Ma olin 32 aastat tagasi Balti ketis kusagil Türi kandis. Me läksime sinna LAZ-bussiga Rakvere turuplatsilt – buss oli mingi kolhoosi buss ja neid busse oli palju. Teel võeti veel inimesi peale – mõned olid jala teele asunud, lootuses, et küll küüti saavad. Saidki. Mu noorem õde istus mu klassiõe Sigridi süles, sest ruumi polnud. Mina seisin. Kogu tee lauldi isamaalisi laule. Meie perel oli kaasas Eesti lipp, mille varrele isa oli treinud uhke otsa – mäletan, et isa treis sarnaseid paljudele tuttavatele.
<script async src=”https://pagead2.googlesyndication.com/pagead/js/adsbygoogle.js?client=ca-pub-2494512050083616″ crossorigin=”anonymous”></script>
<!– Uus ruut automaatne –>
<ins class=”adsbygoogle” style=”display: block;” data-ad-client=”ca-pub-2494512050083616″ data-ad-slot=”2882635860″ data-ad-format=”auto” data-full-width-responsive=”true”></ins>
<script>
(adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({});
</script>
Teed olid autodest-bussidest ja ka inimestest umbes – ma polnud kunagi varem oma elus selliseid ummikuid näinud. Inimesi oli nii palju, et kohati oli inimkett kolmerealine. Kogu ketis oli ju umbes miljon inimest, neist 200 000 Eestis.
Oma kohale jõudsime viimasel hetkel, kui Prantsuse revolutsiooni aegsed sõnad “Vabadus, võrdsus, vendlus” jubs suust suhu üle keti kandusid. Keegi lasi raadiost kõnet, mida peeti Pika Hermanni torni juures.
See oli jõuline, võimas, ülev meeleavaldus, millest ka mina, teismeline laps hästi aru sain. Ka minu peres oli aastaid räägitud teatud jutte sosinal ja neist oli keelatud kodust väljaspool rääkida. Ka minu lähedased kogesid nõukogude režiimi tekitatud valu ja koledusi, mis jätsid pitseri kogu eluks. Ka meie pere oli kaotanud inimesi Nõukogude Liidule. Nii nagu iga teine pere Eestis.
<script async src=”https://pagead2.googlesyndication.com/pagead/js/adsbygoogle.js?client=ca-pub-2494512050083616″ crossorigin=”anonymous”></script>
<!– Uus ruut automaatne –>
<ins class=”adsbygoogle” style=”display: block;” data-ad-client=”ca-pub-2494512050083616″ data-ad-slot=”2882635860″ data-ad-format=”auto” data-full-width-responsive=”true”></ins>
<script>
(adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({});
</script>
Eilne hale katse jäljendada Balti ketti näitab, et selle korraldajad, kes nõudsid vabadust, ei saanud absoluutselt aru, mis oli toonase keti idee. Nad ei tea, et vabadus ilma võrdsuse ja vendluseta on tühi sõnakõlks.
Eilse “keti” läbikukkumine näitab, et Eesti inimesed on targad, üksteisest hoolivad ja teistega arvestavad inimesed – vaid käputäis tulid näitama, et võrdsus ja vendlus neile midagi ei loe.
Aitäh, armsad Eesti inimesed!
Allikas. <a href=”https://www.facebook.com/karmen.joller” target=”_blank” rel=”noopener” data-schema-attribute=””>F<span style=”color: #0000ff;”>B: Karmen Joller</span></a>
