Ainuke moodus elektri hind alla saada, on ehitada tuuleparke, leiab Marek Reinaas (Eesti 200).

Tellitud analüüs ütleb, et tuuleparke ei saa ehitada sinna, kuhu nad on planeeritud. Et keskkond ja linnud ja… (PM 10.01)

Ning valitsus laiutab käsi ja räägib, kuidas tuuleparke pole võimalik ehitada, sest analüüs niimoodi väidab. See analüüs ei ole isegi juriidiliselt siduv. Aga ikka on peamine jutt, kuidas ei saa, sest ei ole võimalik.

Selle asemel võiks valitsus tellida keskkonnamõjude hindamise nende inimeste kodudes, kes hoiavad toas 15 kraadi, magavad tilk nina otsas kahe teki all ja koeral on kogu aeg kampsun seljas. Sest külm on ja elektrihind on selline, mis ei luba tuba soojemaks kütta. Väga nadi keskkond. Elamiseks. Inimestele.

Või siis tellida keskkonnamõjude analüüsi mööblitehases, mis kõrgete elektri hindade pärast oma tootmise kinni pani ja 350 inimest lahti lasi. Tootmishoone keskkond on praeguseks väga külm ja vaikne. Sest inimesed ei saa tööd teha. Elektrihind ei luba.

Need on päris mõjud pikaaegsetele tegematajätmistele. Ja saamatusele.

Ainuke moodus elektri hind alla saada, on ehitada tuuleparke. Hinnaks kujuneks umbes 6 senti megavattunni eest. Tuuleparke tuleb ehitada kohe ja kiiresti. Ja nii, et Eesti ei oleks mitte elektrit sisse ostev riik, vaid me peame muutuma elektrit eksportivaks riigiks.

Eestil on ressurss, mida teistel ei ole – meil on pikk rannajoon ja madal meri, mis lubab sinna tuuleparke ehitada. Tulevikku vaadates on see ressurss umbes sama kõva valuuta nagu diivani seest välja voolav nafta. Ainult et me peame tegutsema hakkama kohe. Pärast on hilja.

Poliitikud ja ametnikud aga laiutavad käsi ja räägivad, kuidas mitte midagi ei ole võimalik. See on jama. Selline suhtumine on viinud Eesti mingisse kummalisse hangunud olekusse, kus midagi teha ei saa ja loll leiab alati vabanduse.

Tegelikult on kõik võimalik. Ainult julgust, tahtmist ja otsustamist on vaja.

Allikas. Eesti200