Uudised

Piret Kivi- Eestist peavad kaduma isikud, kes elavad püsivalt Eestis, kuid ei suhtle eesti keeles. Vene rahvas on ka sõja taga.

“Seoses sõjaga Ukrainas on tekkinud kaks narratiivi nn. „kohalike venelaste“ kohta.

Narratiiv 1. Nad on kõik väga toredad inimesed. Sõda ei ole üldse venelaste süü. Ainusüüd tassib oma turjal Putin.

Narratiiv 2. Kõik venelased on halvad ning neid tuleb kohelda põlgusega. Parem oleks kõik kohe Eestist minema kupatada. Kiiremas korras tuleb hävitada Venemaalt ostetud toidukaup. Vene kirjandus peab riiulitelt haihtuma. Kadugu seinalt Mendelejevi tabel?

Mina ei poolda kumbagi neist narratiividest. Mõlemad on nimelt väärad.

Narratiiv 1 on väga selgelt vale. Vene Föderatsiooni valimised toimuvad ka Eesti Vabariigi territooriumil, sest siin elab palju Vene Föderatsiooni kodanikke. Olen aru saanud, et siinsete Vene Föderatsiooni kodanike lemmikkandidaat on keegi Vladimir Putin. Kas tegemist on sama Vladimir Putiniga, kes tungis kallale Ukrainale? Kui on, siis tuleb nüüd võtta vastutus. See on absoluutselt iga (!) venelase sõda, kes on teinud linnukese või ristikese, või mida iganes Vene saatkonnas nõutakse, Vladimir Putini nime taha. Nõuan selliste isikute viivitamatut dekolonisatsiooni Eesti Vabariigi pinnalt. Nad on süüdi. Nad võtavad vastutuse.

Narratiiv 2 on samuti vale. Kõik venelased ei ole mitte ühegi valemiga halvad. Samuti pole halb toit. Toidu hävitamine on suur patt ning toob kaasa karmavõla. Võiks muidugi küsida, miks me üldse ostsime nii palju toitu Venemaalt. Kas see oli poliitiliselt mõistlik samm? Mina üritasin nimelt Venemaal toodetud asjade ostmist vältida. Alati ei õnnestunud, sest mõnikord oli poes kiire ning ei jõudnud kõiki silte kullipilguga jõllitada. Lisaks loobus Venemaa oma eksportkauba puhul aina rohkem ja rohkem vene keelest. Vahepeal irvitasin juba poes, et venelased oma kaupa vene keeles ei müü, aga paljud enda arvates isamaaliselt meelestatud Eesti ettevõtjad topivad kõikjale venekeelseid silte ja infot. Mõnus absurdikomöödia.

Vene kauba hävitamine on totter ning vastuolus iga sõjaromaaniga. Vaenlase varude tarbimine on sõjas igati õilis tegu. On igati üllas tõsta klaas Vene viina Ukraina võidu heaks! On igati üllas süüa ära karu puder (https://lasteekraan.err.ee/1111714/inglise-muinasjutt-kuldkihar-ja-kolm-karu vaadatud 05.03.2022). Seda viimast teavad isegi väikesed lapsed.

Vene toidu eest on juba makstud. Samal ajal ostetakse Venemaalt edasi gaasi ning selle eest makstakse. Olevikus ja tulevikus. Kuna kuivained end kaitsta ei suuda, siis saavad nad surmaotsuse. Vene gaasi ees kummardame aga maani. See on klassikaline nõrgema jalgadega tagumine ja tugevama ees lömitamine. Vastik osa inimloomusest. Muidugi võiks nüüd nii mitmegi Eesti raamatukogu käest küsida, miks on neil venekeelse kirjanduse alal sektsioon „väliskirjandus“, kus on vene keelde tõlgitud raamatud. Eesti pinnal on ju vene kirjandus ise väliskirjandus! Sageli väga hea väliskirjandus.




Kahjuks üritas üks Itaalia ülikool juba Dostojevskit tühistada (https://www.mic.com/culture/dostoevsky-banned-russia-ukraine vaadatud 05.03.2022). Kes natuke Dostojevski eluloost midagigi teab (tundub, et Itaalia ülikool ei tea), siis pole see üldse naljakas. Dostojevski ellu kuulusid nimelt ka loetud hetked enne surmaotsuse täideviimist. Õnneks oli tegemist libahukkamisega, aga Dostojevski ise seda ju ei teadnud!

Sain hiljuti teada, et maailma parim mineraalvesi ei olegi täiesti Gruusia oma, vaid seotud kurja Vene firmaga. Kuhjan endale praegu külmkappi Boržommi (selle eest on juba kurjuse jõududele makstud!). Miks meil lasti aastaid uskuda, et tegemist on Gruusia firmaga! Kelle hinge peal see patt on? Pean ennast hakkama harjutama häiriva mõttega, et lähitulevikus neelan oma elu viimase lonksu Boržommi. Olen ärahellitatud õhtumaalane ja see mõte ei meeldi mulle üldse. Jumaldan Boržommi, aga saan hakkama. Ei virise. Aga olemasolevad pudelid Boržommi ostan küll ära. Võite mind nüüd russofiiliks sõimata. Ka see „areng“ on meeliülendav, sest tundub, et alles eile sõimati mind russofoobiks.

Minu vankumatu plaan dekoloniseerida integreerumata venekeelsed sovjetid oli alles väga hiljuti „ülimalt radikaalne samm“. Isegi rahvuslased võpatasid mu mõtteid kuuldes. Kui teen tehte: russofiil pluss russofoob, siis mis on selle tehte vastus? Inimene? Inimene ma ju olengi. Nii et kõik on kõige paremas korras. Mõttekoht neile, kes reisisid alles hiljuti Venemaal ning karjuvad nüüd: „Ukraina! Ukraina!“ Mina vastasin pakkumistele minna Venemaale reisima: „Mina vaenlase territooriumil ei reisi.“ Hukkamõistvad kõõrdpilgud on mul meeles. Samuti on mul meeles kõõrdpilgud, kui küsisin, miks meil oli VabadusSÕDA, aga Iraagi sõda oli vist mingi militaarkonflikt. Palju inimesi seal Iraagis surigi? Äkki hästi natuke rohkem kui meie Vabadussõjas?

Olen aastaid kriisanud Vene telekanalite vastu Eestimaal. Tänapäeval midagi ära keelata enam ei saa. Võib-olla Põhja-Koreas saab, aga teid hämmastaks hiinlaste ja iraanlaste hulk Lääne saitidel, mis on Hiinas ja Iraanis kinni. Mina suhtlen nende inimestega Lääne saitidel ning seega mind olukord kulme kergitama ei pane. Juba ammu ei pane. Mis toimus aga Eestis? Hõbevaagnal (!!!) ulatasid Elisa ja Telia vaatajaile (ka neile, kes seda ei soovinud?) paketi osana Venemaad Putini propaganda soustis. Ma oleksin rahu ajal aru saanud alljärgnevast: Paketis Vene kanaleid ei ole. Neid saab juurde tellida hinnaga ca 20-30 eurot kuus per kanal. Paketis on Soome kanalid. Paketis on lõunaeestikeelne kanal.

Sõja ajal on aga täiesti õigustatud vaenlase kanalite väljalülitamine. Nähku vaeva, kui nad neid edasi vaadata tahavad! Pole meie asi seda hõlpsaks teha.

Miks käitusid Elisa ja Telia nii nagu nad käitusid? Miks peeti vajalikeks Venemaa kanaleid, aga Soome kanaleid mitte? Ma ei saa sellest üldse aru. Kas keegi võiks neilt seda küsida ning paluda siirast vastust? Kas Eestis on üldse võimalik vaadata lõunaeestikeelset kanalit?

Küsimustest ja vastustest ka. Kammisin end segi Putinist. Teda intervjueerivad aeg-ajalt igasugused tüübid ning Putin vastab ja „vastab“ küsimustele. Tal on väga sarnane stiil ja võnked ühe Eestimaa linnapeaga, aga Putin on muidugi palju karmim tegelane. Milliste parteide poolt hääletavad kohalikel valimistel Eestis elavad Vene Föderatsiooni kodanikud? Miks tohivad Vene Föderatsiooni kodanikud üldse Eestis kohalikel valimistel osaleda?




Kahjuks ei leidnud ma ühtegi intervjuud Putiniga, mida oleks teinud mõni väikerahva ajakirjanik. Suurriigid kalduvad kõik šovinismi ning seega on intervjuude põhirõhk relvastusel, majandusel ja ideoloogilistel konfliktidel (kusjuures ideoloogiad on ainult sellised uuemat sorti, vanad väärtused ja voorused kedagi ei kõiguta. Jumalik disain oleks vist lausa uhuu-tasand?). Natuke muidugi kuuleb ka mind huvitavaid asju. On šokeeriv, kuidas Putin räägib meist. Meie oleme osa tema maailmast. Meid peaks ühendama „suur vene keel“. Türgi Putini arvates Vene Föderatsioonis elavate turgi rahvaste vastu huvi tunda ei tohi. Putin tunneb aga ise ülisuurt huvi venelaste ja venekeelsete vastu, kes elavad väljaspool Vene Föderatsiooni territooriumi. Kas Putin tajub oma arutluskäigu viga?

Ise vast Putinit intervjueerida ei tahaks. Kuigi tahaksin muidugi uskuda, et kui ta hakkab ülbama, siis suudan natuke vastu ülbata. Küsiksin talt suurima heameelega: „Härra Putin, te olite KGB ohvitser. Nüüd olete te vaga õigeusklik ja viskute isegi jääauku (https://www.youtube.com/watch?v=F2tdTqWiQ4Y vaadatud 05.03.2022). KGB ja kristlus on täielikud vastandid. Mis teiega juhtus?“

Vahemärkusena mainin, et Venemaa šovinism on „natuke“ teistsugune kui Lääneriikide šovinism. Olen päris palju lugenud maailmakirjandust ning seal on olemas ka kolonistid. Kui ma kohtuksin kunagi Joanna Lumley’ga ning kutsuksin teda jutu sees endiseks kolonistiks (Joanna Lumley sündis Indias ning ta dekoloniseeriti), siis vastaks Joanna rõõmsalt: „Jah, loomulikult. Ma olen pärit kolonistide perest.“ Briti ja Prantsuse maailmas ei ole kolonistiks kutsumine solvang, kui tegemist on tõese faktiga. Olen aru saanud, et me ei tohi (või äkki nüüd juba tohime?

Domineerivad narratiivid muutuvad viimasel ajal nii kiiresti, raske on kursis olla) nn. „kohalikke venelasi“ kolonistideks ja okupantideks kutsuda. Aga miks ei tohi? Kas neil, kes tulid siia elama Nõukogude okupatsiooni ajal, oli selleks siis Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse luba? Kui ei olnud, siis miks ei tohi ma nentida sarnast kuiva fakti nagu ma nendin nt Briti Impeeriumist rääkides? See on asi, millest ma ei saa päriselt aru ning oleksin tänulik, kui mõni venelane või venelasi hästi tundev isik suudaks selle sasipuntra minu jaoks lahti harutada. Miks ei ole venelane võimeline tõele näkku vaatama? Miks tahab ta toime panna kuriteo ning siis kuriteo olemasolu eitada?

Valmistun aga oma hinges hetkeks, mil pean seisma Vene sõjaväe püssitorude ees. Tahaksin väga loota, et saan sel hetkel moodustada ühtse inimmüüri nendega, kes liputavad praegu Ukraina lippudega. Aga ma tunnen inimloomust… Võib-olla liitub minuga hämarast pargist ehtne liputaja? Tema on ju natukene hull. Meie surm saab olema ülev. Ehtne liputaja tõmbab Vene armee ees valla oma palituhõlmad. See on tema viimne nauding. Mina karjun: „Elagu Eesti!“ Seejärel tabab meid automaadivalang. Prantsatame koos teetolmu.

Kui mina ja ehtne liputaja oleme sel hetkel Lääne narratiiviga sinasõbrad, siis näitab CNN, kuidas meie märtrikehadele laskuvad pruukosti võtma vareseparved. Samal ajal liputatakse Eestis Venemaa lippudega. Ma olen ju riigikordade muutumisi näinud. Vabadusvõitlejaid on alati vähevõitu. Enamik karjub seda, mida kuskilt kästakse ning liitub domineeriva karjaga. Mina mitte ning tundun seega olevat praegu konfliktis kõigiga. Ei ole hea tunne. Väga halb tunne on.




Lõpetasin keskkooli juba Eesti Vabariigi ajal. Inertsist (?) kästi mul minna vene keele eksamile. Esitasin vastulause: „Mina elan vabas Eestis. Vabas Eestis ei saa kuidagi olla kohustuslikku vene keele eksamit.“ Mulle pakuti välja alternatiiv. Kui vene keelt ei taha, siis mine bioloogia eksamile. Kuidas saab bioloogia olla mõne võõrkeele alternatiiv? Võtsin pakkumise vastu. Mis mul üle jäi. Mu kaasõpilased arvasid, et olen hulluks läinud. Nad ütlesid: „Sinu jaoks oleks ju vene keele eksam puhas formaalsus. Sa saaksid kõige parema hinde.“ Olen millegipärast veendunud, et need samad isikud liputavad praegu. Aga see selleks…

Istusin siis öösel üleval, jõin veini ja tuupisin bioloogiat. Olin nii maruvihane, et sain bioloogia eksamil kõrgeima hinde. Aga nüüd tuleb huvitav moment. Kui te sellest aru saate, siis saate ka minust aru. Tahtsin väga uskuda parema maailma võimalikkust ning lugesin täiesti vabatahtlikult läbi „Anna Karenina“. Originaalis. Räägin alati, et olen vene keeles läbi lugenud täpselt ühe raamatu. „Anna Karenina“. Oma teoga näitasin, et ma ei astu vastu vene kultuurile, kuid astun vastu venestamisele, okupatsioonile, šovinismile ja sunduslikule vene keele õppele Eesti Vabariigis.

Mida näeme praegu Eesti koolides? Suures osas peavad eestlased siiani vene keelt õppima (paljud lapsed ei saa sellise kohustuse tõttu kooligi vahetada, sest kui enne pole vene keelt õppinud, siis uude kooli ei saa). Käisin vaatamas tunde ühes Eesti eliitgümnaasiumis ning sattusin ka vene keele tundi. Kogemus oli masendav, sest toimus teesklus. Mis peaks siis tegelikult toimuma?

Esiteks, enamikes Eesti koolides pole vaja üldse vene keelt õpetada. Me oleme ikkagi osa Õhtumaast, mitte Sarmaatia väljadest. Palju rohkem tuleks õpetada skandinaavia keeli, läti keelt, soome keelt, saksa keelt, hiina keelt, romaani keeli jne. Väga oleks vaja ka ladina keele õpet. Ladina keele õpet võite alustada kasvõi minu tiiva all. Tönkan seda pisut, õpetan keelt nõrgemaile ning laadin abimaterjale natuke ka oma YouTube’i kanalile (https://youtu.be/vppzHbDg5_I vaadatud 05.03.2022).

Teiseks, kui aga mõni kool soovib võõrkeelena vene keelt õpetada, siis tuleb seda ka päriselt teha. Õppur peaks suutma lugeda vene keeles raamatuid. Nt „Anna Kareninat“. Nalja teha pole just väga mõtet.




Minu enda suhtumine vene keelde on negatiivne. Saan negatiivse impulsi, kui seda susisevat keelt tänaval kuulen. Meenub Nõukogude okupatsioon. Meenuvad kogetud solvangud ja alandused. Kahjuks sunniti mind koolis seda keelt õppima. Õnneks unustan seda aga aina enam ja enam. Eeldan, et olen praegu kuskil B1-tasemel. Võib-olla B2-tasemel? Vahepeal olid netis Venemaa, USA, Hiina ja Ühendkuningriigi armee värbamisvideod (https://www.youtube.com/watch?v=GZskbZKtI9k vaadatud 05.03.2022). Olin üpriski üllatunud, et sain Venemaa värbamisvideost hästi aru. Ükskord sain aga aru millestki palju hullemast.

Istusin Kataloonias rongis. Minu kõrvale ja vastu tulid istuma Vene eriüksuslased. Nende sõbrad lasevad varsti maha minu ja selle ehtsa liputaja, kelle ma endale moraalseks toeks fantaseerisin. Mida tegid õhtumaises rongis Vene eriüksuslased? Noh, vahepeal oli neid Kataloonias palju. Nad tulid erru ja/või puhkusele sooja päikese alla. Paljud teenisid raha sõrmkübaramänguga. See on see mäng, kus peab ära arvama, millise sõrmkübara all on hernetera. Üldiselt selles mängus petetakse. Ei soovita seda Vene eriüksuslastega mängida. Selline sõnum oli ka valitsusel. Soovitati igatahes Vene eriüksuslastega mitte vaielda, sest siis saab peksa ja on väga valus.

Vene eriüksuslased olid natuke huvitavad. Tavaliselt olid nad selliste koledate punaarmeelaste ja blatnoide lõustadega. Kehad olid neil aga hästi ilusad. Nõtked ja tugevad. Mäletan hästi, kuidas üks ootas metroos rongi. Kükkasendis. Nad kükitasid sama suure pingutusega, kui teised inimesed istuvad toolil. Liigun aga tagasi rongi. Minu kõrval oli üks Vene eriüksuslane. Minu vastas veel kaks Vene eriüksuslast. Mehed olid alustanud vestlust enne minu manu maandumist. Nad jätkasid seda ning kahjuks sain ma nende jutust aru. Nad rääkisid oma endisest tööst. Kuskil mägedes. Nad rääkisid inimestest, keda nad olid tapnud. Nad näitasid oma kehal, kuhu kuulid olid tabanud ja kust oli tulnud vähem verd ja kust rohkem. Nad naersid. Nad naersid!!! Ehk irvitasid surnute üle. Mina läksin näost aina kaamemaks ja kaamemaks. Üritasin sundida end võimalikult rahulikuks. Ma ei tahtnud, et nad saaksid aru, et ma sain nende jutust aru.

Eeldan, et Lääne eriüksuslased ei irvita vabal ajal nende üle, keda nad on pidanud tapma. Eeldan, et meil on veel see moraalne paremus. Putini kõrilõikajate kõrval istumine oli aga silmiavav kogemus. Säherdused moraalilagedad mõrvarid siia saabuda ei tohi. Isegi siis ei tohi, kui nad jätavad relvad koju ning võtavad kaasa ainult sõrmkübarad.




Esimest korda elus tunnen, et ma ei hooma järsku tervet pilti. Kuskilt on puudu mosaiigikivikesi. Kuskil on neid üle. Midagi ma õnneks ikkagi veel näen. Eesti ei tohi mitte kunagi enam langeda Venemaa küüniste vahele. MITTE KUNAGI! Kui see juhtub, peavad venelased mu tapma, sest neile ma ei alistu. Ideaalis peaksime olema neutraalne riik, aga kahjuks pole 20. sajandi ajalugu minu jaoks võõras. Neutraliteet viis meid otse karu embusesse. Seega peab Eesti jääma liitu Õhtumaaga.

Aga nüüd tuleb tähtis sõnum: Õhtumaa ei tohi siin korraldada teist Venemaad! Ära peavad kaduma isikud (olgu nad idast või läänest), kes elavad püsivalt Eestis, kuid ei suhtle eesti keeles. Milline väärtus on Putinit vihkaval venelasel, kes surub eestlastele peale vene ja inglise keelt? Mis vahe tema ja Putini vahel on? Mõlemad on ju šovinistid! Ära peab kaduma kolmkeelse riigi ehitamine. Ära peab kaduma võõrkeelte õppes mäng ühte väravasse. Võõrkeelte õppes peab valitsema keelte paljusus ning õpe peab olema ehtne. Eestis peavad aga valitsema eesti keel ja meel. Kõigi jaoks, kes siin elavad. Suurrahvaste šovinismiilminguid siin sallida ei saa. Ka Ukraina sõjapõgenikud peavad arvestama, et püsivalt nad Eestisse elama jääda ei tohi.

Ukraina sõjas on midagi head ka. Osaliselt on ära kadunud lääneliitlaste Teise maailmasõja käsitlus, mida meile on viimasel ajal peale surutud, ning on igati tore karjuda: „Herojam slava!“ See on kaunis Sinimägede stiil Ukraina garneeringus ning teeb südame soojaks. Kindral Felix Steineri kummitus annab kangelastele au teispoolsusest. Me hüüame koos.

Herojam slava!

06.03.2022 Anno Domini

Piret Kivi

Allikas: UuedUudised.

Jaga
Back to top button