Kummalisel kombel ilmusid nii 2007. a ja ilmuvad ka praegu uudised, et autojuhtide nappus on muutunud katastroofiliseks. Kuigi erinevalt 2007. aastast praegu suurt majanduskriisi silmapiiril ei terenda, on ilmselt just ühiskonna heaolu kasv see, mis ei luba valida ebamugavamat elukutset.
Autojuhtide puudus on kummitanud juba palju aastaid. Kui ühe jäätmekäitlusettevõtte juht kutsub üles püünele tõstma IT spetsi asemel autojuhti, ja teda palgaga väärtustama, siis on tal tõsi taga. Jäätmed ei saa jääda vedamata ning kütus tanklatesse ja kaup poodi viimata. Eksib see, kes arvab, et tegemist on ainult Eesti murega.
Saksamaa asub selles osas nii kaug- kui ka lühimaavedude osas permanentses kriisis. Inglismaa oma kohati nõukogude aja lõppu meenutanud poeriiulitega on samuti ere näide. Nüüd on seal siis lisandunud kütusepuudus tanklates, mida on tagant tõuganud ostupaanika. Juba mobiliseeritakse sõdureid paakautorooli. Covidi epideemia kasvatas autojuhtide puudust Euroopas eriti kiiresti, sest tarneahelad katkesid ja otsiti muud tööd.
Loodetavasti meie nii kaugele ei jõua, et ajateenijad peaksid hakkama kaubaautosid juhtima. Surve palgatõusu suunas on aga tugev ja juba praegu otsitakse prügiautode rooli inimesi väga hea palgaga. Tõenäoliselt on küsimus ka elukutse maines ja siin peaksid veofirmad ja neid esindavad ühendused seljad kokku panema ning turundustööd tegema.
