Tahaksin pöörata tähelepanu sellele, kuidas ja mida me lastele räägime. Olles kaupluses müüja, näen iga päev, kuidas raiutakse killukesi laste enesekindluse ja loovuse küljest. Loomingulisi õpitubasid tehes pean iga kord võitlema selliste lapsepõlves kuuldud lausetega: „Ära sina küll laula!“, „Sa ei oska!“, „See pole piisavalt hea.“, „Oh kui kole!“… Kõige jaburam, et ka loominguliste ainete õpetajad blokeerivad ikka veel massiliselt loovust, fantaasiat ja julgust mõelda teistmoodi.
Oleme saavutuste maailmas nii kinni, et unustame ära rõõmu, mängu ja lusti. Igal alal tahame olla parimad, iga õpetaja tahab, et tema ainet kõige tõsisemalt võetaks. Nii ei saaaaaa, kõike ei saaaaaa! Milleks me rebime ennast lõhki???
Üks vanaema tuli lapselapsega poodi ja soovitas lapsel valida seda, mida ta tahab. Ükskõik mida, peaasi, et sulle meeldiks. Laps valis. Ja mida tegi vanaema? Miks sul sellist asja vaja on? Vali ikka ilusam. Ei, sellist asja ma sulle küll ei osta. Ja nii neli korda järjest! Laps oli nutuäärel. Ükskõik mida ta valis, ikka oli halvasti.
Teine laps tahtis saada pintslit. Ema küsis seepeale, et mis kunstnik sina oled? Kas sa müüd oma maale? Kuueaastaselt lapselt küsis.
Kolmas laps valis pisipisikese kivi. Miks sa nii väikese valisid? Mida sa sellega teed?
Ja nii päevast päeva.
Vaadake rohkem oma lastele silma, mis paneb neil silmad särama. Ei pea olema kõige suurem, meie meelest ilusam või kallim, et pakkuda rõõmu.
Kõige hullem on see, et nii õpime valima mõistuse järgi ja meie hinged jäävad järjest rohkem haigeks.
Märkamatult loome niiviisi blokeeringuid sisetunde kuulamiseks ja õõnestame enesekindlust. Milleks? Arvan, et meie ühiskond on valmis uueks lähenemiseks. Uueks südamega valitud eluks. Kas teile ei tundu, et aitab küll sellest maskidega enesepetlikust tsirkusest?
Kutsun üles sisetunnet kuulama, kastist väja mõtlema, looma ja fantaseerima, päriselt elama!
Allikas. FB: Katrin Adamson
