Huvitavat

Täna on TÕNISEPÄEV, 17. jaanuar

Püha Antoniuse mälestuspäeval – tõnisepäeval öeldi, et karu pöörab pesas teise külje ja hakkab teist käppa imema. Pool talve on möödas, aga pool inimeste ja pool loomade toiduvaru peab veel alles olema. Kui ilm oli sajune, pidi tulema tõbederohke aasta. Kui on niigi palju päikest, et mees jõuab selle ajaga ratsahobuse selga hüpata, siis laseb ilm suvel heina ära teha.

Kirjurähn hakkab häält tõstma, lutsud jää all kudema ja merre sünnib esimene hülgepoeg. Koduhaldjas Tõnnile viidi tõnnivakka või kodu lähedale põõsa alla ohvriande, et majapidamises oleks hea õnn.

* Kui sul oma Tõnni pole, meisterda mees käepärastest vahenditest ja peida ära.
* Vaata oma lemmiklooma toiduvarud üle, pool peaks alles olema.
* Kui täna päike paistab, on mehed sel aastal terved.
* Täna ära kellelegi võrku koo, siga lõhub ära.
* Söö herneid ja ube sealihaga.

Tõnisepäev (17. I)




Tõnisepäev[1] (tõniksepäe, tennüs-, tinnüspää) kannab rahva hulgas ka taliharjapäeva[2] nimetust, harva tuleb ette kesktalvepäeva termin. Wiedemanni andmeil nimetatakse tõnisepäeva jõuluemapäevaks.[3]

Talve keskpaik oli muistses aastajaotuses ja ajaarvamises väga oluline. Igatahes esineb selle märkimine kõigil Euroopa rahvastel, olgugi erinevatel tähtpäevadel. Ühel rahvalgi on selles tähenduses enamasti mitu tähtpäeva. Tõnisepäev ei ole meie naaberrahvaste traditsioonis ühtviisi populaarne. Talve poolitajaks on soomlastel heikkipäev (19. I) ja paavlipäev, osalt ka küünlapäev.[4] Venelastel märgib südatalve samuti mitu päeva: peetripäev 16. I (день Петра Полукорма), timofeipäev 22. I (день Тимофея Полузимника), aksinjapäev 24. I (день Аксиньи Полухлебницы) jt.[5] Sakslastel jagab talve paavlipäev, osalt ka küünlapäev.[6] Päeva peamine sisu märgitakse ära nimetuses.

Eestlaste rahvakalendris on tõnisepäev üks peamisi talve keskpaiga tähistajaid ja talve poolitajaid.[7] Sama funktsioon on meil ka küünlapäeval, paavlipäeval ja käädripäeval.




Kuna tõnisepäevast arvati pool talve mööda olevat, tuletas see meelde talviste toiduvarude kulutamist. Igatahes manitses see omamoodi kokkuhoiule, sest niihästi inimese- kui ka loomatoidu puudus oli kevadtalvel liialt sagedane. Poole talve möödumist illustreerib vanasõna talveuneliste kohta: tõnisepäeval pöörab karu teise külje ja hakkab teist käppa imema. See on levinud peamiselt Põhja- ja Kesk-Eestis. Sama vanasõna kasutatakse ka küünlapäeva kohta, kuid siis on selle leviku alaks enamasti Lõuna-Eesti.

Tõnisepäeval täheldatakse ka kevade algete ilmumist: päev läheb kukesammu võrra pikemaks, päike hakkab riiet pleegitama. Sellesisulised teated on tõnisepäevaga seoses siiski vähesed ja juhuslikud, osalt ka üle tulnud teistelt kevadtalve tähtpäevadelt.

Tõnisepäeva ilma järgi, nagu südatalve ilmastiku järgi üldse, arvatakse kujunevat suve ilm ja viljakasv. Paistab tõnisepäeval päike, ennustab see häid suveilmu ja head viljakasvu (teraseid rukkeid), haljast heina. Ka vähene päikesepaiste (traditsiooniline ütlemine: kui niigi palju päikest paistab, et mees hobuse selga saab hüpata) mõjub positiivselt. Inimestele ja loomadele pidi tõnisepäeva, üldse südatalve päikesepaiste tervist tooma.[8] Paistab tõnisepäeval päike, on mehed terved.

Tõnisepäeva töökeelud ja -käsud on sageli seotud seakasvatusega. Eriti küll neil aladel, kus austati sigade kaitsjat Tinnüst (Kagu-Eesti), kuid ka mujalt on vastavasisulisi andmeid.

Ranna-aladel ei tohtinud tõnisepäeval võrku kududa – sead lõhuvad võrkaias võrgud ära. Uskumus on tuntud ka liivlastel.[9] Põhja-Eestis on sigadega seotud traditsioonid nõrgemini esindatud (seapea söödi jõulu ajal), kardeti ketramisest huntide karja tulekut, mujal aga äpardusi sigadega. Seakasvatusega seotud uskumusi ja kombeid tõnisepäeval on Kagu-Eestist: sigadele näidatakse päikest; peab sugema linu, siis saavad siledad sead; ei tohi kedrata – sigadel hakkab pea ringi käima, soolikad lähevad keerdu jm.

Kagu-Eestis[10] tuntakse Tõnist (Tennüs, Tinnüs) sigade kaitsjana. Talle viiakse ohvriks seapea (pool pead). (Vt. levikukaart: tõnisepäev) Seapea tõnisepäeva toiduna oli Lõuna- ja Lääne-Eestis üldine. Põhja-Eestis toimus rituaalne seapea söömine aga jõuluõhtul. Tõnisepäeva toiduks oli Kagu-Eestis „teräruug“, s. o. uhmris valmistatud tangudest (kruupidest) ja seapeast keedetud supp (nimetatud ka tinnüsterä). Osa toidust viis pereema või -isa ohvripaika, milleks oli kas puu, kivi, põõsas, isegi mätas. Anni viimisel lausuti palvesõnu, et Tennüs sigu (vahel ka karja ja vilja) kaitseks.[11] Ohvritoiming oli salajane. Veel 20. sajandi keskmes jutustavad vanemad inimesed mälestusteateid ohvriandide viimisest. Enamasti suhtutakse kogu loosse juba huumoriga: külakoer sõi ohvrianni jne.

Soomeski on keskajast andmeid Antoniusest kui sigade patroonist.[12] Sigade kaitsja Tenis ning seapea söömine tõnisepäeval ja ohvrianniks kasutamine on ka lätlaste rahvatraditsioonis tuntud. Rahvalauludes palutakse Teniselt põrsastele õnnistust.[13] Muiste oli nimelt paljudel tähtsamatel koduloomadel oma kaitsja või vähemalt nende austamise päev.[14] Venelaste sigadepüha oli 1. jaanuaril, ka 31. detsembril.[15]




Tõnisepäevaga seostus mõnevõrra (eriti karjandustavandite osas) ka koduhaldja Tõnni traditsioon, mis levis peamiselt Lääne- ja osalt ka Kesk-Eestis, eriti Vändra ja Tori ümbruses (vahel nimetatigi seda Vändra Tõnniks[16]). Tõnnile viidi tähtsamate sündmuste puhul mitmesuguseid ohvreid, ennekõike uudset (uudsevilja) ja värsket (värsket liha). Nimetatud ohvriannid olid aga saadaval sügisel. Tõenäoliselt toimuski vanasti suurem ohvripidu Tõnni auks sügisel, septembri lõpus ja oktoobri alguses.[17] Niisugune koduhaldja Tõnni kultus pärineb eestlaste muistsest usundist[18], mille aga rahvas hiljem sidus katoliikliku Antoniuse kultusega. Seetõttu kujunes Antoniuse austamine siin väga populaarseks, nii et 1428. a. isegi kirikukonsiilium seda tõkestada otsustas.[19] Koduhaldja Tõnni austamise juures seapea olulist osa ei etendanud.

Tõnisepäeva kommetes on vähesel määral andmeid ka tuleviku ennustamise kohta (samuti kui küünla- ja vastlapäeval). Teateid on Viljandi- ja Saaremaalt. Ennustamisviisid on enam-vähem samad mis jõulu- ja nääriõhtul. Viimatimainitud tähtpäevadel moodustab see aga suure osa kombestikust.

Märkused:

[1] Tõnisepäeva nimetus on pärit kirikukalendrist, see on pühak Antoniuse mälestuse päev. Lääne-Euroopas oli Antonius haiguste ja tuleohu eest kaitsja. Šveitsis, Itaalias ja mitmel pool Saksamaal peeti Antoniust sigade patrooniks. Talle ohverdati seapea, selgroog jm. – Vt. Sartori III, lk. 28, HDA I, vg. 506.

[2] Taliharjapäev oli varasemates kalendrites 12. III. Eesti rahvatraditsioonis on see päev vähe tuntud.

[3] Wiedemann, AIÄLE, lk. 349.

[4] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 29, 42; Hautala, lk. 38.

[5] Tšitšerov, lk. 214.

[6] Sartori III, lk. 82; Fehrle, lk. 69; HDA V, vg. 1264.

[7] Ka varasemad trükiallikad märgivad tõnisepäeva talve kesk­paigana, vt. Wiedemann, AIÄLE, lk. 349; Boecler-Kreutzwald, lk. 75.

[8] Tõnisepäeva päikesepaiste ettehaarava mõju kohta on teateid Lõuna- ja Lääne-Eestist. Maa põhjaosast on andmeid vähe, saartelt puuduvad täiesti.

[9] Vt. Varonen, lk. 231.

[10] Käsikirjalisi teateid Tennüse kohta on Võnnu, Kambja, Nõo, Puhja, Urvaste, Hargla, Rõuge, Põlva ja Vastseliina kihelkonnast ning Setumaalt.

[11] Wiedemann toob (AIÄLE, lk. 349) pika palvuse, mida loetud tõnisepäeval seatapmisel. Hilisemad kirjapanekud on lühemad lausumised. Ka setude peko-palvus on umbes samalaadne.

[12] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 27.

[13] Meie vastavad kombed on levinud vahetult lõunapiiri ligidal. – Līdeks, Latviešu svetki, lk. 43.

[14] Honko,Geisterglaube, lk. 301. Hobuste tähtpäev oli meil jüripäeval (tuntud Lõuna-Eestis), vt. Tampere, Kirde-Eesti, lk. 238.

[15] Zelenin, Russische, lk. 62.

[16] Vt. Eisen, Vändra Tõnn.

[17] Varonen, lk. 230.

[18] On arvatud, et haldjal on olnud umbes samakõlaline nimigi (Tõino vms.). – Palli, lk. 110.

[19] Vahemetsa, lk. 166.




Vaata tõnisepäevast veel: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/tonisepaev

Jaga
Back to top button