Erakorralised uudised
soomeminuaeg

Soome valmistub sõjaks: eestlasest vanemveebel soovitab valmistuda kõige hullemaks

Soome kaitseväe eestlasest vanemveebel Enrico Annus (42) ei räägi nii nagu pärast Venemaa agressioonisõda räägivad avalikkuses elukutselised sõdurid.

Ta ei räägi relvadest ega rindejoontest, vaid inimmõistusest, vastupidavusest ja sotsiaalsest toimimisest. Viimastel kuudel on ta neist loenguid pidanud ajateenijatele, ohvitseriks õppijatele ja elukutselistele sõduritele, vahendab Helsingin Sanomat.

Ja teda kuulatakse ning mitte ainult sellepärast, et ta on Afganistanis tõelist lahingut kogenud Uti jäägrirügemendi eriüksuslane ja USA-s eriüksuse väljaõppe saanud komandör. Uus sõjaline termin tähendab tema puhul muuhulgas lüliks olemist rügemendiülema ja sõdurite vahel.

Selles rollis on ta viimastel kuudel andnud näo Soome üsna vähetuntud eriüksuslastele ning sellele lisandus aasta allohvitseriks valimine Allohvitseride Kogu poolt.

Tema loengutes on mõned olulised sõnumid. Üks on vaimne ettevalmistus juhuks, kui halvim peaks tõeks saama.

Seetõttu kutsub ta eelkõige reservväelasi mõtlema sellele, kuidas end ette valmistada olukorraks, kus nad peaksid relv käes oma riiki kaitsma.

„Näiteks kui paljud inimesed on vaimusilmas läbi mänginud, et nad peavad oma elus silmitsi seisma sellise raske olukorraga, st sõjaga. Võite peatuda ja mõelda, mida ülejäänud pere teeks selles olukorras, kui Soomet rünnataks.”

Ta loetleb: Kuidas korraldate oma pere asjad nii, et saaksite ise rindele minna? Kuidas saada oma pere läänepiirile ja üle selle, sadamasse või Helsinki-Vantaale. Mis siis, kui lennujaama või sadamat enam kasutada ei saa?

„Võite isegi mõelda, et olen pereisa või -ema ja kui midagi juhtub, kas meil on kolmepäevane ellujäämiskomplekt olemas. Ja mis siis, kui tuleb kõne, et isa või ema läheb nüüd rindele, kuhu ma näiteks lapsed panen.”

Kuidas mõistus seda talub?

„See on väga individuaalne, kas terve mõistus püsib või mitte,” räägib Annus. Tema jaoks on ettevalmistus midagi enamat kui taskulamp, hernesupipurgid ja tekid, aga kui mõni kehv olukord ette tuleb, on lihtsam tegutseda, kui oled selle juba mõttes läbi teinud.

„Muidugi on raske sellele mõelda. Eelistame mõelda kõigele eluga seonduvale, mitte vastupidi. See on tabu ja maha vaikitud teema. Kuid lõppkokkuvõttes on kujundlikkusõpe sõdurile ettevalmistus, nagu ka tõhus ja ohutu relvakäsitsemine ning hea füüsiline vorm,“ räägib ta.

„Kuigi meil on veel aega ja loodetavasti ei tule Venemaa kallale, peame muutuma jätkusuutlikumaks. Sellele aitab kaasa ainuüksi rääkimine ja mõtetes valmistumine selleks, mis võib ees oodata. Nii ei pea esimest korda asjadele mõtlema, kui olukord on juba pingeline,” räägib Annus.

Ta möönab, et selline jutt võib tunduda hirmutamisena, kuid tema arvates on tervislikum olla realist.

Siit edasi läheb ettekujutuse treening ainult raskemaks. Annus märgib, et sõjas tuleb tappa. „See on sõduri töös oma riiki kaitstes paratamatu. Võimalik, et pead tegema tõeliselt raskeid otsuseid ja näiteks kelleltki elu võtma, aga selles keskkonnas ei pruugi sa enam midagi muud suuta teha. Aga sa pead seda tegema nii, et sa ise halvaks inimeseks ei muutuks. Ja seda tuleb teha nii, et saaks koju minna ja oma perele silma vaadata.”

Perekonna ja üldse kõigi sõduri lähedaste toetust mainib ta korduvalt, sest tal on sellega omad kogemused. Ta on kolmel korral kirjutanud omastele hüvastijätukirja, kui on käinud rahvusvahelisel missioonil, näiteks Afganistanis.

See on iga kord olnud raske hetk, kuigi see on rutiinne operatsioon. Eriti raske on kirjutada väikesele lapsele.

„See on liigutav hetk, sest peate omaenda mõtetes leppima sellega, et minuga võib midagi juhtuda. Ma olin alati kurb, kui ma seda kirjutasin. Mäletan, et istusin lennukis ja tundsin end halvasti ning mõtlesin: Kas siin lõpeb mu reis. Kuni see kogukond ja sotsiaalse toimimise jõud toovad meid tagasi koosolemise ja töö tegemise juurde.”

Afganistanis sai mitmest veokist koosnev üksus, milles Annus tegutses, teeäärse pommiga pihta ja rühm otsustas veeta öö lageda taeva all koos vaenlastega nende ümber.

„2009. aasta oli Afganistanis üsna kuum aeg, ohtlikke olukordi oli seal palju. Meid tulistati või rünnati. Tegutsesime hädakaitse põhimõttel, et kaitsesime end relvastatud ohu korral,” meenutab Annus.

Pärast rünnakut tulid kohalikud sõdurid soomlasi toetama. Päikese loojudes sattusid nad omakorda Talibani rünnaku alla.

Ta mäletab, et helistas satelliittelefoniga koju, et öelda, et kõik on korras. Oma väikesele tütrele hällilaulu lauldes tulistas Taliban rakette lähedal asuva kohalike sõdurite patrullbaasi pihta.

Seetõttu on rasketesse olukordadesse sattudes kõige olulisem kodu, turvalise varjupaiga toetus. Ta ütleb, et mõtiskles selle üle, mis tunne on Ukraina sõduril, kelle pere ja lähedased ei pruugi olla turvaliselt isegi kodus.

„Ma mõtlen endiselt asjade peale, mida kogesin 2009. aastal Afganistanis. Kui oled raskes olukorras ja surmahirm on käes, siis just siis vajab inimene turvatunnet,” räägib Annus.

Nõrkuste, eriti hirmu tunnetamise osas on tal endal ka Afganistanist kogemus, mis juhtus kõige ootamatumas kohas – duši all. Raske šampoonipudel kukkus tugeva matsuga dušikabiini põrandale. Kas veel üks rünnak, jõudis ta mõelda ja kukkus põrandale.

„Mees on duši all ja seep tilgub põrandale, muidugi tuli meeste seltskonnast kohutav naer, aga selles olukorras kartsin korraks väga. Ma kartsin tõesti. Valjud hääled häirisid mind paar kuud isegi pärast naasmist, kuid rääkimine ja huumor aitasid,” märgib Annus.

Ta rõhutab ikka ja jälle rääkimise ja kõne tähtsust.

„Mõistus võib murduda, olen seda näinud Afganistanis teeninud kolleegide puhul. PTSD (traumaatiline stressihäire) ei ole lihtne asi,” ütleb ta. „Kui psüühika ja mõistus on katki, on sotsiaalsest toimimisest abi. See tähendab suhtlemist ja inimestega rääkimist. Seda ma püüan julgustada, abi otsima ja rääkima.”

Oluline on see, kuidas sa räägid inimestega, kes lähevad näiteks kriisireguleerimismissioonidele.

„Kui te lahkute, siis kas me ütleme, et mõnel teist areneb välja või ütleme, et on võimalik, et teil tekivad teatud määral psühholoogilised sümptomid. Keegi ei taha olla see keegi,” ütleb ta. „Ma hoolitsen enda eest, rääkides neist asjadest. Kui näitad välja oma nõrkust, toetavad inimesed sind. See näitab julgust.”

Enrico Annuse nimi on selline, kuna tema ema ja isa on eestlased. Tema eesnimi on pandud isa järgi ja perekonnanimi on ema oma. Ta on pidanud näiteks NATO eriväelaste õppele minnes selgitama, miks tema sünnikohaks on dokumentides märgitud Tallinn, Nõukogude Liit.

Ta kolis väikese poisina koos emaga Soome. Lappeenranta koolis narriti teda. See tegi haiget, kuid muutis teda tugevamaks.

Nüüd on ta rahul, et Soomes on tahe riiki kaitsta, kuid inimesed ja ühiskond võiksid tema arvates rohkem valmis olla. Elukutseliste sõduritega vesteldes rõhutab ta, et treenides sa tõesti treenid ja ei teeskle.

„Kõige lihtsam on mitte mõelda, aga praegu võib olla aeg, mil pead oma mõtetes ebamugavustsooni minema. Kas on parem olla ette valmistunud või mitte, kui kostab õhuhäire sireen. Et mida siis peaks tegema.”

„Kõige tähtsam on usaldus. Me kõik peaksime osalema usalduse loomises, sest see teeb meid ühiskonnana tugevaks,” märgib Annus.

allikas: eestinen.fi

Vaata ka:

ingel

Ingli Sõnum: Pühapäev 26 mai 2024

Täna toovad inglid sulle sõnumi rahust ja tasakaalust. Nad tuletavad meelde, et oled õigel teel

Paeva sonum

Päeva Sõnum: Pühapäev 26 mai 2024

Tänane mõte: “Ära oota, et kõik läheks täiuslikuks. Alusta seal, kus oled, ja kasuta seda,