatumine ja -haigestumine väga haruldane. Seda on kinnitanud kümned uuringud, meditsiinistatistika ja ka reaalne igapäevane kogemus. Iisraeli suured uuringud näitavad, et vaktsiinid annavad läbipõdemisega võrdväärse kaitse vaid esimese kolme kuu jooksul pärast vaktsineerimist. Pärast seda on vaktsiinide kaitse märgatavalt väiksem kui läbipõdemise järgselt.
Teaduspõhiselt lähenedes peaks läbipõdenute Covid-tõend kehtima vähemalt 12 kuud ja vaktsineeritutel 6 kuud, kuid paraku on valitsuse korraldused sellele vastupidised. Reegel sunnib läbipõdenuid vaktsineerima juba 6 kuud hiljem. Samas ei vaja läbipõdenu Covid-19 vaktsiini ega peaks võtma sellega seotud terviseriske vähemalt 12 kuu jooksul pärast nakatumist. Kõiki inimesi peaks enne vaktsineerimist testima läbipõdemise suhtes, et vältida terviseriske. Positiivne antikeha või rakulise immuunsuse test peaks olema Covid-tõendi väljastamise aluseks.
4. Inimeste teavitamine viiruse levikust, vaktsineerimisest ja haiguse olemusest
Kommunikatsioon peab olema aus – see on oluline ühiskonnas arusaamatuste, usaldamatuse ja ärevuse ärahoidmiseks. Väga paljut me selle viirusega seoses ei tea ja seda tuleks ka nii kommunikeerida, võlts optimism või manipuleerimine vaktsineerimisplaani eesmärgi saavutamiseks on lubamatud. Karjaimmuunsus ei ole hetkel kasutusel olevate vaktsiinidega võimalik. Tänase teadmise juures vaktsiin hoiab ära raske haigestumise piiratud aja jooksul. Seega vaktsineerituse tase ühiskonnas ei tohiks olla meie vaktsineerimise poliitika põhiline eesmärk. Raske haiguse ärahoidmine ja seda eriti riskigruppides – see on see, mida me eesmärgina silmas peaksime pidama.
Kahjuks pole meil teada vaktsiini pikemaajalised kõrvalmõjud ja ka teiste vaktsiinidega kaasnevate tõsiste terviseriskide hindamiseks pole olnud piisavalt aega. Vaktsineerimine on rangelt vabatahtlik – see on iga inimese, ka lapsevanema, otsus, kui palju on teatav risk tervisekahjustuse saamise osas on õigustatud iga inimese enda või tema lapse seisukohast. Vähemuste kaitse – kuigi ühiskonnas tehakse otsuseid enamuse arvamuse kohaselt, siiski peaksime me suhtlema ka inimestega, kes meiega ühiseid arusaamu ei jaga. Tuleks pingutada selle nimel, et leida ühiseid kompromisse või võimalikult valutuid lahendusi – see on raske ja võtab palju aega, aga see on ühiskonna sidususe hoidmiseks hädavajalik. Me peame ju kõik koos ja ühiselt sellest pandeemiast jagu saama!
Allikas. https://objektiiv.ee/
