Paarisuhtevägivalla eripära
· Ohver ja vägivallatseja on lähedastes suhetes.
· Ohver sõltub vägivallatsejast emotsionaalselt, materiaalselt, moraalselt.
· Ohver ja vägivallatseja on sunnitud tihti ka pärast kuriteo toimepanemist omavahel suhtlema või isegi koos elama.
· Hirmutamine, alandamine, isoleerimine, majanduslik kahjustamine ja füüsiline vägivald on erinevad võimu ja kontrolli saavutamise meetodid
· Kontrolli rakendamise ja vägivalla süstemaatilisuse järgi saab eristada peretüli süstemaatilisest perevägivallast.
· Süstemaatilise instrumentaalse perevägivalla puhul püüab üks pereliige domineerida ja kehtestada kontrolli teiste pereliikmete üle.
· Vägivallavaba paarisuhe tugineb partnerite võrdsusel, usaldusel, austusel ja üksteisega arvestamisel.
Vägivallaring
Paarisuhtevägivalla puhul vahelduvad vägivaldsed episoodid rahulikemate perioodidega. Vägivallaringi puhul eristatakse pinge kogunemise, füüsilise vägivalla kasutamise ja vägivallavaba nn mesinädalate faasi.
Mehed, naised ja paarisuhtevägivald
· Mehed kasutavad paarisuhtes peamiselt süstemaatilist instrumentaalset vägivalda. Meeste vägivald on ajendatud rohkem kontrollivajadusest kui naistel.
· Naised võivad kasutada vägivalda enesekaitseks või mingitest probleemidest tingituna, tegemist on pigem ekspressiivse vägivallaga.
· Mehed kasutavad raskemat laadi füüsilist vägivalda ning põhjustavad naistele tõsisemaid vaimse ja füüsilise tervise kahjustusi kui naised meestele.
· Meeste vägivald põhjustab naistele suure hirmutunde. Mehed tajuvad naiste vägivalda pigem tüütu ja häirivana.
· Seksuaalset vägivalda kasutavad peamiselt mehed.
Vägivallatsejat iseloomustavad jooned
· Kontrolli ja võimuvajadus
· Isekus ja enesekesksus
· Üleolekutunne, lugupidamatus partneri suhtes
· Omanditunne, armastuse ja vägivalla segiajamine
· Armukadedus
· Kahepalgelisus, avalikkuse ees teesklemine
· Eitamine, vägivalla pisendamine
· Ohvri süüdistamine
Miks ohver ei lahku
· Vägivaldsest suhtest lahkumist raskendavad nii materiaalsed, juriidilised, sotsiaalsed kui ka psühholoogilised tegurid.
· Peamised lahkumist takistavad psühholoogilised tegurid on isoleeritus, tugivõrgustiku puudumine, ülimadal enesehinnang, hirm üksijäämise ees, hirm jääda lastest ilma, süütunne partneri ja laste ees, lootus, et vägivallatseja muutub, traumaatiline seotus.
Vägivallast
Vägivalla all mõistetakse sageli ainult füüsilist vägivalda, kuid vähemalt lähisuhtevägivalla puhul on mõttekam käsitleda ühtlasi ka psüühilise vägivalla vorme, kuna üleminek ühest teiseks on sageli sujuv. kasutavad väga erinevaid tehnikaid (nt emotsionaalne, füüsiline ja seksuaalne väärkohtlemine, majanduslike piirangute seadmine).
Nt kuulub psüühilise vägivalla alla füüsilise vägivallaga või enesetapuga ähvardamine, ähvardus lapsed ära võtta või nendega “midagi hirmsat ette võtta”, sihilik valestimõistmine jms. Üheks psüühilise vägivalla vormiks on nt sihilik hirmutamine mingi tegevusega, nt pöörase kiirusega autot juhtides, relvadega mängides jne. Kui naine räägib kellelegi kõrvalseisjale mingist eelpool nimetatud tegevusest, võib esmapilgul jääda arusaamatuks, miks naine nt väikesest kiiruseületamisest endast välja läheb.
Lähemalt uurides võib selle tagant välja kooruda pikaajaline vägivaldne suhe. Naine on hakanud kartma ka asju, mida ta inimese juures, kellega tal on neutraalne suhe, tajuks täiesti ohutuna.Löömisähvardus ei avalda naisele mõju mitte ainult sellepärast, et ta on oma suhtes pidanud korduvalt kogema tegelikku sõnadelt tegudele üleminekut. Kui mehel on üldjuhul suurem füüsiline jõud ja juba kasvueas omandatud suurem kogemus komplitseeritud olukordade lahendamiseks vägivaldseid vahendeid kasutades (poisid ja noorukid kaklevad rohkem kui tüdrukud), siis naisel seda pole.
Seega on mehel kui potentsiaalsel ründajal võrreldes naisega paratamatult eeliseid. Samuti on mõned meestepoolse vägivalla vormid – erinevalt naiste omast – ühiskonnas võrdlemisi aktsepteeritud, nt vägivalla kasutamine solvamise eest kättemaksmiseks, oma “au” taastamiseks, vägivald on justkui lubatud omakohtulikul kurjategija karistamisel, kes on sellise kohtlemise “ära teeninud”. Sageli arvab aga mees sama oma naise kohta.
Lähisuhtevägivalla all kannatavad naised vaikivad sageli oma probleemist, kuna nad ei saa kindlad olla, kelle poolele ühiskond asub. Tihti ei tunnistata koduvägivalda üldse võrreldavaks nt tänava-vägivallaga, mida sageli peetakse tõsisemaks ehk tõeliseks kuriteoks. Lähisuhtevägivalla probleemide puhul tuleb eelkõige lähtuda naise subjektiivsest läbielamisest, hirmust ja abitusest, mida ta oma konkreetse partnersuhte tõttu tunneb, mitte nn objektiivsetest näitajatest, kaalutlustest, kas mees üldse oma ähvardust tõsiselt mõtles, või kas need löögid ikka olid nii jubedad nagu naine kirjeldab.
Mingi hirmutavana kogetud teo korduvus võib sugereerida surmahirmu ka ainult ähvardusena väljendatuna, millist just, seda teab ainult konkreetne ohver ise. Seega pole olemas objektiivset kriteeriumide kompleksi, mille järgi otsustada juhtumi raskusastme üle. Tihti piisab ainult ühest vägivallaaktist, et panna naist aastateks salahirmu tundma. Tulemus: naine ei julge enam väljendada oma tegelikke soove ja mees ei saa aru, mis naist vaevab. Niisiis võib kokkuvõtvalt öelda: lisaks sellele, mida teie tajute vägivaldsena, tuleb vägivallana mõista kõike seda, mida ohver tunnetab vägivallana. Probleem, mis võib tunduda kõrvalseisjale tähtsusetu, võib olla selle kogejale ülimalt tõsine.
Ära karda abi küsida helista 112
