WHO soovitab noortel liikuda iga päev keskmise või suure intensiivsusega vähemalt 60 minutit. TAI HBSC uuringu andmetel liigub sellele soovitusele vastavalt vaid 16% 11–15-aastastest Eesti kooliõpilastest: poistest 19% ja tüdrukutest 13%. Õpilaste kehalise aktiivsuse tase ei ole perioodil 2013–2022 oluliselt muutunud. Kehalist aktiivsust oleks võimalik suurendada igapäevase argiliikumise arvelt ja soodustades noorte treeningutes osalemist.
Noorte treeningutel osalemine on seotud pere majandusliku toimetulekuga
HBSC 2022. aasta uuringu andmetel osales 11–15-aastastest Eesti kooliõpilastest aktiivse tegevusega huvialaringis või treeningul 62%, sh poiste hulgas on treenijaid enam kui tüdrukute hulgas (64% vs. 60%). Treeningutel osalemine on seotud pere majandusliku olukorraga ja seda uuringu kõigis vanuserühmades. Oluliselt enam osaleb treeningutel noori, kes hindavad oma pere majanduslikku olukorda heaks (73%), võrreldes nendega, kes hindavad olukorda halvaks (47%).
Teise, 2022. aastal Eesti kooliõpilaste seas tehtud uuringu – Eesti õpilaste kasvu uuringu (COSI), – andmetel osales umbes kolmveerand esimese ja neljanda klassi õpilastest liikumisega seotud huvitegevuses, kuid seitsmendas klassis nende osatähtsus vähenes märgatavalt, jäädes alla kahe kolmandiku (joonis 1). Ajaliselt veetsid poisid liikumisega seotud huviringides rohkem aega kui tüdrukud. Vanemad õpilased treenisid sagedamini: neljandas ja seitsmendas klassis oli kolm või rohkem tundi nädalas treenivaid poisse ligi 50% ja tüdrukuid umbes 40%.
Põhikooli esimeses astmes on viimane aeg aktiivse treeningtegevuse püsivaks omandamiseks. Teises kooliastmes suureneb nädalas liikumisega seotud huvitegevusele kulutatud aeg ja kolmandaks kooliastmeks hakkab liikumisharjumus kinnistuma ning kujuneb tõenäoliselt välja ka see osa rahvastikust, kes liigituvad hilisemas elus väheliikuva eluviisi viljelejaks.
Kooliõpilaste jalgsi ja jalgrattaga kooli liikumist tuleb soodustada
Igapäevast kehalist aktiivsust aitab suurendada ka argiliikumine. Jalgsi või motoriseerimata sõiduvahendiga (jalg- või tõukeratas, rulluisud, rula jm) läks COSI 2022. aasta andmetel kooli pea 40% esimese kuni seitsmenda klassi õpilastest (joonis 2). Umbes sama palju oli õpilasi, keda viidi kooli sõiduauto või muu motoriseeritud sõiduvahendiga, esimeses klassis (46%) oluliselt rohkem kui neljandas (36%) ja seitsmendas (32%) klassis.
Koolist koju minnes oli jala või motoriseerimata sõiduvahendiga liiklejaid juba pool õpilastest, sõltumata soost või klassist. Võrreldes kooli minemisega suurenes ka nende õpilaste osatähtsus, kes kasutasid koju liiklemiseks ühistransporti või koolibussi, 21% asemel keskmiselt 31%. Seevastu sõiduauto või muu motoriseeritud sõiduvahendiga koju viidavate õpilaste osatähtsus kahanes märgatavalt vanuse kasvades (39% asemel 18%) – esimeses klassis iga neljas, neljandas klassis umbes iga kuues ja seitsmendas klassis iga kümnes õpilane.
Mõlemad teekonnad kodu ja kooli vahel läbis jalgsi või motoriseerimata sõiduvahendiga 40% õpilastest. Motoriseerimata sõiduvahendiga sõitjaid oli poiste seas kaks korda enam kui tüdrukute seas, vastavalt 11% ja 5%.
Kui ühistranspordi sõidugraafikud, koolitundide ja huviringide algus- ja lõpuajad kooskõlla viia ning kujundada avalik ruum selliseks, mis soodustab jalgsi ja jalgrattaga liikumist ning teeb väljas viibimise meeldivaks, on võimalik paljude õpilaste kehalist aktiivsust suurendada.
Aktiivne liikumine enne koolipäeva algust teeb lapsed reipamaks ja võimaldab neil keskendunult kaasa töötada juba esimesest tunnist ja parandab õppeedukust, edendab füüsilist ja vaimset tervist ning arendab iseseisvust. Ratta, rula või rulluiskudega kooli ja kodu vahel liiklemisel lisandub täiendava kasuna tasakaalu- ning keha- ja ruumitunnetus. Tulevikus on varakult omandatud harjumusel võimalikult palju igapäevatoimetusi autovabalt teha ja regulaarselt treenida suurem potentsiaal jääda püsima terveks eluks ning seeläbi suurendada tervena elatud aastaid ja vähendada ravikoormust.
Artikli toimetas Liis Reiter, TAI teaduskommunikatsiooni juht
Artikkel on koostatud rahvastiku tervise aastaraamatu peatükk 5 põhjal.
