Peavalu tüübid.

Peavalud jagunevad kaheks:

• peavalud, mis annavad märku mõnest muust haigusest. Sellist liiki peavalusid ravitakse koos neid põhjustanud haigusega terviklikult;

• peavalud, mis ei ole teiste haiguste tunnuseks, vaid on esmased.  Levinuimad on pingetüüpi peavalu ja migreen.

Pingetüüpi peavalu ja migreen algavad enamasti kas nooremas täiskasvanu- või koguni lapseeas. Nendega  toimetulek sõltub suurel määral inimesest endast, seetõttu käsitleme neid põhjalikumalt. Pingetüüpi peavalu on levinuim peavalu, mida erineva peavaluhoogude sagedusega esineb umbes  80%-l kõigist inimestest. Pingepeavalu võib vallandada stress, väsimus, arvutitöö või muul põhjusel sundasendi tagajärjel tekkinud lihaspinge. Just viimane on aluseks, kust peavalu sai oma nüüdisaegse nimetuse (mõnikord arvatakse eksikombel, et jutt käib vaimsest pingest). Kui pinged kestavad, siis peavalu tõenäoliselt kordub. Sagedamini meelekohtades, aga ka teistes pea piirkondades ning koguni terves peas esinev valu on suruv ja pigistav nagu liiga kitsas müts. Kerge või mõõdukas ning talutav valu võib kesta poolest tunnist terve nädalani.

Migreeni all kannatab umbes 15% naistest ja 8% meestest. Migreen erineb pingetüüpi peavalust – sagedamini on see pulseeriv, „tuksuv”, enamasti valutab üks peapool. Tihti kaasuvad valuga kaebused: iiveldus, oksendamine, valgus- ja mürakartus. Migreenihoo ajal  ei talu inimene ka kergemat füüsilist koormust ning eelistab pigem lamada vaikses ja pimedas ruumis, peites end sageli teki alla. Kui migreenihoogu ei ravita, siis kestab see vähemalt 3 tundi, aga reeglina mitte üle 3 ööpäeva.

Mõned haigused, mille üheks sümptomiks on teiste seas ka peavalu on sinusiit, kõrge vererõhk, peatraumad

• Sinusiit ehk põskkoobaste põletik

Sinusiidi puhul valutavad näopiirkonnad, mis on põskkoobaste läheduses. Valu tugevneb näiteks hüppamisel, pea raputamisel ja teiste järskude liigutuste puhul. Samuti võivad põskkoobaste piirkonnad näol olla tundlikud. Vahel võib esineda kerget alumiste silmalaugude turset.
Sinusiidi muudeks sümptomiteks on palavik ning halb enesetunne.

• Kõrgenenud vererõhust tingitud peavalu

Mõõdukalt kõrgenenud vererõhk on üsna tavaline ega kutsu esile peavalu. Väga kõrge vererõhu puhul aga võib sageli tekkida ka peavalu. Vererõhust tingitud peavalu esineb tihti ärgates pea kuklaosas ning on loomult pulseeriv. Vererõhku langetav ravi on selliste patsientide puhul tavaliselt efektiivne ka peavalu vastu.

• Peatrauma

Enamik inimesi kaebab peavalu üle isegi pärast kerget peapõrutust. Valu algab sellisel puhul tavaliselt mõne tunni või päeva möödudes. Puhkus ning voodis lamamine leevendab peavalu. Samuti võib võtta aspiriini või paratsetamooli.
Kui trauma on olnud aga tõsine ning patsient on kaotanud teadvuse isegi väga lühikeseks ajaks, on kindlasti soovitatav konsulteerida oma arstiga. Pulsi aeglustumine, unisus, teadvusetus võivad anda märku koljusisesest verejooksust, mis omakorda võib tõsta koljusisest rõhku. Selline seisund vajab aga kirurgi sekkumist.

Mis eristab migreeni tavalisest peavalust?

Migreen on elukvaliteeti langetav haigus, millele on iseloomulikud mõõdukad või väga tugevad peavaluhood koos mitmete teiste kaasuvate sümptomitega.

Harjumuspäraselt kirjeldatakse migreeni kui ühepoolset pulseerivat peavalu, millele võivad eelneda erinevad eelsümptomid ehk aurad ning kaasuda iiveldus, oksendamine, valgus- ja mürakartus. Lisaks esineb sageli lõhnakartust ja hoo ajal ei talu inimene isegi tavapärast füüsilist tegevust (juba trepist üles minek või rahulik jalutuskäik süvendavad peavalu). Migreenihoo ajal võib inimene muutuda voodihaigeks.

Migreen on niivõrd levinud haigus, et seda peetakse sagedaseimaks neuroloogiliseks patoloogiaks. Migreen ületab oma levimuse poolest teisi närvihaigusi arvestatava varuga. Nii Euroopa riikides kui ka mujal maailmas läbiviidud uuringud räägivad seda keelt, et naistest kannatab migreeni all umbes 15% ja meestest kuni 8%. Seega üldlevinud arvamus, et migreen on naiste haigus, päris paika ei pea – naisi on migreeni all kannatajate seas kindlasti enamus, kuid ainult naistele omase haigusega tegu ei ole.

Mitte ainult levimus ei tee migreenist niivõrd olulist haigust, vaid ka fakt, et tegu on sellise haigusega, mis oluliselt langetab inimeste elukvaliteeti. Mitmed uuringud on seda tõestanud. Nii näiteks läheb migreeni tõttu igal aastal 1000 töötava inimese kohta kaduma 270 tööpäeva. Rääkimata väljalangemisest kodusest ja muust sotsiaalsest elust.

Põhilised migreeni vormid

Tähelepanelik lugeja pani tähele, et tekkis kaks erinevat mõistet – aurata ja auraga migreen. Need on kaks sagedasemat ja põhilist migreeni vormi. Erinevus seisneb selles, et peavalule koos ülalkirjeldatud kaassümptomitega võib auraga migreeni korral tekkida rida nn eelkaebusi. Migreeni aura kestab minuteid, kuid tavaliselt mitte üle 60 minuti. Aurasid võib jaotada sensoorseteks ja motoorseteks. Sensoorsed aurad on sagedasemad ning enamasti, kuid mitte alati, on tegu erinevate nägemishäiretega. Teised sensoorsed aurad võivad seisneda tuimuse, „sipelgate jooksu„ jms tunnetes. Motoorsetest võib esile tuua näiteks ühe kehapoole jäsemete nõrkust, kusjuures selliste motoorsete ilmingutega migreeni nimetatakse hemipleegiliseks ning see võib olla kas perekondlik või mitte. Perekondlikul hemipleegilisel migreenil on avastatud kindlaid geenmutatsioone, mis on seostatavad selle migreeni vormiga.

Naistel kipub mõnikord migreen olema seotud menstruatsiooniga – sõltuvalt sellest, kui tihedalt ja missuguses menstruatsiooni faasis migreenihood tekivad, võib eristada nii menstruaalset kui menstruatsiooniga seotud migreeni. Nende mõlema puhul räägitakse migreeni alavormidest. Krooniline migreen kujuneb välja n-ö tavapärasest migreenist aja jooksul. Seetõttu peetakse meie ajal kroonilist migreeni migreeni tüsistuseks.

Kuigi oma iseloomu poolest eristub migreen teistest peavalu vormidest, on teatud olukordi, mil teine peavalu võib olla migreenile sarnane. Teistpidi vaadates – kergemad migreenihood ei sisalda alati paljusid migreeni tunnuseid, mistõttu võib sellisel juhul tekkida kahtlus, et tegu on hoopis muu peavalu vormiga. Kõige enam tuleb migreeni eristada pingetüüpi peavalust, mis oma olemuselt on kergem väiksemate kaaskaebustega peavalu. Seetõttu võivad kergemad migreenihood mõnikord meenutada just pingetüüpi peavalu. Ühepoolsetest tugevatest peavaludest tuleb migreeni eristada nn kobarpeavalust. Viimase korral kujuneb sageli välja peavaluhoogude ajaline muster – kobaratena. Kuigi hood ise on lühemad, on need väga tugevad ja valuga kaasuvad samal poolel erinevad autonoomse närvisüsteemi düsfunktsioonile omased nähud – pisaratevool, silmalau turse, silma punetus, ninakinnisus jms. Kahtluste korral tuleb alati pöörduda arsti poole, kes määrab õige diagnoosi ning teostab vajadusel täiendavaid uuringuid.

Migreeni jälgimine

Kõige tõhusam migreeni jälgimise viis on pidada päevikut. Päevik peab olema võimalikult konstruktiivne. Päevikust peab olema võimalik välja lugeda kolm põhilist momenti: hoogude sagedus, nende alluvus ravile ning ravi vajaduse sagedus. Pole soovitatav põhjalikult üles kirjutada kõiki sümptomeid, mida inimene migreenihoo ajal tunneb, kuna migreen on haigus, mis avaldub stereotüüpsete hoogudega – s.t inimene kogeb samu sümptomeid korduvalt. Ka teie arst on sellest teadlik, kui olete vähemalt üks kord talle kirjeldanud oma migreeni. Päeviku hoidmine võimalikult lakoonilisena on põhjendatud ka sellega, et liigne ja korduv süvenemine oma tundmustesse võib tekitada sekundaarseid psühholoogilisi probleeme, nn somatisatsiooni. Õige lähenemise korral on see välditav! Ärge elage päeviku nimel – elus on palju enamat!

Millal pöörduda arstile?

Nagu juba eelpool mainitud, ei tähenda üks atakk elus veel haigust. Kuna aga haigust diagnoosib siiski arst, on esmase pöördumise põhjendus tavaliselt peavaluhoogude kordumine. Tüüpiliste avalduste korral on migreeni diagnoos kliiniline ning ei vaja täiendavaid uuringuid. Neid on vaja teha peamiselt siis, kui tegu on atüüpilise avaldusega, peavalu on esmaselt tekkinud kõrges eas, peavaluhood tekivad öösel une pealt ning valu äratab inimest, peavaluga kaasub langetõvele sarnane krambisündroom või muu neuroloogiline defitsiit (viimast sedastab arst neuroloogilisel läbivaatusel). Ka tihe ajaline seos teise haigestumisega vajab erilist tähelepanu. Arsti roll inimese peavalude tõlgendamisel on juhtiv – teadlik arst on võimeline migreeni ära tundma.

Kui diagnoos on olemas, siis järgmine oluline faktor on peavaluhoogude ravi. Kui tavapärased käsimüügiravimid nende õige kasutamise korral ei aita, tuleb abi küsida arstilt, kes kas teeb muudatusi juba olemasolevas ravis või valib sobiva ravimi retseptiravimite nimekirjast. Edasine migreeni jälgimine ei vaja tavaliselt arsti sekkumist, v.a retsepti pikendamine. Kindlasti aga tuleb pöörduda abi saamiseks arstile siis, kui migreenihood püsivalt sagenevad, oluliselt elukvaliteeti langetavad või valuvaigistite tarvitamine muutub liiga sagedaseks (10–15 päeva kuus on juba kriitiline valuvaigistite tarvitamise piir).

Perearst on esimene, kelle poole pöörduda. Vajadusel suunab ta peavaludega inimese teistele spetsialistidele – enamasti neuroloogile. Kõrgelt kvalifitseeritud peavaluspetsialistid tegelevad enamasti raskemate ja komplitseeritumate juhtudega. Eestis on mõned peavaludele spetsialiseerunud kabinetid ja ambulatoorsed vastuvõtud, näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumis, Ida-Tallinna Keskhaiglas jne.

Kuidas aidata iseennast?

Kuna migreeni kõige häirivam faas on ikka valu, siis alustatakse teema käsitlemist tavapäraselt valu kupeerimisest. Arvestades migreeni tekemehhanisme, on suhteliselt vähetõenäoline, et valuhoog möödub kiirelt ilma ravimiteta. Kergemate migreenihoogude puhul aitavad sageli käsimüügiravimid – paratsetamool, mittesteroidsed põletikuvastased preparaadid (näiteks ibuprofeen) on sellistel juhtudel esimese valiku ravimid. Alles siis, kui on teada, et migreenihoog ei allu nendele rohtudele, tuleb kaaluda spetsiifilisemate ravimite kasutamist. Hetkel on need grupp ravimeid, mida nimetatakse triptaanideks. Tegu on retseptiravimitega, mis tähendab seda, et nende kasutamise peab enne heaks kiitma arst, kes hindab olemasolevaid näidustusi ja kontrollib vastunäidustuste puudumist.

Migreeni ravi pole ainult tablett! On terve rida soovitusi, mis ei ole seotud medikamentidega ning alustada tuleb valu põhjuste välja selgitamisest. Esiteks – sageli on migreenil esilekutsuvaid faktoreid. Need võivad olla seotud sellega, mida inimene sööb-joob: vein, juust, oad, šokolaad on vaid mõned näited. Oluline on neid vältida vaid sellisel juhul, kui nad tõesti kutsuvad teil migreeni atakke esile. Täpselt sama kehtib ka teiste esilekutsuvate faktorite suhtes (stress, pingelangus, ilmastikumuutused ja paljud teised faktorid). Enda ja oma haiguse tundmine aitab neid vältida.

Teiseks – on tõestatud, et regulaarne füüsiline aktiivsus on seotud migreenihoogude sageduse langusega. Regulaarsuse all mõeldakse sellist treeningkoormust, mille korral seda tehakse vähemalt paar korda nädalas. Seejuures pole just kõige olulisem rakendatav koormus, vaid pigem emotsioon, mille inimene sellest saab. Teisisõnu – see peab inimesele meeldima! Juhul, kui olete raskustes tegevuse valikul, aitab kvalifitseeritud füsioterapeut, kes koostab sobiva võimlemisprogrammi, mis arvestab tervislikku seisundit ja reaalseid võimalusi.

Kolmandaks – psühholoogiline abi. Seda vajavad peamiselt need, kelle migreen on keskmisest raskem või tegu on kroonilise migreeniga. Põhjendus otsida abi psühholoogilt peitub selles, et ka need lihtsad soovitused, mida võib anda psühholoog, ei pruugi olla sellised, mille peale inimene ise tuleb. Terviklikult nimetatakse seda kognitiiv-käitumuslikuks teraapiaks.